Ott Kiivikas Fast Team – Tere tulemast Veteranide Spordiliitu”, uued “Oti” tootesarja tooted ja Team Kiivikas laieneb!

Kui täpselt te oma kaloraaži iga päev tavaliselt jälgite? Kas kaalute konkreetselt ka toite ja koguseid ning märgite üles või vaatate umbes silma järgi? Mõtlen nii võistluseelselt, kui ka hooajaväliselt, et kui täpne see kaloraaži jälgimine on?

Ega ei arvesta, teen nö tunde järgi. Aeg – ajalt teen toiduanlüüsi ja löön kaloreid kokku, kuid põhi kalkuleerimine käib oletatava kulutuse ja tagasisöödava energiahulga vahel. Eks kogemusi on nii palju, et võin nö tunde järgi ära öelda oletatava kaloraazi numbrites. Alguses soovitan kindlasti selle kalorimaailma endale selgeks teha, siis on ka algajale lihtsam nõu anda, kuid kui asi selge, siis on põhilised abivahendid kaal ja peegel.

Üks kommerts teadaanne ka, lõpuks ometi on saabunud uued Fasti tooted! Eriti hästi laksab Pre-workout Shock, sinna soovitan natuke beta-alaniini lisada, siis on korralik laks enne trenni. Ise kasutan seda Orisaare laagrist alates ja iga kord saab oma laksu sealt kätte.

Amino Rush on trenni ajal kasutamiseks – nagu BCAA Explode (Olimpilt) ja Recovery FEED – Vahetult peale trenni ja Protein Block enne magamaminekut või toidukorra asendajana.

Baikali kokkuvõte:

Pikem kirjutamine, kuid teen selle ära, enne kui mälu tuhmub.

Startisime teel kolmapäeval 3.augustil, kõigepealt rongiga Moskva. Rong on küll aeglasem, kuid samas oluliselt mugavam liikumisvahend kui buss või auto. Kui on lugemist kaasas, siis möödub seal aeg märkamatult ja õnneks töötavad ka kupeedes kliimaseadmed, mis võimaldavad ka palava ilmaga mõnusalt ennast tunda. Kupee kaaslased juhtusid olema ka Tallinnast ukraina rahvusest, seega Natalial oli juttu küllaga. Sõit nagu mainisin möödus rahulikult ja hommikuks olime ilusasti Moskvas.

4 august – kuna õhtuse väljalennuni Irkutski jäi ca 12 tundi, siis oli vaja kuidagi aega parajaks teha. Kõigepealt otsisime üles pakihoiu, et ei peaks kohvreid kuhugi vedama. See tehtud, suundusime otsima raudteejaama, millest pidi väljuma Aeroexpress rong – see on mugav liikumsivahend ja odavam kordades kui takso. Seega seiklesime natuke metrooga – kuid nagu ka mujal maailmas, siis on ka Moskvas metroo ülesehitatud suht loogiliselt ja suuri probleeme seal õigete peatuste leidmisega ei tekkinud. Tuiasime siis kõigepealt Arbatil ringi ja peale seda suundusime Punasele väljakule. Jõudnud kohale, otsustasime peatuda hetkeks Vene suure teatri ees pargi ja puhata jalgu, sellest natukesest kujunes välja terve tunnike, sest silm vajus vägisi kinni, seega tukastasime natuke. Kuna me ei teadnud täpelt kaua läheb aeg lennujaama jõudmiseks, hakkasime sinna liikuma ca 4 tundi aegsamini (nagu öeldakse, parem eest oodata kui tagant vaadata…. . Lennujaama jõudes hakkasid silma juba esimesed tuttavad bodyfitnessi võistlejad ja õige pea leidisme üles värava, milles saime check in ära teha. Peale seda suundusime juba edasi ootesaali – ja seal hakkas tasapisi “jämedaid” nagu vähke kivi alt välja ilmuma, osad neist ka siis särkidega, mis ei lasnud väga lihastel peidus olla… Eks see seltskond tekitas parasjagu elevust, sest kõik läksid veel ühele lennule ca 60 inimest. Kohe lennukis proovime magama jääda, sest teadsin, et vastasel juhul on järgmine päev väga raske. Olgu öeldud, et ajavahe 6 tundi on päris korralik erinevus päevaplaanis juba. Kuidagi õnnestus 6 tunnisest lennusõidust 4 tundi magada. Seda vaatamata sellele, et mööda lennukit tuiasid ringi erinevad delegaadid, kes olid juba drinksid sisse võtnud ja magama ei plaaninud minna – selge et ka melu mis sellest tõusis kostis üle lennuki. Kuid kui sportlasel on vaja magada, mediteerib ta ennast magama, sõltumata sellest, mis ümber toimub….

5.august – jõuame kohale hommikul kell 9.00, meil ollakse vastas, ca 50 minutit ootame oma pakke, vaatamata sellele, et samal ajal ei maandunud rohkem ühtegi lennukit, tõenäoliselt mingid kaks venda pidid kogu 280 reisija kohvrid kahekesi peale ja maha laadima…. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Edasi toimetatakse meid väikeste bussidega hotelli – püüan samas meenutada 2003 aasta käiku ja nagu bussijuhi jutust selgub, siis selle ajaga on palju muutunud, ka lennujaam oli uus ehitatud, tookord oli ikka väga vana ja vilets. Hotell “Ararat” oli see kuhu meid viidi, seal oli organiseeritud nii, et ei pidanud hakkama hotelli ennast sisse kirjutama, vaid anti kohe uksekaardid ja öeldi, et minge tuppa ja peale seda kohe ootab hommikusöök. Tuppa saabudes ootasid vooditel ees spordikotid (võistluse logodega), mis olid täidetud siis kõiksugu võistluste sümboolikaga nänniga: rätikud, suur ja väike, t-särk, fliis, seinakell, õllekruus, padi ja muid väiksemaid vidinaid. Igal juhul meeldiv üllatus. Kohe oolid laual ka kaelakaardid ja võistluste programmi ja ajakava tutvustused. Söömine toimus esimesel korrusel asuvas restorasnis ja sportlastele oli eraldi laud nagu kombeks on: keedetud munad, kanafilee, riis, salat jne. ühesõnaga nagu peab. Peale sööki, otsustasime, et paneme peale 1 kihi grimmi, sest õhtul oli registreerimise protseduur ja seal oleks hea paremgrimmiga välja näha. Peale grimmimist tukastasime ja läksime registreerimisele. See oli üles ehitatud teistmoodi kui tavaliselt – rohkem showna – kuna võistlejaid ei olnud palju, igas katis 12-13. Meeste osa oli kindlasti selle võistluse kõige oodatum ja toimus nii ,et peale registreerimise kaaluti ja mõõdeti ka õlavarre ümbermõõtu (mis tavainimestele kindlasti huvi pakub, ise ei kipu seda kunagi enne võistlusi mõõtma – sest sama kaalu puhul on suht ebatõenäoline, et seal muutusi on tulnud. Mõõdeti minul siis 46 cm külmalt ilma pumpamata ja võistluskaaluks 91,4kg. Kõige jämedam oli Sidortševi käsi 54 cm ja ka kaal 126,8kg.Olgu öeldud, et hilisemal võitjal Kirilenkol 48 cm ja teise koha mehel Havlikul 47,5cm, kuid nende meeste puhul oleks olnud õige mõõta ka jalaümbermõõte…. ). Selge, et nähes, mis toimub ei seadnud ma endale mingeid suuri ootusi ja vaatasin ,et reaalne on võistleda kohtadele 10 -13, seega mõttes mõtlesin ,et kui saan 11 koha olen juba rahul. Õhtul panime veel uue kihi grimmi ja õnneks suutsimegi viia bioloogilise kella nii, et uni tuli kohaliku aja järgi 24.00.

6. august – Panime äratuse kella 7.00, et kanda 3 kiht grimmi, peale seda hommikusöök ja edasi juba 10.00 esimesed bussid võistluspaika, milleks oli ilus teater – 4 rõduga. Selline hubane – nagu Salme, st. et lava ei olnud väga suur, kuid sügavust oli üksjagu. Kohe hakkasid silma ka suurepärased auhinnad ,mida oli seal ikka üksjagu. Võistlus algas naiste fitnessi vabakavadega – seega olin Nataliale ka lavataga abiks ja enda etteaste tuli peale bodyfitnessi esimest roundi. Alguses tehti 4 kaupa kohustuslikud pooisd läbi, mina olin viimases viisikus (13 võistlejat). Peale seda algasid väljakutsed, selge, et ettepoole mul asja ei olnud ja lõpus tehtigi viimase otsa väljakutse – olin selleks ajaks juba ca 30 min seal lavale seisnud – seega ammu juba maha jahtunud nagu ka kindlasti konkurendid, kellega võrdlusesse kutsuti. Natalia puhul oli selge, et ta sai kohe hea väljakutsed ja eest vaadatuna arvasin ,et kehaga peaks ka kolme parema seas olema. Peale eelvõistlust toimus samas autasustamine kohad 7-13. Ja enda ehmatuseks hõigati esimese hooga mulle kohe 13. koht 1 punktise vahega eelneva ees. Ausalt öeldes seda ma ei oodanud ja olin isegi pettunud alguses. Teadsin, et ei ole tippvormis, kuid ka mõned tagumise otsa mehed ei olnud oma tippvormis (Hilem selgus, et olin siisk ieelviimane ja see tegi siiski tuju heaks -sest põiliselt sõitsime sinna kohale ikkagi Natalia pärast). Esialgse viimase koha eest sain (400 dollarit, seinaplaadi ,karika ja medali). Natalaia pääses finaali nagu arvata oli ja pidades kava osas aru, palusin sinna veel natuke “hinge” sisse panna. Õhtul peale eelvõistlust toimus väljasõit Baikali järve äärde – olin seal käinud 2003 a. Kuid suurt midagi ei mäletanud sellest ajast… ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Nüüd hoidis silmad rohkem lahti ja meid vastu võttev Baikali järv – säras oma täies hiilguses, ranniku pool oli järvelt tõusmas udu, mis omakorda muutis selle lummavaks vaateks. Kõigepealt veeti meid järve kaldal olevale turule ja sealt edasi juba restorani “Pribaikalskaja” banketile. Süüa – juua oli lademes ja vene kombe kohaselt tuli erinevate riikide esindajatel öelda ka toost- ega ma kade poiss ei olnud, olne ju venemaal ja ukrainas neid tooste öelnud üksjagu. Igal juhul läks see asi neile südamesse, sest pärast tuldi ka ligi ja toetati hea sõnaga. Natalia vaatas, et spetsiaalset sportlaste toitu seal ei olnud – ja siirdus Irkutskisse (ca 70km järvest) tagasi. Omaette elamus oli sõit, sest kohaliku väikebussijuhid ei pidanud paljuks künklikul teel 140km/h sõita ja kohati viskas bussil rattad tee pealt lahti. Banketi õhtu lõppes ilutulestikuga ja sellega oli eelbankett tehtud. Pärast tiksusime veel hotelli ees edasi koos vene kulturismi ja fitnessi liidu presidendi ja liikmetega. Huvitav kohtumine juhtus ka seal, sest ligi astus rootlane, kes oli oma seltskonnaga sõitnud rootsist kohale Irkutskisse autoga (Moskvasse on lennkuiga 4500km) mööda teed veel rohkem ja kuna seal keegi peale minu inglise keelt ei rääkinud, siis leidsime rootsi härraga kähku ühise keele. Nagu selgus, plaanivad nad autoga sõita Vladivostokki ja sealt edasi minna Põhja -Koreasse…. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ühesõnaga extreme harrastajad. Selgus, et tal on Eestis veel tütarfirma. Igal juhul tutvus sujus nii ,et järgmine päev oli Svenson võistlust vaatamas ja ka õhtusel banketil, kus tal hakkas kenade naiste nägemisest pea ringi käima…. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

7.August – finaalipäev, tõuseme hommikul jälle kell 7, et uus värske kiht grimmi peale panna. Oleks tahtnud tumedamat panna, kuid lihtsalt oli grimm otsakorral ja ka koju lattu rohkem ei jäänud, muidu oli ilus ühtlane, kuid tumedust jäi väheks selle valguse all, kuid naistel ei olnud keegi liiga tumeda grimmiga seega Natalia oli võrdses seisus. Meeste puhul tegid slovakid esimesel päeval seda, et vaatamata sellele et keelati kasutada Dream Tani – panid nad selle peale ja saavutasid ka teatud eelise- sest lava valgus oli tõesti super. Järgmisel päeval mindi lava taga Havliku juurde ja tõmmati näpuga üle keha ja öeldi ,et kui grimmi maha ei võta pannakse lõpp-protkolli 6 koht ja kõik….Kõigepealt toimuv võistluste avamine, kus traditsiooniliselt peeti kõnesid ja tänati sponsoreid jne. Enele üllatuseks hõigati enne avamist, et vene kulturisliidu president Dubinin soovib, mind autasustada. Kuna olin tulnu lava taha pigem Nataliale appi, siis olin nö maikas ja dressipükstes…. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> , mis seal ikka mõtlesin – ma ju ikkagi sportlane ja siis autasustati “sõpruse” medaliga. Finaalide käigus keskendus Natalia maksimaalselt ja tegi selgelt hingelisema vabakava kui esimene päev – ja see tagasisidena pärast mõjus paljudele väga liigutavalt. Jäime ootama tulemusi. Ise mõtlesin ,et kui on kolme seas siis on juba väga hästi, sest 7 kohtunikust 6 olid ju vene kohtunikud. Eelmisel õhtul – nagu tavaliselt peale eelvõistlust ikka levisid erinevad spekulatsioonid: ühe info kohaselt oli favoriit Dvortsova allaes kolmas (nii ka protkollis hiljem oli) ja esimese teise koha eest rebivat kohalikud vene sportlased…(protokolli järgi võitis Natalia ka esimese päeva kindlalt). Õhtul banketil, mis toimus siis Baikali ääres, rääkisid ka kohtunikud ise, et Natalia peaks idee järgi võitma…. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ühesõnga mõtlesin ,et tuleb, mis tuleb ja teeme lihtsalt ise ära mis suudame. Natalia sai ka kohe kaks head väljakutset kehavoorus finaalis ja siis ol iselge, et ta kõrgel kohal on. Jäime ootele ja enne kui hakati autasustama, kutsus mind kõrvale Svetlana Kotškina, kes oli Natalia pikaaegne konkurent ja hindas tema kategooriat ja teatas, et Natalia võitis! ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Oh seda rõõmu – ma ei jooksunud kohe Nataliale ütlema, vaid lasin tal seda tunnet ise laval tunda…Toimus autasustamine -auhinnaks siis 1500 dollarit seinaplaat, medal ja suur pronksist karu (karu on siis selle Ikrutski klubi logoloom- keeratuna kang ümber kaela). Enda üllatuseks kutsuti mind veelkord lavale, sest ka iga kategooria võitja treenerile oli ette nähtud suur kuulast medal! Toimus ühispildistamine ja peale seda kohe hotelli. Kuna banketini oli piisavalt aega – käsin kõigepealt poes ja nagu traditsiooniks on saanud siis Martini Asti sampus on esimene mida peale võitu juuakse juurde kindlasti jäätis. Kuna poest tulles istusid Natalia konkurendid ja võistluskaaslased all fuajees, siis solidaarsuse ja austuse märgiks tegin ühe sampuse kohe neile lahti. Ise läksin kohe uudist tegema, et enne banketti saaks kodused tulemuse kätte….

Õhtul toimus siis suurejoonilen bankett 300 inimesele diskoteegis – kohal olid nii peasponsor, võistlejad, külalsied jne. Peasponsor ütles, et ei taha, kuid toetab ka järgmine kord võistlust, mis toimub eeldatavasti kahe aasta pärast. Järgnesid sõnavõtud (ütlesin ka ise toosti ja andsin üle kaks kingituseks võetud “Vana Tallinnat”) Sööki – jooki, tantsu ja tralli jätkus varjaste hommikutundideni. Kuna väljalend Moskava läks kell 9.00 siis pidime olema hotelli fuajees valmis juba 6.30. Nii mõnigi tegelane tuli lennule otse banketilt.Lennukis õnnestus korralikult välja magada ja esmaspäeva veetsime juba Moskvas kohalike vaatamisväärsusi uudistades.

See on nüüd küll üks pikemaid sissekandeid mis ma teinud olen, kuid loodan, et mitte igav lugemine.

Natuke eilsest ja tänasest päevast ka. Eile tegin Revalis korraliku seljatrenni, eri harjutusi ja püramiid süsteemis, tõin sisse ka jõutõmbe, et jõunäitajaid jälle üles saada, sest hoian paar nädalat kaalu paigal ja siis liigun jälle allapoole, praegu hommikul 91 kilo õhtul 92-92,5kg. Eile tegin siis tõmmet viimase seljaharjutusena ca 6-7 harjutus, peast ei mäletagi ja tegin sellise seeria: 120kg/10, 150/8, 180/6,200/5 – selge, et ei olnud mingi rekord, kuid üle tüki aja tehes ja suht väikese kaaluga trenni lõpus. Paremate päevadel tõmbasin trenni lõpus sama korduste arvu 220kg – usun ,et lähinädalatel õnnestub 210kg ära teha, siis oleks ok.

Täna olin päev otsa Summer Fit aeroobika üritusel. Ise tunde kaasa ei teinud – varasematel kordadel olen isegi mõne tunnis osalenud… Tore oli jälle näha aeroobikuid, kellega naljalt jõusaalis kokku ei puutu ja sai üksjagu juttu puhutud. Peale seda tegin Spartas rind ja õlga (kuna olen viimasel ajal teinud ülga enne rinda, siis on raskuse tunnetus kadunud. Tegin kergelt surumist 80kg/20, 100/12, 120/10 kõik varuga ja siis tuli raskelt 140/5, kergemate raskuste järgi oleks võinud arvata, et tuleb ka 150 sama seeria, kuid raskuse lisades muutus kang väga raskeks. Kuid küll see taastub, kui jälle esimesena surumisi teen). Samal ajal saabus treeningule ka Team Koovit – tehti uute särkidega ühispildistamine ja siis läks lammutamiseks… ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Aimar Kuusnõmm on kodus tagasi ja oli pundiga ühinenud.

Seega töine nädalavahetus on olnud, homme trennist puhkepäev, kuid samas lähen vaatan Revalis Olegi vormi üle ja hetkel otsime talle uut vabakava muusikat.