Paksud lapsed/noored
- This topic has 56 replies, 20 voices, and was last updated 11 years, 8 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Ei tea kohe millest alustada.
Mis lapsevanematel arus üldse on, et toidavad oma lastele rämpsu sisse? See on lihtsalt haiglane, kui viiakse enda 4 aastane laps Mäkki sööma. Mitte lihtsalt burgerit vaid ikka gaasililist jooki ja rasvaseid friikaid.
Milleks on vaja osta lastele krõpse, sokolaadi, jäätist, komme, valmistoitu jne. Kui saab anda värskeid puu/juurvilju ja ise tehtud tervislikku toitu??
Nii palju on pakse lapsi ja noori. Juba 9 aastased tüdrukud mõtlevad, kuidas alla võtta ja dieeti pidada. Aga lapsevanemad aina kühveldavad rämpsu enda lastele ja ütlevad, et pole hullu midagi.
See rikub lapse elu ära. Koolis/lasteaias narrimised, halb tervis, halb enesetunne, madal enesehinnang jne.
Ma saan aru, et 45 aastased mammid on paksud-aeglane ainevahetus, sünnitamine on oma töö teinud ja lihtsalt mugav elu. Või naised, kes on just emaks saanud- stress, sünnitusjärgsed lisakilod… Aga no 11 aastased noored on paksud, see on küll liig.
Kes on selles süüdi, muidugi vanemad. Kes ostavad enda lastele magusat/rasvast sööki…ja laste tervisele ei mõtle.
Eriti vihale ajavad need vanemad, kes on ise nagu täissöönud notsud ja toidavad enda lapsi sama suurte portsudega, kui ise söövad ja enne kui pole ära söönud, ei tohi lauast minema minna.
( Ma ei räägi enda kogemustest, vaid üldiselt. Tuttavad/sõbrad/sõprade sõbrad..
Ma olen ise kas ülekaalus, aga mul vanust kaa (pole 15 aastane)ja raseduskilodest pole siiani saanud vabaneda. Aga no andke andeks aga mina u 12 aastaselt mängisin keksu, jooksin sõpradega väljas aga nüüd istutakse enda nuti telefonides ja süüakse krõpsu, ei viitsita tegeleda enda tervisega.
Mul juba 12 aastane sugulane vingub koguaeg, et ta nii paks ja vihkab ennast ja peaks dieedile minema.
Kus on vanemate mõistus? Muidugi see on iga vanema asi, kuidas ta enda last toidab, mina pole mitte mingi ütleja. Aga kui nad endast ei hooli, las mõtlevad lapste peale. Paks laps pole just kõige parem olla. Näen neid lapsi kehalise tunnis ja nad tõesti ei jõua midagi teha. Endal vanust ainult 8.
Mina olen selle poolt, et lapsed võiksid rohkem väljas liikuda, tervislikult toituda, trennis käia, suhelda sõpradega reaalselt mitte virtuaalselt.
Aga sain ennast tühjaks räägitud ja tänud lugemast seda pikka teksti. Oleks meeldiv, kui te ise ka midagi juurde kirjutaksite enda mõtteid
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>antsid imikule Oh pole hullu ega see siis aint Eesti probleem ole . Elades UK nägin seda ise ka kuidas vanemad sõid mäkkis ja isegi Diet Coky imikutele andsidandsid. Ise käisin sealt tavaliselt kohvi rabamas, hea odav. Mulle jäi mulje et seal oli see rohkem keskklassi probleem, saab kiirelt ja odavalt kõhu täis.
Eesti paar korda kohvi järel käies on jätnud teenindus soovida, müüad pirtsakad seega enam ei külasta.
Ma olen ise kas ülekaalus, aga mul vanust kaa (pole 15 aastane)ja raseduskilodest pole siiani saanud vabaneda.
“Tahad maailma paremaks muuta, alusta iseendast”
See teema on paras tohuvapohu, sest minu pilgu läbi on KÕIK omavahel seotud ning praktiliselt võimatu on keskenduda ühele kitsale probleemile nagu ülekaalulisus laste/noorte seas… Aga mõtiskleme.
Probleem pole ainult toidus, probleem on kogustes ja toidulaua mitmekülgsuse puudumises. Probleem on selles, et toiduvalik on liiga lai ja kättesaadav, teadmised teema kohta samas liiga kehvad ning seega halbu valikuid lihtne teha, aktiivsus madal ning puudub motiveeritus kummagi suhtes muutusi ette võtta. Milleks olla füüsiliselt võimekas – olla aktiivne, süüa tervislikult? Tänapäeva elu ja töö ongi suuresti juba virtuaalne. Paksud funktsioneerivad väga edukalt. Noored inimesed võivad kärbseseeni ka süüa ning terved olla – noor keha on tugev. Muidugi mingist hetkest toimub tugev allakäik ja siis on hilja midagi ette võtta enamasti, kuid tee see teismelisele näiteks selgeks? Hah, proovi isegi täiskasvanule selgeks teha, et ta võiks tervise eest hoolitseda. Ei viitsi, ei oska, pole vaja, ei viitsi, pole aega, ei viitsi ja siis enam ei jõua, ei suuda, ja surm. Probleem on kogu infrastruktuuris ja rahva harituses.
Asja muudab hullemaks tänapäeva tehnoloogia ülikiire areng. Inimesed ei suuda kohaneda, infrastruktuurid on kesised ning meie lapsi ei kasvata mitte meie, kui vanemad, vaid rohkem internet ja eakaaslased. Ühe nupuvajutusega saavad lapsed rohkem infot enda ajju, kui enamik vanemaid nädalaga jõuaksid lastesse sisendada. Ning mis veelgi hullem – puudub juhendus selle info läbitöötamiseks ja isegi oskused seda teha. Laste aju on tänapäeval rohkem infot täis, kui paljud täiskasvanud kunagi omandada on suutnud. Aastaid internetti võib kordades ületada seda mida keskmine täiskasvanu oma elus otseste kogemustega on suutnud omandada. Laps läheb üksi netti ning teeb ja õpib sealt mida iganes. Ning siis lapsevanemad mõtlevad, et kust laps halbu kombeid või ideid sai. D’uh!
Toitumise koha pealt oleme geneetiliselt loodud magusat ja rasvast võimalikult palju sööma, kuna see tagas minevikus paremad ellujäämistingimused. Magus ja rasvane võib olla väga hea. Kuid ilmselgelt emake loodus ei osanud ette näha, et mingi hetk tekib täielik toidu üleküllus ja nii vaba kättesaadavus, et see geneetiline faktor hakkab karuteenet tegema.
Geneetikale, instinktidele saab vastu teadmistega, ühiskonna infrastruktuuride muutmisega, seaduste ja reeglitega. Kahjuks pole me veel nii kaugele jõudnud, et sellele probleemile käpa peale oleksime saanud. Haritus neil teemadel on endiselt puudulik ning suur osa täiskasvanuid isegi ei mõista, miks nemad või nende lapsed ülekaalulised on. Alati on söödud ning jätkatakse söömist vastavalt sellele mida nad arvavad, et nende keha soovib. Ning tihti nii ongi. Keha tahab paks olla, sest see on turvavõrk näljasurma vastu. Vanasti põletati suurem üleküllus füüsiliselt raske töö, mängimisega jms maha. Tänapäeval? Mitte niiväga. Töö, meelelahutus, lõbu, suhted ja suhtlemine – kõik läbi arvuti kättesaadav ilma lillegi liigutamata.
Ütle lapsele, et mine välja ja mängi palli, jookse, mängi peitust vms. ning sa võid saada vastuse, et miks? Ja see on hea küsimus. Küsin endagi käest, et mida ma toas passin, võiks ju väljas rohkem käia – kuid ausõna ma ei suuda leida tegevusi väljas, aktiivsena olles, mis ületaksid seda meelelahutust ja lõbu mida see arvutikast pakub. Seega on aktiivne olemine mitte enam parim alternatiiv nagu vanasti (kas sõpradega väljas või üksi kodus lakke vahtida) vaid pigem on see muutumas igavamaks variandiks.
Teemaalgataja – sa tahad head, ning usun, et enamik on sinuga nõus. Aga mis on lahendus? Sa tahad, et lapsed sööksid tervislikult, oleksid aktiivsed ning ei veedaks nii palju aega internetis vaid suhtleksid näost näkku. Kuidas neid asju saavutada? Probleemidele tähelepanu toomine on tähtis, kuid sama tähtis või isegi tähtsam on ka lahendustele viitamine. Vastasel juhul võib hakata neid asju klassifitseerima, kui vingumisi. Me vingume, et noorus on hukas, kuid selle muutmiseks teeme vähe.
Noorus on hukas… kõlab tuttavalt?
Tuleb mõtiskleda ka selle üle, et äkki meie, kes me ei ole enam lapsed, oleme juba kaotamas võimet tänapäeva maailmaga kohaneda ning kaitsereaktsioonina üritame ülistada enda vanu harjumusi. Meie kasvasime üles teistsuguses keskonnas – tõenäoliselt peame hakkama aksepteerima fakti, et nii mõneski punktis oleme MEIE, kes me peaksime muutuma ning mitte meie lapsed. Mitte kunagi meie ühiskonna ajaloos pole meie tehnoloogiline areng nii kõrge olnud ning meie ühiskond sellisel moel eksisteerinud nagu praegu. Seega – me tegelikult ei tea, kuhu see kõik viib. Me võime teoretiseerida, et teatud asjad ei peaks muutuma, vaid peaks püsima nagu vanasti (mõnes punktis võib suhteliselt objektiivselt seda väita) – kuid tegelikult on vägagi võimalik, et mõnes asjad peaksime me hoopiski asjade muutmist tagant utsitama, mitte enda mälestustes kinni olema.
Teema on väga keeruline. Väga raske on kontekstist välja rebida laste ülekaalulisust ilma pööramata tähelepanu kõigele, mis maailmas toimub, mis selle tekkesse panustab. Me sööme end paksuks, jah. Kuid samas võib öelda ka, et me istume end paksuks. Ning samas võime ka öelda, et me ei tee seda alati teadlikult ega tahtlikult. Ning üleüldse oleme geneetiliselt loodud teatud mahus seda tegema. Üleüldse on inimrass kogu eksisteerimise aja võidelnud geneetiliste piirangute vastu, looduse vastu. Kahjuks on viimasel ajal aina enam tulnud nähtavale probleeme, mida liiga kiire ning kohati mõtlematu areng kaasa on toonud. Planeedi reostamine, terviseprobleemid, ülekaalulisus, samal ajal globaalne nälg. Kummaline “to say the least”.
Mida teha?
Ma oskan ainult üldist soovitust anda – tõsta inimrassi haritust. Sest ma usun, et selle soovitusega ei saa mööda panna. Selleks, et mõista maailma enda ümber, teha kollektiivselt tarku valikuid kogu inimkonna ning sealhulgas muidugi ka enda hüvanguks, peame saame targemaks. Peame olema parema haritusega.
Paar tsitaati ka veel juurde ning aitab kah hommikuseks filosofeerimiseks.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Angel ma saan aru, et kõik on väga keeruline. Ma saan aru, et teismelistele ei saa juba selgeks teha mis on hea ja mis mitte. Sellepärast peabki juba varakult selgitama, mis on halb ja mis hea.
Jah, interneti eest pole lapsed kaitstud tänapäeval. Võivad vaadata jumal teab mida….
See, et laps ei taha välja minna, vb on sel omad põhjused. Nt ei viitsi, pole kellegiga minna jne. Kui vanemad ise telekat vahivad või netis passivad ja ütlevad lapsele, et mine välja, muidugi vaatab laps imelikult sulle otsa. Meie täiskasvanud/lapsevanemad oleme eeskujuks lastele. Me ei saa neilt nõuda, et nad läheks välja, kui ise istume kodus.
Igal asjal on lahendus. Võib lapsega koos jalkat mängima minna, korvpall, jalgpall, pesapall, ratsutamine.. Väga suur valik on ja kindlasti leiab midagi mis sobib tervele perele. Kasvõi loodusesse minna ujuma, piknikule.
Jah tõesti võib öelda, et milleks üldse kuhugi minna, kui saab kodus mõnuleda teleka ees pitsat süües. Ja peale tööpäeva ei viitsi kuhugi minna. Niipalju võiks ikka aega leida nädalas, et paar korda tegeleda koos spordiga.
Toidu teemal niipalju, et kui vanemad ei viitsi lastega mängida siis las teevad normaalselt süüa. On 1 tuttav, kes vist ainult võileibu oskabki teha, ise veel naisterahvas. Ja lastel on ka söögiks hommikul võileivad, lõunal soojendatud poetoit, õhtul võileivad, vahepaladest ma parem vaikin. Kust ma seda tean? Ta ise on rääkinud sellest, et ei viitsi süüa teha ja veel nii uhkelt
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Lapsed saavad sooja toitu ainult koolis. Mul on tuttavaid palju ja on palju näiteid. Ja kõik nad on omamoodi erinevad.Ma ei hala ega targuta. Tõesti selline asi ajab vihale. Ma ei saa midagi teha kaa selle jaoks, et midagi muuta. Kui olen proovinud midagi öelda, siis kas 1.vaadatakse mind nagu lolli või 2.solvutakse.
A jahh veel tuli meelde üks asi. No nendest meestest on mul siiralt kahju. Mees töötab terve päev, tuleb koju ja söögiks on nuudlid/võileivad/poe pitsa/valmistoit naine ei jõudnud süüa teha sest pidi sõbrannadega välja minema/paha oli olla/väsinud(ei tea küll millest, kui tööl ei käida).
Ma ei saa maailma paremaks muuta, aga vähemalt need inimesed, kes seda loevad saavad natuke aru, et tervislikult elada on parem. Toit on inimese jaoks tähtsal kohal, söömine on meeldiv tegevus. Tervisliku toidu tegemine on samamoodi meeldiv tegevus. Aga noh, kes ikka viitsib teha, kergem on kiiresti lapsele võileibu teha ja ise ruttu ruttu facebooki minna, et jumala eest mitte maha magada värsked uudised.
Igaüks saab maailma paremaks teha. See nõuab lihtsalt aega ja vaeva. Enamik meist on enda probleemidega piisavalt kimpus, et teiste omadega tegelemiseks ei ole ei energiat, aega ega tihti ka viitsimist. See ei tähenda, et see võimalik ei oleks. Peab lihtsalt prioriteete elus muutma ning olema järjepidev.
Näiteks võib igaüks oma sõbrad või sõbrannad kokandustundidesse tirida või toitumis/treeningkoolitustele. Korraldada ühiseid projekte, tervisepäevi vms. Koguda tuttavad lapsevanemad kokku ning minna kooli ja nõuda sööklatoitude muutmist. Käia vabatahtlikuna lapsi õpetamas. Suuremas plaanis võib ennast harida sellise tasemeni, kus võid ise sadadele või tuhandetele inimestele loenguid pidada nendel teemadel ning tuhandete inimeste ellu muutusi tuua. Kui ei kuulata esimene kord, siis räägi teist korda. Kui ikka ei kuulata, siis räägi kolmandat korda ning iga kord hiljem analüüsi miks ei kuulatud ja mida sa võiksid paremini teha, et enda aega efektiivsemalt ära kasutada.
See jutt, et “ma ei saa maailma paremaks muuta”, see on tegelikult jama. Tunnista, et sa saad aga lihtsalt ei viitsi, ei jaksa, ei oska või ei soovi seda piisavalt palju. Kõikidest neist probleemidest saab üle olla. Siiski pole mõtet end kehvalt tunda. Seni kuni sa teadvustad probleeme ning ergutad vähemalt teisi inimesi neile lahendusi leidma, ei saa sinu enda tegevusetust niiväga hukka mõista. Maailmaparandamine on miski mille poole kõik võiksid püüelda, kuid mis reaalselt pole alati igaühe jaoks saavutatav. Võiksin ma isegi tunduvalt rohkem teha, kui praktikas teen.
Lihtsalt ära alahinda ennast. See on tobe.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Seda teemat kirjutasingi lootes, et vb kasvõi 1 inimene vaatab enda toitumist üle.
On tõesti raske enda harjumusi muuta aga see on seda väärt. Parem tervis/palju energiat/positiivsus/ilus keha/hea enesetunne.
Olen proovinud rääkida vanematega, et laps vajab täisväärtuslikku toitu, kas nad kuulavad mind? Sa angel ise ütlesid ju, et proovi sa täiskasvantud inimesele selgeks seda teha.
On mind saadetud sinna ja teise kohta oma jutuga, on solvutud. Mõned väldivad minuga siiamaani suhtlemist,kuna mina ju olen targutaja.
(Ma ise ka ülekaalus,aga pigem sellest, et söön tervislikku toitu suures koguses. Oli hetk, kus ma ka ei viitsinud niiväga liikuda, aga käis mingi klõps peas ja sain aru, et mida ma küll teen enda eluga)..
Mis te ise arvate sellistest inimestest, kes toidavad rämpsu enda lastele? Kas olete ise ka sellistega kokku puutunud? Mul huvitav teada.
Olen proovinud rääkida vanematega, et laps vajab täisväärtuslikku toitu, kas nad kuulavad mind? Sa angel ise ütlesid ju, et proovi sa täiskasvantud inimesele selgeks seda teha.
On mind saadetud sinna ja teise kohta oma jutuga, on solvutud. Mõned väldivad minuga siiamaani suhtlemist,kuna mina ju olen targutaja.
(Ma ise ka ülekaalus,aga pigem sellest, et söön tervislikku toitu suures koguses. Oli hetk, kus ma ka ei viitsinud niiväga liikuda, aga käis mingi klõps peas ja sain aru, et mida ma küll teen enda eluga)..
Mis te ise arvate sellistest inimestest, kes toidavad rämpsu enda lastele? Kas olete ise ka sellistega kokku puutunud? Mul huvitav teada.
Ma ise arvan,et inimestele tuimalt peale käimine ei toimi.See ongi suht-koht targutamine.Ega enne paljud tegutsema hakka,kui probleem on nii suur,et inimene seda tunnistab.Oma ebatervisliku elustiili juures on kõik nii mugav ja kusagilt midagi ei torgi,siis paljud lihtsalt ei viitsi.Elus muudatuste tegemiseks,peab olema mingi jõud mis motiveerib.Ma pigem küsiks sinu käest,miks oled endiselt ülekaalus? Miks sa ise ei näita eeskuju? Tervet maailma päästa sul nagunii ei õnnestu,aga kui suudad ennast heasse vormi viia,võid sellega motiveerida nii mõndagi inimest ennast käsile võtma.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Teema on mullegi tuttav, kuna on ka ise oldud ajavahemikul 8-12 eluaastal ülekaaluline. Vahepealne tippkaal võis jääda 68kg tuuri.
Eks seda kiusamist oli omajagu, ikkagi kooliühiskond. Inimene tõmbub rohkem endasse, muutub kinniseks ega oska enam midagi peale hakata kui keegi ei aita või heasüdamlikult keegi lähedane antud probleemile tähelepanu ei juhi, probleem süveneb.
Siinkohal ei olnud vajaka vanemate toetus, pigem see, et oli vaba voli, mida süüa ja teha oma ajaga. Kui pole sõpru kellega väljas käia jne…
Eks pöörde tõi see, et lõpuks viskas kogu see kaalujama üle ning sai end käsile võetud, 12. eluaasta kohta hakkas mõistus pähe vähehaaval tulema.
Muidugi on kerge haarata poest kaasa valmistoit kui aega vähe. Tuleb nentida, et tänapäeva inimeste treening- ja toitumisalased teadmised annavad soovida, kuid tentents ja kuulud näitavad, et teadlikkuse tase on jõudsasti kasvanud, kes on viitsinud veidi end neil teemadel harida.
Minu lugu muutus, kuna pühendasin end kogu hingest spordile, tahtsin parim olla. Sport muutus suureks elu osaks, kuidas oma vaba aega sisustada ja pingeid maandada. Kui pole “sõpru”, siis sport oli alati olemas selleks. Sport viib ka tihtipeale uute tuttavateni.
See on probleem. Aga nagu ikka, siis ühtki asja ei saa 100% välja juurutada, isegi kui “sanktsioonid” peale panna…
Alati leidub ettekäändeid.
Hetkel motti hoiab laes see: kuidas ülekaalust sai alla võetud ja mis tunne peale seda valdas; kuidas normaalkaalust sai lihasmassi hakatud peale kasvatama ja aeroobset taset tõstetud ja mis tunne hetkel valdab. Rahulolu kehaga (peamine- et ise oleks rahul).
Kang08. Miks olen endiselt ülekaalus? Kuna ütlen ausalt oli hetk kui ma muutusin laisaks. Hakkas see pihta siis kui rasedaks jäin. Laps väga oodatud, aga ei tohtinud liikuda palju.Esimesed 4 kuud ei saanud midagi süüa, kõik söödud tuli välja. Oii kui peale 5 kuud sai süüa kõike jälle, sõin ma palju. Arst tundis ka muret, et nii palju juurde võtsin, uuriti ja puuriti aga ei midagi ohtlikku. Elu muutus väga mugavaks. Mõtlesin küll kilod ära lähevad peale lapse sündi
(kogemata saatsin pooliku kirja)
Aga ei kaal ei langenud nii kiiresti ja üldse jäi pidama. Unetuid ööd, stress mõjutas palju. Söök oli ainuke mis veel heat meelt tegi. Siis läks kergemaks ja hakkasin mõtlema tervisest rohkem.
Nüüd on kaal langenud ja enesetunne hea ja toidu kogused väiksemad
Ags ülekaalu ikka on paarkümmend kilo. Küll ma need ka ära hävitan
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui vaatate Facebookis gruppi Naised trenni, siis saate väga hästi aru, kust need paksud lapsed tulevad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kui ikka lapsevanem ise ei suuda, viitsi endale toitumist selgeks teha, siis polegi midagi lapselt oodata. Mõni naine jahub oma raseduskilodest ka siis, kui laps on juba 5!! Mind on ka väiksena mäkki viidud ja otseloomulikult oli see nagu pidupäev, see aga ei tähenda, et ma seal pidevalt käisin ja praegugi mäkis käimist pidupäevaks peaksin, sest ülejäänud ajal oli korralik toit laual. Äärmuses ei tasu ka elada.Tallinna Lastehaigla korraldab suure soovijate arvu tõttu kaks ülekaaluliste laste laagrit
lkv. Ma ei räägi sellest, et vahest Mäkki viiakse lapsi. Ma ise ka käisin väiksena seal ja oli ka pidupäev
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma mõtlesin neid vanemaid, kes koguaeg viivad lapsi sellistesse kohtadesse.
Ja lubavad pisikesel 2/3 aastasel coca-colat juua või muud gaasilist jooki.
- You must be logged in to reply to this topic.