Motivatsioon
- This topic has 13 replies, 13 voices, and was last updated 15 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Asi siis selles, et motivatsioon on kadunud, kohe üldse ei leia mingit mõtet, kuigi eesmärgid on siiani olemas, aga vot seda trenniasja alustada on väga raske.
Probleem on selles, et iga kord enne trenni mõtlen üheselt – kohe tuleb üle kahe tunni treenida jne. Probleem oligi selles, et ma olen koguaeg teinud pikki ja raskeid trenne ning lõppkokkuvõttes olen jõudnud sinnamaani, kus ma ei taha enam üldse trenni teha.
Aga trenni on vaja teha, seda ma tean.
Niisiis, tahaks teada, kas ka lühemad trennid annavad soovituid tulemusi? Tore oleks, kui läheks max 90 min kogu trenni peale (soojendus ja trenn ise).
Enda eesmärgid on paralleelselt kasvatada jõudu, kui ka vastupidavust (küsitav ongi, kas see on võimalik) ning ajaline eesmärk on langetada kaalu ja suurendada jalgade plahvatuslikust
Ma kõigun kahe variandi vahel: kas saab asjad ära aetud koduste vahenditega või on siis vajalik maksta klubis liikmemaksu, selleks et oleks võimalus kükkida ja tõmmata.
Ja kuidas üleüldiselt võiks treenida, et saaks eesmärke täita, samas jättes motivatsiooni kõrgeks?
Võib-olla natuke teemast mööda, aga lihtsalt mõned soovitused, mis minul moti üleval hoiavad.
* Kindlasti teha trenni jõusaalis, mitte ainult sellepärast, et seal on rohkem ja paremad võimalused, vaid ainuüksi saalis käimine annab mulle juba hea motivatsioonilaksu, vaadates kõike seda, mis seal toimub.
* Asjakohane ajakirjandus, videod ja muu meedia, mida vabal ajal sirvida hoiab motivatsiooni üleval.
* Vahest, kui on selline väsimus või kurnatus peal töölt koju jõudes ja ei ole üldse kohe isu trenni minna, mõtlen lihtsalt, et kas ma tahan enda eesmärke saavutada, või ei taha? Nii lihtne see ongi. Jah või ei. Jah on siiamaani alati võitnud
Üks hea video, mida tihti vaatan, ka siis, kui motiga kõik korras on.
Video on algselt postitatud ühes teises samalaadses foorumis ühe kasutaja poolt, tänud.
minu jaoks muusika – ülim käima tõmbaja acdc – tnt ja plahvatust tuleb juba jalgadesse juurde
kuna endalgi vahest venivad trennid pika peale , siis peas hakkab ikka kumisema “Less is more”
Kõige parem motivatsioon on see.. kui sa lähed youtubesse.. paned sinna otsingusse Time Lapse – Body Weight ning siis näed, kuidas inimeste kehad muutunud on ja siis kujutad ette ennast sellisena.. kohe tuleb isu minna jõusaali pumpama
“>Kindlasti muuda kava. Kükki ja tõmmet ei maksa liiga palju teha, raske kükitrenn korra nädalas ja tõmme üle nädala (muud selja, ka alaselja harjutused siiski iga nädal). Mingiks ajaks tasub treeningu mahtu vähendada, jõu langust ei pruugi seejuures esineda. Ise olen mitu kuud treeninud nii, et mõnel nädalal 2x, aga mõnel nädalal ainult 1x nädalas ja ei ütleks, et jõudu vähemaks jääks, tasapisi isegi tuleb juurde. Seeriaid reeglina 2-3. Muidugi ega jõunäitajad mingist kõrgest klassist pole, surumine u. 120 kg, tõmme u. 150, kükk võibolla 140 vms
Asi siis selles, et motivatsioon on kadunud, kohe üldse ei leia mingit mõtet, kuigi eesmärgid on siiani olemas, aga vot seda trenniasja alustada on väga raske.Probleem on selles, et iga kord enne trenni mõtlen üheselt – kohe tuleb üle kahe tunni treenida jne. Probleem oligi selles, et ma olen koguaeg teinud pikki ja raskeid trenne ning lõppkokkuvõttes olen jõudnud sinnamaani, kus ma ei taha enam üldse trenni teha.
Aga trenni on vaja teha, seda ma tean.
Niisiis, tahaks teada, kas ka lühemad trennid annavad soovituid tulemusi? Tore oleks, kui läheks max 90 min kogu trenni peale (soojendus ja trenn ise).
Enda eesmärgid on paralleelselt kasvatada jõudu, kui ka vastupidavust (küsitav ongi, kas see on võimalik) ning ajaline eesmärk on langetada kaalu ja suurendada jalgade plahvatuslikust
Ma kõigun kahe variandi vahel: kas saab asjad ära aetud koduste vahenditega või on siis vajalik maksta klubis liikmemaksu, selleks et oleks võimalus kükkida ja tõmmata.
Ja kuidas üleüldiselt võiks treenida, et saaks eesmärke täita, samas jättes motivatsiooni kõrgeks?
Pisikese ületreeningu tundemärgid. Endal küll ei olnud moti probleemi, kuid teatud rea haigestumise tagajärjel on jäänud ca 2 nädalat vahele ja ei suuda ära oodata, millal tõsiselt saab treeningutele asuda taas
“> Tõmba ka hetkeks aeg maha, tee kergemalt, vaata üle oma treeningmahud ja kavad, likvideeri ületreeninguoht. Ehk ei sobi Sulle aga mul paistab toimivat 
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Probleem on selles, et iga kord enne trenni mõtlen üheselt – kohe tuleb üle kahe tunni treenida jne. Probleem oligi selles, et ma olen koguaeg teinud pikki ja raskeid trenne ning lõppkokkuvõttes olen jõudnud sinnamaani, kus ma ei taha enam üldse trenni teha.Aga trenni on vaja teha, seda ma tean.
Niisiis, tahaks teada, kas ka lühemad trennid annavad soovituid tulemusi? Tore oleks, kui läheks max 90 min kogu trenni peale (soojendus ja trenn ise).
Miks sul trennid nii tohutult pikad on? Võibolla sellest tulenebki sinu tüdimust treeningust. Mul ei lähe pea kunagi trenn koos soendusega üle ühe tunni, tavaliselt jääb sinna 45-55 minuti kanti.
Tee trennid lühemaks, võidad aega ja ehk saad ka motivatsiooni juurde.
Olen aru saanud,et kui väljaspool trenni on olemine selline lõtv ja vedelen palju siis muutun trennis ka pehmeks. Otsin vabandusi miks eelistada antud hetkel lihtsamat harjutust raskemale.
Tahtejõuga olen loomulikult selle alla surunud ja vastupidiselt veel agaramalt treeninud
“>Teine probleem on tihti see,et seatakse ulmelisi eesmärke ning neid saavutamatta tekib masendus ja käega löömise tunne.
Sõbrad ja tuttavad võivad ju väita,et oi kui tubli sa oled aga sel hetkel sellest enam ei piisa.
Olen ise täpselt samuti mõelnud ning ei oskagi öelda kuidas sellest üle sain.Hakkasin vast rohkem endale sisendama ,et isiklik teekond ja areng on palju olulisem kui pidev võrdlus teistega.
Olen aru saanud,et kui väljaspool trenni on olemine selline lõtv ja vedelen palju siis muutun trennis ka pehmeks. Otsin vabandusi miks eelistada antud hetkel lihtsamat harjutust raskemale.Tahtejõuga olen loomulikult selle alla surunud ja vastupidiselt veel agaramalt treeninud
“>Teine probleem on tihti see,et seatakse ulmelisi eesmärke ning neid saavutamatta tekib masendus ja käega löömise tunne.
Sõbrad ja tuttavad võivad ju väita,et oi kui tubli sa oled aga sel hetkel sellest enam ei piisa.
Olen ise täpselt samuti mõelnud ning ei oskagi öelda kuidas sellest üle sain.Hakkasin vast rohkem endale sisendama ,et isiklik teekond ja areng on palju olulisem kui pidev võrdlus teistega.
Väga õige!
Mul ongi nii olnud, et tahan saada kiire ajaga suureks/tugevaks, aga füsioloogiliselt pole see lihtsalt võimalik.
Tegelikult see laisklemise värk on täiesti õige, ma arvan et moti puudus on tingitud ka sellest, et ei viitsi midagi teha.
Selleks ongi ainuke abivahend hakata ennast vaimselt treenima, s.t hakata ennast sundima tegema asju, muidu võibki jääda vaimselt nõrgukeseks.
Eks ma siis üritan.
Tegelikult on juba väga hea motivaator see, kui sa näed, et hakkad nõrgemaks/väiksemaks jääma ja sa lihtsalt ei saa endale seda lubada.
Kui tunned et ei jõua , puhka paar päeva ja jätka hiljem kohast kust pooleli jäid. Mulle aitab see alati.
- You must be logged in to reply to this topic.