Ott Kiivikas Fast Team – Tere tulemast Veteranide Spordiliitu”, uued “Oti” tootesarja tooted ja Team Kiivikas laieneb!

Ott, viitsid ühele artiklile pilgu peale visata ja enda arvamus öelda?

http://www.3dmusclej…m/2010-04qa.php

“So I have to provide ever-increasing levels of stress to make progress? At some point it’s going to get ridiculous!”

On the other hand, if you adapt to high levels of stress early on, you may be shooting yourself in the foot in the long term. Following muscle-magazine workouts as a beginner is unnecessary; in reality a fraction of that stress would cause the same growth. Your body only grows so fast naturally and if you are doing more than needed for this maximal rate of growth it will be harder to produce gains down the road. Your body only responds to progressive overload. If you are already training like an advanced lifter, what will you do when you actually get there? I’m not saying train easy but rather train to your ability level for continued growth.

—

Lihtsalt öeldes tuuakse siin välja tõde, et lihasmass areneb siiski progresseeruvate raskustega treenimisel. Kuid alates mingist hetkest ei ole sa enam füüsiliselt võimeline oma kehale pidevalt suuremaid raskusi pakkuma. Ehk areng aeglustub. Kui liiga varajases punktis oma jõusaalikarjääris tõsta liialt suuri raskusi, siis võid tulevikus hätta jääda – kuna arenguks vajalike progresseeruvalt suuremate raskuste kasutamine muutub võimatuks.

Kui sa ikka rinda oled juba 200kg surumistega treeninud, siis on ebatõenäoline, et sa järgmiste aastatega seda numbrit oluliselt paremaks suudaksid tõsta, jäädes naturaalide juurde. See aga tähendab, et enamik rinna-trenne jäävad pigem taastava ning “Hoidva” loomuga trennideks, mis otseselt lihasmassi enam oluliselt ei suurenda. Üks võimalus on keskenduda rohkem negatiividele ning tehnikale, proovides lihast sama raskusega rohkem koormata. Kuid üldiselt tähendab siiski selliste raskusteni jõudmine ka suuresti arengu peatumist või äärmist aeglustumist.

Hetkel ma Ott lihtsalt vaatan seda, et paljudes harjutustes treenid sa hetkel alla-pool oma kunagisi numbreid, mis loogiliselt tähendaks, et olulist lihaskasvu niimoodi enam ei stimuleeri. Ilmselgelt on üks probleem suurte raskustega see, et hakkab liigestele, luudele ja lihastele – tekitades vigastuste-ohte, ning ilmselgelt on see ka põhjus, miks sina ja Imre näiteks enam nii suure hurraaga ei lendagi raskustele peale – kuigi loogika eeldaks, et lihasmassi kasv sellele järgneks.

Jutu mõte on see, et kas ei ole mõelnud jõutõstjatest veidi malli võtta ning nende nõuandeid kasutades oma raskusi omajagu tõsta, hoides samas vigastuste-ohu minimaalse ning kokkuvõttes stimuleerida suuremat lihasmassi kasvu?

Proovin anda mingi selgituse ja omapoolse loogika alusel vastuse või oma nägemuse. Treeningraskuste kasv on selge eeldus lihasmassi kasvuks – sellega olen ma nõus ja kui vaadata ka oma rekordeid, siis peab tunnistama, et maksimum numbrid mida teinud olen on suuremad kui hetkel, kuid ka nende tegemisel oli kehakaal suurem kui praegu ja seda eelkõige rasva arvelt, sest ka tolle hetke võistluskaalud ei olnud suuremad või kui olid siis oli pilt ka natuke udusem, mis tähendanuks ja madalamat võistluskaalu et tänasega võrrelda.

Kindlasti oleks maksimumnumbreid võimalik veel tõsta, olen selles enam kui veendunud, lihtsalt sellisel juhul peaks jätma paar hooaega vahele ja rahulikult toimetama, kuid aega ei ole hetkel raisata, st. et on lõikuse aeg… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> peab käima kohal ja lihtsalt ootama ära oma aja, mida viimane aasta ka näitas, et tipp on väga lähedal ja hea õnne korral võime olla pjedestaalil ükskõik mis tasemel võistlustest me amatöörides räägime. Kui vaadata seda aega kus ma maksimumnumbrid tegin ja tõmmata paralleel tulemuse vahele mis kulturismis oli, siis ei saa sinna võrdusmärki tõmmata, et kui olid suuremad tööraskused, oleks olnud ka parem tulemus. Kulturismis maksab vorm ja kui vaadata maailma tippude trenne ja ka treeningraskusi siis näiteks oma ajala Ronnie ja Cutleri trenniraskused oli ööpäev erinevad Ronnie kasuks, kuid laval ei küsinud keegi kui palju ja kükid surud või tõmbad ja nagu teame oli Cutler korduvalt ligidal võidule.

Või see Ninasarviku näide, kus mees on nagu jõutõstja, kuid kulturismi mõttes olematu mees proffides – st. pole tulemusi. Minu arvates mida kõvema baasi oled saanud, seda rohkem pead hiljem tegelema detailide töötlusega, see teeb kulturistist – kulturisti. Nagu skulptor – algul on vaja toorikud, millest hakata tahuma, kuid hiljem keskenduda juba detailide lihvimisele ja selleks ei ole vaja alati kasutada suuri raskusi. See ei tähenda, et võtmehoidjaga saavutad sama tulemuse mis 80 kiloste hantlitega veheldes, vaid aeg – ajalt ehmatad raskusega, kuid samas töötad ka mahu pealeehtud . Kui minna üle jõutõstjate metoodikale – mida kohati on ka tehtud 5×5 see on lähedal jõutõstjate kavale, siis selline tsükkel sobib ka praegu kavva, kuid järjepidevalt nii treenides ei saa sa kätte piisavalt mahtu – mida on siiski vaja selleks, et me näeks välja nagu kulturistid mitte jõutõstjad. Kui o nsuur intensiivsus, mis kindlasti 5×5 on siis samal ajal ei saa teha mahtu. Selleks ideaalis ongi vaja kombineerida erinevate mikrotsüklitega mis igaüks omab kogu tervikus tähtsust.

Ma loodan, et see mõttearendus annab edasist mõtteainet ja arutelu.

Kindlasti. Tänud.

Olen igatepidi nõus, et Kulturisti ülesanne on oma skulptuuri (keha) pidevalt viimistleda ning ilmselgelt ei saa ainult kogu aeg proovida sinna niisama savi juurde loopida. Sellegi poolest peab areng ikkagist jätkuma. Sest kui sa oled juba ilusa tehnikaga teinud 150kg x 10 rinnalt näiteks, siis usun, et 100kg-ga pole sul seal enam mingit mõtet võimelda. Soojenduseks ainult või taastava trennina. Võibolla midagi nipet-näpet ta seal teeb, kuid puhast lihaskasvu ta nüüd enam ei stimuleeri ning pigem võib suuruses järgi anda.

Muidugi siinkohal peaks mainima, et see lihaskasvu taga-ajamine on siiski peamine vajadus neil, kelle eesmärk on ilmtingimata kaaluklassides järjepidevalt kõrgemale tõusta. Kes ikka oma kaaluklassis täiesti kuivik, mis kuivik on – siis pole tõesti enam suurt midagi teha, kui olemasolevat viimistleda.

Vastasel juhul on jah probleem juba see, et pead järgmise kaaluklassi jaoks sujuvalt oma 5kg puhast liha selga kasvatama ja seda suhteliselt lühikese ajaga, sest vastasel juhul lähed klass kõrgemale ning pole sul midagi seal teha. Seega jah. On ikka valikud kulturistidel teinekord. Kas teha supervorm praeguses klassis või proovida kõrgemale sihtida.

Millised su plaanid selles raames hetkel on? Ma praegu peast ei mäleta, aga mis sul viimasel võistlusel see nö. puhver oli kaalu osas? Mingi kilokene lihasmassi juurde pressida oleks võimalik olnud?

Mõttearendus on sul õige. Ma olen jõudnud sinna maale, kus saan aru, et 19 aastat seda alapidevalt treenides ei saa enam vaadata oma arengut läbi roosade prillide, eritit vahendite ja ideloogiaiga mida ma järgin. Ca 10 aastat võistlesin – 90kg, kaaludes ise 87,5 – 90 kg ja seda ilma kaalukategooriasse sisse pressimata. MM ja EM esimene ots kaalub tihti kuivalt päev enne võistlusi 2-4 kilo rohkem ja pigistab kaalu sisse, seega seal on tihti ka see visuaalne lihasmassi vahe, et mehed võistlevad – 90kg üks kaaludes 87 kilo teine on võistluspäeval peale veevarude ja sv laadimist 92-94 kilo ehk praktiliselt 1 kategooria raskemas kaalus. Seega viimasel kahel hooajal olen ise käitunud sama moodi, et pressinud sisse kaaludes päev enne ca 87 – 88 kilo saavutan korraks kaalu alla 85 kilo. Ja see taktika on töötanud. Kui saadakisn massi tõsta nii palju ,et pressida -90 siis võiks seal proovida, kuid kahlten kas see enam reaalne on, sest üks mida millegi vastu kulturismis ei vaheta on vorm, kui selles järgi annad võid võistelda ka 5 kilo raskemana, kuid kaod pildist, seega tuleb lähtuda eelkõige tipptasemel nendest kriteeriumitest mida põhiliselt hinnatakse. EMV ja algusaastel kasvasingi nii ,et võtsin kaalu juurde läksin lavale, lasin teadlikult massil selga kasvada ja ka naturaalselt võistluskaal -90 kg saada ei ole paha saavutus 174 cm pikkuse juures. Seega ahneks ei saa minna ja tuleb olla rahul sellega mis on ja teha kvaliteet selline millega lõikad nagu ziletiga… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Paistab, et aeroobse trenni tähtsus ja nauditavus tõuseb treeniva isiku aastatega/treeningstaaiga, sest mäletan, et kulturismitreeningu algusaastatel tundus mingi jooks täieliku ajaraiskamisena, pärssiva faktorina. Tähtis oli suureks saada. Samamoodi mõtlevad kõik algajad ja paraku ka paljud edasijõudnud.

Minul on selline organism, et ilma aeroobse koormuseta muutub trenn ühekülgseks ja tihti ei teki meeldivat rammestust. Kunagi lõi ühekülgne trenn ka vererõhu lakke.

Samuti aitab erinev aeroobne tegevus kaasa nt. lemmitegevuse küki sooritamisele. On olemas inimesi, kes väiksegi koormusega kükkides hakkavad hingeldama ja silme eest läheb mustaks ja need ei ole teps mitte vanad mehed.

Olen ka sinuga Ivar nõus, et see teadvustamine ja ka nauding saabub hiljem. Algusaastatel ei pööranud ka ise sellele suuremat tähelepanu. Kuid oma õpilastele proovin seda juurutada koheselt, et see harjumus varkult kinnistada- sest sellest tõuseb kasu alles aastate pärast. Treeningprotsess on pikk kujunemine ja selle mõju avaldub tihti hiljem. Ka aeroobset treeningut nagu ka ükskõik millist muud treeningut ei saa ette ära teha, see peab olema treeningprotsessi osa kogu aeg. Millises mahus see sõltub juba ala eripärast ja individuaalsusest.

Tänast trenni võin lugeda enda jaosk ajalooliseks, sest aeroobse treeningu käigus läbisin esmakordselt joostes poolmaratoni 21,1km ajaga 1.55.20!

Loen seda suureks kordaminekuks, sest veel pool aastat tagasi oli jooks minu jaoks utoopiline tegevus ja 10 min oli tõeline piin. Tegelikult ei olnud plaanis niipalju joosta, kuid alustasin ja tegin esimesed 10km 56min ja 40 sek. seega esimese tunniga 10,6km keskmine kiirus, siis tõstsin tempot ja järgmised 10km läbisin juba 53.20 – ga mis on ka 10 km mark mul. Seejuures viimased 6,5km läbisin 33min ja vee lviimased 3 km keskmise kiirusega 12,0km/h.Pulss oli lõpus 165 l/min – mis ei ole väga utoopiline, st et hingetuks ei jooksnud, midagi jäi veel sisse, usun ,et alla 1.50 olen hetkel suuteline poolmaratoni ära jooksma. Mõtlesin ,et teen 15 km, peale seda vaatasin ,et teeks 18km ja siis juba, et mine sa tea kunas jälle selline tuhin peale tuleb ja jooksin poolmaratoni ära. Ütleme nii ,et kulturisti kohta offseasonil ei ole paha tulemus… ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kulturistidel ju võhma ja jõudu ei ole… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Peale seda väike saun ja nüüd naudin kodus külma õlut – mõtlesin et premeerin end jõulu porteriga – šokolaadi maitseline, päris hea… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Homme teen vahelduseks ühe taastava päeva päris hulluks ei saa ka minna, selle nädala esimese nelja päevaga olen läbinud maratoni….. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ja nädalalõpp on veel ees…

Igal juhul mehed minge jooksma – see on mõnus!