Minu lugu, mõned trenniküsimused, motivatsioon ja tahtejõud.

Alustan algusest.

Mõned aastad tagasi ma naersin selle üle, kui inimesed põdesid oma kaalu/ümbermõõdu pärast. See maksis kätte – nüüd olen ise samas seisus. Siis, kui ma enda kehaga veel rahul olin, ei olnud mu füüsilised näitajad küll head – kehalises olin ikka üks kehvemaid. Aga käisin ratsutamas igal nädalavahetusel, kokku kuus aastat. Nüüd tahan tagasi minna, aga hetkel ei ole võimalik.

Peale ratsutamas käimise lõpetamist muutusingi üsna ebaaktiivseks.. liigutasin ennast talviti ainult nii palju, kui kehalises kasvatuses ja koeraga käisin jalutamas. Suviti oli asi parem, ujuma ikka jõudsin peaaegu iga päev.

Elus on olnud kolm perioodi, kui olen üritanud hakata jooksmas käima. Esimene oli umbes kaks aastat tagasi, see kestis umbes.. kaks nädalat? Igatahes jooksime 6 km igal õhtul peaaegu.

Teine periood oli sellel kevadel. Siis jooksime iga päev 8 km. Mina muidugi tervet maad ei jaksanud järjest joosta, 3-4 kõndimispausi tuli ikka sisse.

Nüüd on kolmas periood. Käisin Soomes emal külas täpselt kuu aega tagasi ja hakkasin seal esimesest päevast peale jooksmas käima iga päev. Alguses üldse ei jõudnud, kuna polnud terve suvi ennast väga palju liigutanud. üle ühe kilomeetri järjest ei suutnud joosta. Selleks ajaks, kui Eestisse tagasi tulin, oli võhma juba juures – kolme kilomeetrise ringi jooksin järjest ilusti ära, võhma jäi ülegi. Sellest ajast olen ka Eestis igal õhtul jooksmas käinud, isegi kell üksteist õhtul vihmaga. Pühapäevad nõustusin ikkagi vabaks jätma, kardan, et pingutan üle. Nüüd sain nohu, aga ikka käin edasi. Miks? Sest ma tunnen ennast piisavalt hästi. Ma tean, et kui ma jätan mitu korda vahele, siis ma enam ei lähe jooksma. Üks probleem tulenebki siit. Alguses mulle täitsa meeldis jooksmas käia. Nüüd hakkab isu ära kaduma. Viimased päevad olen üldse ennast suurte raskustega tee peale vedanud. No ei taha enam. Kuigi mõned harvad korrad on siiani, kui naudin jooksmist. Jooksen alati muusikaga, muidu hakkaks liiga igav lihtsalt.

Käin nii palju kui võimalik, kellegagi koos jooksmas. Siiski aga pool aega jooksen üksinda. Ahjaa.. jooksen hetkel 3,7 kilomeetrist ringi. Alguses on mäkketõus, lõpus järsk langus alla. Jooksen stabiilselt 26 minutit seda ringi. Täna üritasin natuke kiiremini joosta, ajaks tuli 24 minutit ja 20 sekundit.

Jooksen nii, et ikka hingeldan, järjest rääkida korralikult küll ei jõua. Pärast teen venitusharjutusi umbes 5 minutit. Kas see on piisav aeg?

Igatahes.. mulle tundub, et ma lähen ainult paksemaks. Peaks ka enda nn. numbrid ära tooma, kui edasi räägin. Ehk oleks pidanud need algusesse panema, aga noh. vahet pole.

Olen 16. aastane tüdruk, 176 cm pikk, Soomes kaalusin vahepeal isegi 75 kilo, nüüd peale jooksmise alustamist jälle 80 kilo, nagu vanasti. Kaal kõigub pidevalt kahe kiloga. Kõige peenemast kohast (piht) on 78-80 cm.

Vastupidiselt enamikele ei huvita mind tõesti kaal eriti. Muidugi oleks ilusam, kui kaalud näitaksid mulle veidi väiksemat numbrit, aga samas.. kaal pole kõige tähtsam. Mulle teevad muret pekivolt kõhu peal istudes. Püsti seistes olen tihti nagu rase. Ja sangad on ka. Mitte väga hullud, aga ikkagi sangad. Muuseas, talvel on see koht soojas olnud, armastan kanda pikki kampsuneid.

kaks hooaega olen tegelenud juba ka saalihokiga, trenne olen võimalikult vähe vahele jätnud. Kuigi olen väravas, seal midagi eriti ei kulu, aga noh.. parem ikka, kui arvuti ees istuda.

Nii, füüsiline osa on ilmselt räägitud. Nüüd toitumine, see on küll minu nõrk koht. Võib-olla selles ongi kogu probleem. Väiksest peale olen armastanud magusat. Suhkrut küll otse näost sisse ei aja, aga noh.. palju puudu ei jää. Kunagi sõin magusa puudumisel margariiniga saia, millele panin suhkrut peale. Kui hakkasin selliseid saiu juba kümme tükki päevast õgima, siis taipasin, et need on täielikud süsivesikupommid. Jätsin järele.

Minu kunagine päevakava oli päris kalori- ja süsivesikurikas. Nüüd olen üritanud mõnedest toiduainetest hoiduda ja mõnesid asendada. Näiteks leiba ma muidu ei söönud, nüüd söön saia asemel leiba. Kui poes tuleb magusaisu, siis nii palju, kui vähegi tahtejõudu on, ostan banaani shokolaadi asemel. Tihtipeale aga seda tahtejõudu napib.

Söön vahepeal ikka väga palju. Olen ka välja nuputanud, miks – ma lihtsalt kardan, et ma ei saa enam pärast süüa. Kui on midagi head, söön selle kähku ära, sest kardan, et ma ei saa seda võib-olla enam kunagi. Nagu saabuks surm järgmisel hetkel. Muidugi olen üritanud enda viga parandada, aga siiamaani pole ma sellest võitu saanud. Praegu võin mõelda, et saan hakkama sellega, aga nii pea, kui näen midagi maitsvat või lähen toidupoodi, kui mul on raha – mõistus kaob. See on minu jaoks juba üsna tõsine probleem.

Muuseas, piima joon üsna palju. Maapiima. Võinoh, mitte üsna palju, aga umbes 2-3 tassi päevas. Peale kella kuut üritan mitte enam eriti süüa, vahest ehk õuna. Ja teed joon ka õhtuti. Mahlu tarbin palju, karastusjooke enam ammu mitte. Gaseeritud asjad mulle meeldivad, aga siiski valin gaseeritud vee, mitte Coca Cola. Kartulikrõpse söön ka väga harva.

Rasva ei ürita vältida, aga päris rasvaseid asju ei suuda süüa lihtsalt.

Mis veel? Hommikuti üritan putru süüa. Liha ma eriti ei tarbi, ei taha lihtsalt. Kala ka mitte. Ma tean, vale otsus, aga ma lihtsalt ei taha. Muna söön aeg-ajalt ikka. Võimalusel söön aed- ja juurvilju toorelt – kartulit, porgandit, kapsast, paprikat, tomatit, kurki.

Minu põhiline vaenlane ongi seega shokolaad. Kõik, mis on shokolaadiga, läheb kaubaks. Ma olen täielik shokohoolik.

Ilmselt saate nüüd aru, millise inimesega tegemist on. Minu põhieesmärk on kaotada see pekivolt kõhult ja sangad. Tean, et toitumine on tähtsamgi, kui treening. Ma ei taha saada piitspeenikeseks. Tahaks lihtsalt kanda ka liibuvaid riideid nii, et need on minu seljas kenad. Sangade ja kõhukesega see kahjuks nii ei saa olla.

Nüüd räägin tahtejõust. See on kõige selle takistus. Tahtejõudu napib. imestan isegi, et olen suutnud siiani jooksmas käia igal õhtul, Soomest tagasituleku päeval käisin isegi hommikul kell pool kaheksa, kuna teadsin, et hiljem enam ei jõua. Nüüd aga kardan, et varsti mu tahtejõud lõpeb ja käidud mu jooksmised ongi.

Üks küsimus on ka koormustesti kohta. Tahaks selle teha, aga pole täpselt uurinud neid asju. Kas sinna saab ka lihtsalt end kirja panna, või peab saatekiri olema? Palju see keskeltläbi maksab? Tegelikult saan need kõik asjad ka internetist leida, aga noh.. mis vahet sel on. Kas mul oleks üldse mõtet koormustesti teha?

Muuseas, jõusaali kasutamine pole mul kahjuks võimalik, elan maal.

Kui te oskate mulle midagigi mu probleemide lahendamiseks soovitada, siis oleksin väga tänulik. Pole ka kindel, kas teema läks õigesse kohta, eks tõstke palun ringi, kui ei läinud. Kuna teema on mul üsna laiahaardeline, siis ei osanud seda kuskile panna, seega panin siia.

Abi lootev B.