Parteiline kuuluvus

Raha tuleb kõrgendatud maksudest, mõned näited: kõrgendatud töötuskindlustusmaks, kõrgendatud tulumaks, kõrgendatud protsent palgast läheb riiklikku pensionifondi. Sotsiaaldemokraatia ei tee ühtegi riiki vaesemaks, pigem rikkamaks, aidates oma inimesi.

Sa ütled, et riik tõesti peab hoolitsema nende eest, kes abi vajavad, aga oled sa märganud, et Eesti riik hiilgab oma abistava käe ulatamisega vaestele ja allpool vaesuse piiri elavatele inimestele? Tegelikkus on kurb ning need, kes abi vajavad ei saa seda täies mahus ning ei taga neile normaalset äraelamist kasvõi uue töökoha leidmiseni. Toetuste maksmine peab käima käsikäes inimese motiveerimise ning töölesuunamisega, sest rõhutan sotsiaaldem. eesmärk ei ole töötut, kes on potensiaalne töötaja, hoida teda võimalikult kaua “prii leiva peal”. Eesmärgiks on kindlustada inimesele normaalne äraelamine, mitte teha temast rikkurit ning iga normaalne inimene ei rahuldu tavaliselt puhtalt toimetulekuga, vaid ihaldab enamat, kui riik talle pakub normaalseks äraelamiseks.

Hullem olukord on veel töövõimetute või töövõime kaotanud isikute vallas, kus riigi toetus on tõesti minimaalne ning inimesed peavad ratastooli ostmiseks pöörduma välisabi organisatsioonide poole.

Esiteks ei ole ma nõus sellega, et töötavaid spetsialiste, kellel püsib riik, karistatakse kõrgemate maksudega, et teha selle rahaga (sealhulgas) palju lollusi.

Eesti riik aitab siiski oma kodanikke suhteliselt adekvaatselt oma rahaliste võimalustega. Millel põhineb su arvamus, et selles vallas on tugevaid reserve? Ajakirjandusintriigide ja hüsteeriliste opositsioonipoliitikute avalduste põhjal ei maksa kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Kindlasti on kummalisi asju, mille peale meil raha raisatakse, aga mingeid mäekõrguseid reserve pole. Kui hästi läheb riigil ettevõlusel, nii hästi läheb ka riigil. Sotsiaaldemokraatlik Eesti poleks ettevõtjatele mingi meepott ja varsti poleks siin enam üldse midagi. Mina jään oma väite juurde – sotsiaaldemokraatia on rikaste riikide lõbu ja las naudivad nii kaua kui enam nii rikkad ei olda. Eestile sobib kuldne kesktee kõige paremini – ei ole meil hoolimatu rahariik (sotsiaalne toetus kodanikele pole meil kindlasti maailmas viimaste hulgas) ja ei ole meil sotsiaaldebiilsust. Elame nagu riigi rahakott võimaldab ja tagasi vaadates võib öelda, et pidavalt on kasvanud ka riigi sotsiaalne pool. Me oleme siiski sellises riigikorras väga noor riik, mis on sündinud eelmise riigi varemetelt. Seda ei maksa unustada. Kui mõelda, kust me oleme tulnud, siis vinguda oleks patt.

Mõni meil siin tahaks muidugi oma sotsiaalpopulismidega lausa NLi ja kommunismi tagasi põrutada: http://www.arileht.ee/artikkel/432755 ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Eestis on hakkanud silma selline võim, kus rikkad/võimu omavad üritavad nii palju, kui võimalik vara riisuda ja seda nendelt kellel seda pole.

Seda kutsutakse kleptokraatiaks

Selleks, et oleksid rahul nii sotsialistid, kui kapitalistid, tuleb valida kuldne kesktee nende kahe vahel ja ma ei räägi mitte Keskerakonnast vaid korporatismist/sündikalismist.Heaks näiteks oleks Hispaania Falange, aga ka Itaalia Nazionale Fascista.Hispaania majanduskasv 1960-1975 oli Jaapani järel maailma teine.USA tuli ülemaailmsest majanduskriisist välja ühena esimestest ja seda just tänu korporatistlikule New Deal poliitikale.Riigi tugev sekkumine majandusse on vajalik, eriti meie praeguses olukorras, aga seda mitte sotsialistliku või sotsiaaldemokraatliku mudeli järgi, mis keskenduvad varanduse ümberjaotamisele.

Eesti pole nyyd kaugeltki sellises kriisis, nagu oli viimase kriisi ajal USA. Hetkel on asi sellest v2gagi kaugel, et riik peaks hakkama end kaubandusse/t88stusesse segama ning turgu korrigeerima.

Eile avaldas Eesti Pank viimase aja kohta v2ga optimistliku prognoosi, mis peaks k6igil meele r66msamaks tegema, arvestades, et Eesti Panga analyysid on tavaliselt 22rmiselt tagasihoidlikud olnud.

Poliitika on minu arusaamist mööda kolmnurk, kus iga tipp on mingi hüve (rikaste hüve, vaeste hüve, “looduse hüve” näiteks) kuhu joonsitatakse punkte (võetakse vastu otsuseid), ja alati jääb mõni tipp kolmnurgast kaugemale joonistatud punktist, mõni tipp jääb väga lähedale ja keegi seal on väga rahul otsusega. Kui teha väga vasakpoolset poliitikat, siis keegi kannatab kas kohe või pikas perspektiivis, keegi võidab kindlasti. Maailma saastatuse suhtes näiteks on poliitika väga külm veel, aga kui kõik saastavad asjad seadusega ära korrigeerida, siis sureks miljonid nälga vms, loodus aga võidaks ilmselt. Seega ei saa täielikult ühtegi poliitlist otsust või vaadet täielikult heaks lugeda, aga just rohelisem mõtteviis tundub endale meeldivat, kui kunagi üldse poliitikasse minna siis võib-olla just roheliste erakonda.

T6si, Savisaar j22b kindlasti m6lemast leerist v2lja.

Eks vaatenurk, kumbat ideoloogiat eelistada, kas parem- v6i vasakpoolset, on kindlasti igal inimesel erinev ja see s6ltub raudselt ka tema isiklikust positsioonist yhiskonnas.

Kodanik, kelle sissetulek on keskmisest madalam v6i keskmine, tahab kindlasti, et riik toetaks teda rohkem, annaks toetusi, suurendaks pensioni. Miks? …Sest nii on mugav. Kuidas kujuneb v2lja inimese kuulumine yhiskonna mingisse kindlasse klassi? 1. Tema enda edukuse j2rgi. 2. P2ritud staatus. (M6tlen selle all positsiooni p2rimist, samuti vara.)

Varjatud pool on aga selles, et edukus on tegelikult siiski iga inimese enda teha. M6nel on see juba loomuses. Psyhholoogiast on teada, et enesekindlam ning k6rgema enesehinnanguga inimene on ka edukam.

Edukam inimene aga ei looda riigi toetusele, vaid tahab ise selleks maksimaalse anda, et oma sissetulekut suurendada. Kui tema vara siis ka yhel hetkel kasvab, ei taha ta enam, et see taaskord 2ra v6etakse. Sest – miks peaks ma maksma nii k6rget sotsiaalmaksu, kui ma seda ise ei vaja?

As simple as that.

Me v6ime siin j22da l6putult ja l6pmatuseni arutlema teemal “Milline poliitiline suund oleks Eestile parim”, aga seda vastust on v6imatu leida ja uusi vaatenurki on t2pselt nii palju, kui on kaasar22kivaid arukaid inimesi.

L6ppude l6puks on meil vaid yks Eesti ja – meeldigu siin k6ik v6i natuke v2hem – peaksime teda ka armastama.

Fakt on see, et sellel vaidlusel jah, tõesti, ei ole väga suurt mõtet. Ideede tutvustamine tundub olevat ainuke asi, mida teha saab ning teine punkt oleks nende ideede kaitsmine. Teist aga ümber veenda on väga raske, rääkimata veel foorumi-kaudsest veenmisest.

Minu (varajased)põhimõtted on välja kujunenud, nagu ma ka ennist mainisin, läbi isiklike kontaktide nende inimestega, kes tegelevad toimetulematute ning raskes (majanduslikus)seisus olevate inimestega. Majanduslike näitajate põhjal liigitaksin end ja oma perekonda kuuluvat kõrgem – keskklassi.

Teine teema, mis siin tegelikult välja koorub on moraalne ning vastutuslik pool, mis tuleb hästi välja just sellest a la “miks pean mina maksma kõrget sotsiaalmaksu, kui ma seda ise ei vaja”. Siin mängib olulist rolli inimese suhtumine ühiskonda kui tervikusse. Aga see on teine teema, mida ma arvan siin lahata oleks liiga pikk ja keeruline.

Õige on ka see, et nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi.

Sotsid ei ole suutnud kuhugi rikkust tekitada?! Selliseid väiteid saab lubada endale inimene, kes ei ole just eriti kursis poliitikaga. Ning sotside märk jõudmisest võimule ei ole kohe kindlasti selge märk ka jõudmisest mingi kindla heaoluni. Näiteks võtame Rootsi.

Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Partei loodi 1889.aastal, mis teeb temast kõige vanema partei Rootsis. Erakond oli võimul järjest aastatel 1940-1988, sel ajal sai Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Partei 40%-55% häältest, mis tegi tollest parteist ühe poliitiliselt edukama partei maailmas.

Taani Sotsiaaldemokraatlik Partei oli alates Teisest maailmasõjast kuni 2001.aastani kõige populaarsem partei Taanis, olles alati üldvalmiste võitja. Ja praegugi on Taani Sotsiaaldemokraatlik partei populaarsuselt teisel kohal.

Norra Töölispartei, mille ideoloogiline baas on sama, mis teistel sotsiaaldemokraatidel, asutati 1887.aastal ja sisenes parlamenti 1903.aastal, 1927.aastal sai temast Norra suurim partei ning selle positsiooni on ta säilitanud siiamaani, tihti ka suurima enamusega parlamendikohtadest. Alates 1927.aastast kuni 1997.aastani ei jäänud partei häältesaak jäänud alla 30%.

Näited tõin ma just nimelt Põhjamaadest, sest nende maade areng on olnud eeskujuks ka Eestile ning samastumine toimub tihti just Põhjamaade, mitte Baltimaade tasandil. Sotside võimulepääsemine ei ole märk heaolust, kui vaadata reaalseid näiteid, mil on sotsid võimul olnud, siis jäävad sinna vahemikku just rasked ning katsumusterohked ajad – see on fakt. Sotside juhtimisel on paljud riigid jõudnud just sellisesse staadiumisse ja sellisesse arengujärku, kus meie neid näeme ning me näeme neid jõukatena. Sotsid ei ole kulutajad, nad on investeerijad ning nad investeerivad inimestesse (haridusse, meditsiini/tervishoidu, pensionitesse, sotsiaaltoetustesse jne.).

Võib-olla oled kuulnud sellisest terminist nagu “õhuke riik” – Eesti riik on just selline, piltlikult tähendab see seda, et riik kulutab inimeste peale vähe, selle asemel annab neile maksude kärpimisega rohkem raha kätte ning see raha tuleb nüüd inimestel endil suunata sinna, kuhu võiks selle suunata riik – maksta kinni retseptiravimitest suurem osa, kui sa jääd töötuks, siis riik eeldab, et sul endal on säästud, sest sotsiaalhoolekandesse ei suunata niipalju raha, et inimene suudaks toetusrahadest normaalsuse piiril ära elada. Kahjuks töötab “õhukese riigi” poliitika rikkamate inimeste peal, sest maksusoodustused jätavad neile rohkem raha kätte ning tõenäosus töö kaotada on ka väiksem. Vaeste või vaesemate inimeste peal see poliitika ei tööta, see hoopis suurendab väljaminekuid ja halvendab finantsolukorda. Sellise poliitikaga ei jõua küll Eesti Ansipi väljareklaamitud Euroopa 15 (või oli see hoopis 5 ) rikkama riigi hulka. Sinna riikide perre on jõudnud riigid, kus rahva heaolu tase on ühtlane ning ei esine väga suuri varanduslikke kõikumise- on tugev keskklass, vähe rikkaid, vähe vaeseid. Paljudes neis riikides on võimul olnud(või on) sotsiaaldemokraadid.

II maailmasõda oli see mis Skandinaavia riigid jõukaks tegi, mitte sotsid. Peale sõda oli kogu Euroopa varemetes välja arvatud Skandinaavia riigid,edasi mõtle ise.

II maailmasõda oli see mis Skandinaavia riigid jõukaks tegi, mitte sotsid. Peale sõda oli kogu Euroopa varemetes välja arvatud Skandinaavia riigid,edasi mõtle ise.

Sugugi mitte kõigi Skandinaavia riikide majandused ei olnud tugevas seisus. Näiteks Taani oma, ega Taani tänapäevalgi ei hiilga suurte loodusvaradega. Teine maailmasõda ei ole kedagi rikkaks teinud, see kuidas sellest üle saadi ning kuidas suudeti jaotada oma loodusvarasid ja suunata majandust, see teeb riigi rikkaks. Kõik eelnev on aga kooskõlas valitseva poliitilise ideoloogiaga.