Mure põlve pärast

Midagi sellist jah. Piltidel tundub päris karm asi olevat.

Mõlemad läbi käinud variandid vajavad ikkagi arstiabi, pigem varem kui hiljem ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui on mingi “põlve stabiliseeriv lihas” siis ma teen selle paari seansiga (väga tõsisel juhul 3 nädalaga) korda ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

3 kuud paranetakse osadest tõsistest lõikustest, põlve kõhre opist näiteks..

Eks nende arstidega ongi nii, et nende pilgu läbi võtabki paranemine mitu kuud aega, sest nemad füsioteraapiat teha ei mõista ning seega on nende arust õige ravi passiivne. Või nad lihtsalt ei ole valmis endale seda kohustust võtma, et soovitavad füsioga ühendust võtta. Kas nad ei oska kedagi soovitada või pagan teab. Tunduvalt loogilisem oleks, kui ka tavaline perearst oskaks erinevate lihasvigastuste jms traumade puhul vähemalt soovitada seda kelle juurde pöörduda, et tegeleda “aktiivse” raviga.

Niisama passida on enamasti suhteliselt tobe viis selliseid asju ravida, sest pikemas plaanis võib see isegi kahju tuua. Ilma paranenud verevarustuse ja koormusest saadavate kasvusignaalideta hakkavad lihased lihtsalt atrofeeruma ning kogu tervenemine toimub teosammul. Kui ka lõpuks vigastus kaob siis sama kohta uuesti vigastada on äärmiselt lihtne – antud lihas ning sageli ka ümbritsevad lihaseid (täieliku treeningpausi puhul kogu keha lihased) on nõrgaks jäänud (ka luud nõrgenevad) ning enamasti ei võeta seda trennides arvesse. Asutakse suhteliselt tugeva koormusega uuesti treenima ning väga tihti lõhutakse end kohe uuesti ära, võib-olla isegi hullemini. Ja siis uus paus, mis muudab keha veelgi nõrgemaks jne jne. Lõpuks ongi inimene nagu paberist või portselanist. Midagi teha ei jõua ning iga asi lõhub midagi ära. Mõne aja pärast ei pea isegi trenni enam tegema, et end ohtu seada – tõmmatakse lihaseid kodus askeldades ära ning luid lõhutakse lihtsa komistamise tagajärjel.

Mäletan hästi, kuidas mu oma vanaisa oma otsa leidis. Veel 70 aastaselt oli kõbus vanamees ning käis iga päev jalutamas. Siis ükskord kukkus karmilt ja lõhkus puusa. Selle asemel, et aktiivselt asja ravida, veetis ta oma paar kuud voodis, peale mida ta oli nii kutu omadega, et sai vaid teosammul kodus jalgu lohistada. Ilmselgelt muutus olukord ainult halvemaks kuna niigi vähene kehaline koormus langes veelgi. Päästjaks oleks olnud kasvõi kõige madalaima mõeldava koormusega füsioteraapia. Kuid seda muidugi ei juhtunud ning mõned aastad hiljem juhtus see, mida karta oli – keha oli nii nõrk, et ta kukkus uuesti ning siis juba mitmest kohast katki. Luud olid eriti nõrgaks muutunud ja lihasmassi polnud enam ollagi. Eluisu sai otsa ning haiglavoodi ta surigi.

Ma ise mäletan veel seda, et käisin tollal keskkoolis ning olin ise treeningutega alustanud. Käisin tal ikka külas ja pidevalt soovitasin veidi end treenida. Pakkusin hästi kergeid handleid jms. Aga noh – vanainimese ellu muudatusi tuua pole lihtne. Eriti kui inimene pole elusees trenni teinud ning tervis ja füüsiline võimekus on miski, mis nö. alati on olemas olnud ja mille säilitamise või arendamise peale polegi kunagi mõeldud.
Eks paljudel inimestel see probleem. Nooruses ollakse reibas, tugev, vastupidav ning arvatakse, et see püsib igavesti. Kellele trenn ja toitumine, kui enesetunne kogu aeg nii hea. Aga kui lõpuks enam pole hea, siis ei osata ega viitsita midagi muuta ja ongi vsjo.

lisaks selline aspekt, et vigastuste (eriti korduvate) ja paljude terviseprobleemide puhul tekib hirm, mis ka ei lase edasi liigutada/liikuda. ja kui keegi ei oska siis asjatundlikult suunata ega neid protsesse selgitada, ei saagi muutust toimuma.

Vigastatud pidi olema sisemist kollateraalsidet, kas siis venitatud vms. Puruks ei pidanud olema. Kõigist austusest Sinu oskuste vastu ma tuleks kohe su jutule aga ma endiselt Tartus.

Sorri, ma ei mäleta kõikide asukohti, aga sisemine kollateraalside pole tõesti lihas ja see annab ehk kuni poolteist kuud tunda ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Sellele võib teha eriharjutusi ja samas tuleb hoolitseda reielihaste eest, et need endale selle ajaga mingit “errorit” külge ei saa, kasvõi massaažiga (Kui tahad, siis võin su kodulinnast kedagi soovitada ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>). Joosta saaks ilmselt juba nädala-paari pärast, lihtsalt suunamuutusi ei kannata teha. Ratast võib kohe tegema hakata kui põlv lubab, ja jalutada. Kui tahad, siis võin su kodulinnast kedagi soovitada ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Arch, eks need vanemate inimeste puusa/reiemurrud on sellised tõsised asjad, tavainimesele üllataval kombel on suremus selle komplikatsioonidesse väga suur, just selle pärast et ei suudeta liikuda ja algab väga kiire allakäik. Et kui muidu oleks elanud 20a, siis on 5a pärast läinud ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>