päevalilleseemned

Ära sa jah üle pinguta. Head rasvad on päevalilleseemnetes. Kahju ainult, et minul neist allergia. Oeh…

Kui palju kasu või kahju saab päevalilleseemnetest? Valke on seal suhteliselt palju ja samas ka rasvu.Kas see kehakaalule ei hakka, kui päevas keskmisel 200-300g neid süüa? ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ca 300gr sihvkat on mõne inimese kogu päevane toidunorm juba… ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga muidu, täpsemaks infoks allpool!

Päevalille kasvatatakse olulise õlikultuurina Venemaal, Bulgaarias, Ungaris, Rumeenias, Argentinas ja mõnedes Aafrika osades.

100 g päevalilleseemneid sisaldab rasva 47,3 g, proteiini 24,0 g, karbohüdraate 16,1 g, mineraale 4,0 g, vitamiine 3,20 mg. Energeetiline väärtus 601 kcal/2,513 kJ.

Päevalilleseemned sisaldavad umbes 40% õli, mis on viimasel ajal väga tuntuks saanud, sest see koosneb küllastamata rasvhapetest ja pakub suurel määral kaitset arteriaalsete haiguste vastu. Kergelt röstituna ja soolaga maitsestatuna võib päevalilleseemneid näksida lihtsalt niisama. Seemned on rikkad mitmete vitamiinide poolest. Neis sisalduv E vitamiin võitleb vananemise vastu, noorendab immuunsüsteemi. E vitamiini vähesus muudab inimese mis tahes vähile 50% vastuvõtlikumaks.

B rühma vitamiine leidub päevalilleseemnetes rikkalikult.

B1 vitamiin e. tiamiin – 100 g päevalilleseemnetes on 1,95 mg tiamiini. Tiamiini päevane vajadus on 0,5 mg 1000 omastatud kalori kohta. Tiamiin on vajalik närvisüsteemile, süsivesikute ainevahetusele, rakuenergia tootmisele, söögiisule, südamele, maohappe tekkimisele, seedimisele ja haavade paranemisele.

B2 vitamiin e. riboflaviin – 100 g päevalilleseemnetes on 0,25 mg B2 vitamiini. Riboflaviin kuulub olulise osana ensüümidesse, mis aitavad muundada süsivesikuid ja rasvu energiaks.

100 g päevalilleseemneid sisaldab 1,40 mg pantoteenhapet. Pantoteenhapet on vaja kõrge elutoonuse hoidmiseks, põletikuliste protsesside profülaktikaks, stressikaitseks, rasvavarude vähendamiseks, keskendumisvõime parandamiseks, naha ja juuste tervishoiuks, vereringe normaliseerimiseks.

Mineraalainetest on päevalilleseemned rikkad kaltsiumi poolest. Luukoe moodustamisel on see element asendamatu. Päevalilleseemned on ka üheks peamiseks magneesiumiallikaks. Magneesium suurendab nakkusele vastupanu võimet, aitab vältida ateroskleroosi, vähendab närvisüsteemi erutuvust, alandab vererõhku.

Pähklite puhul ärge arvutage kaloreid, vaid arvestage rasva koostist, oomega rasvhapete vahekorda ning tegelikku kogust. Minu pingerida:

1. kookospähkel – ülikasulikud küllastunud rasvad 98%, 0g o3 ja 1,8g o6 100 g kohta

2. sarapuupähkel – monoküllastamata rasva 63%, 0g o3 ja 4g o6

3. mandlid – monoküllastamata rasva 52%, 0g o3 ja 10g o6

4. kreekapähkel – palju polüküllastamata rasvu, mistõttu säilib viletsalt (ostan ainult siis, kui saabub uus värske partii), millest 5,5g 03 ja 28g o6 .

Pistaatsia ja makadaamiapähklid on suure monoküllastamata rasvhapete sisaldusega, kuid neist saab ka palju o3 (täpsed andmed mul puuduvad). Kõige viletsama rasvhappelise koostisega on kindlalt brasiiliapähkel – 0g o3 ja 23g o6. Enam-vähem sama koostis on maapähklil e arahhisel – 0g o3 ja 22g o6, kuid nende puhul ei ole tegu pähklite, vaid kaunviljadega. Rämps, sest kannavad kaasas hallitusseeni.

Kui arvestada ka seemnete rasvhappelist koostist, siis seesami ja päevalilleseemned on viimati mainitutest veel viletsamad – 0g o3 ja vastavalt 25 ja 30g o6.

India pähkli kohta andmeid pole, kuid pole raske arvata, et tegu on järjekordse o6-rohke pähkliga.

Valk on seal küll viimane asi, mida vaadata. See on taimne valk.

kas kehal mitte vahet ei pidanud olema kust ta oma valgu kätte saab ?

Loomsed valgud on täisväärtuslikumad.

niiet ikkagi see valk mis pähklitest ja seemnetest tuleb on ka arvestatav lihaste kasvatamisel ?

Autojuhina oskan öelda,et väga hea väsimuse peletamiseks.

Olen tarbinud juba pea kaks aastat mingi 100-200gr päevas, paksuks ei tee ja parem ikka, kui komme süüa.

soovitan soojalt.