Mina vs. Jõusaal

Lugu on lugemiseks kõigile, kes kardavad, häbenevad või teab mis veel jõusaali või trenni külastada.

Niisiis soetasin viimaks ometi jõusaali kuukaarti, olen trenni alati tahtnud minna, kuid siiani pole julgenud, ilmselt häbenen oma kleenukese võitu raami. Jõusaali minekut olen alustanud juba umbes 5 aastat, kuid loomulikult olen selle vältimiseks leidnud sada muud põhjust, kuid nüüd võtsin julguse kokku, lisaks lähenen tohutu kiirusega 30-le ning ilmselt hakkavad minu kehakujus mingid ebameeldivad muutused toimuma. Niisiis, otsustasin külastada jõusaali varajastel hommikutundidel, lootes, et siis on vähem liha saalis ning saan oma õblukest keha häbenemata erinevatel atraktsioonidel väntsutada. Retseptsioon, võttis mu kenasti vastu ja juhatas riietusruumi, näitasin välja suurt enesekindlust, nagu oleksin jõusaalide vahet voorinud juba aastaid, et mitte piiga ees häbisse jääda. Raskusteta leidsin üles saali, raadio mängis ning saalis oli ainult 2 tüüpi, väga hea, pole hullu, rahune!

Treeningu võõras nagu ma olen, teadsin siiski, et jõutrenni tuleb alustada soojendusega, tõmbasingi 6 minutit jalgrattal ja juba kett enamvähem maas, ise samal ajal jälgides kuidas need teised tüübid lihamasinaid kasutavad. Jätkuvalt näitasin välja profesionaalseid teadmisi jõusaalis käimisest. Järgnevalt külastasin erinevaid atraktsioone ning piilusin ka seintel asetsevaid algajatele ja edasijõudnutele mõeldud kavasi, nendest oli abi, sest sain teada kuidas mõni masin töötama peaks. Nii, lükkasin ka siis mõnele agregaadile tähtsalt 35 kg peale ja üritasin laamendama hakata, ega sellest midagi välja ei tulnud ning valisin omale siiski sobivamad raskused mis jäävad vahemiku 5-20 kg, kangi selili surumist suudan ma teha üldse ilma raskusteta, muidu ei peaks vastu 3×8-12. Mõni vend muidugi liigutas seal tonniraskust rauda, veenid otsaees lõhkemas, mina ei hakanud vaatamata suurtele pingutustele higistamagi, rasva njeetu.

Ja ega muud polnudki, pidasin saalis oma julge 30 min+ soojenduse vastu ja väga hirmus polnudki, järgnevatel päevadel, süda saapasääres vedasin ennast ikka ja jälle kohale. Mõnel korral muidugi natuke ehmusin, kuna rahvast oli saalis rohkem kui tavaliselt.

Vahest vaatan ennast kurvalt ja mõtlen, miks ma ei võiks natuke kogukam olla, kasvõi paks, sest pekki arvelt tundub lihase saamine tunduvalt lihtsam kui alustada kondi peale taitriibu kasvatamisest, loomulikult üritan nüüd kõike süüa ja igasugu träna mis on kasvamisele vajalik näost sisse ajada aga sellega ka jama, sest pole harjunud palju sööma ja üldse eriti ei taha, kaalun juba toidukorra asendajat soetada.

Nii, et peenikesed ja paksud, tulge ikka trenni, eks ta hirmus tundub, kuid miskipärast on inimeste sotsiaalsed teadmised ja normid päädinud teadmisega, et musklis mees on kena, sale naine on kena kuigi kleenukesena olen sama inimene ja vastupidi, kuid eks see suuresti edevus ole see mis meid sinna saali peksab ning enesega rahulolu annab jälle väga palju energiat ja elukvaliteeti juurde. Järgmise julgustükina plaanin ette võtta mingi rühmatreeningu, kuid hetkel tunnen, et minu kondiste sõrgade samm üle spordiklubi ukseläve on juba niigi suur saavutus nii et, võtan rahulikult.

Lisan veel, et siinkohal ma ei halvusta apsoluutselt juba treenituid persoone, minule pole halvustavat muljet keegi jätnud.

Kui teema siia ei sobi, siis võib selle mujale lükata.

Tükeldasin teksti natuke loetavamaks, päris referaadi vormingut tegema ei hakkanud.

Soovin kõigile julgust ja pealehakkamist.