Millisest kulturismist/fitnessist unistan?
- This topic has 69 replies, 24 voices, and was last updated 13 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Sportkulturism on tippsport
Ma nõustun sinu eelnevate punktidega,aga siinkohal tahaksin tähelepanu pöörata mõistele tipp-sport. Kui me võtame näite ükskõik milliselt muult spordialalt (Eestis näiteks G.Kanter), siis tippsportlane elatab ennast sellega tegeledes ära. Ta ei pea keskenduma muule, vaid saab tegeleda treenimisega ning ettevalmistusega. Kulturism, kui rahvasport, ei nõua spetsialiseeritust spordialale. Kes treenib tund,kes treenib kaks tundi päevas, kes igapäev, kes mil iganes. Eestis on kulturism ka meie tippudele siiski kõrvaleriala. Sportlased tegelevad 8h päevas tööga, toimetavad kontoris jne., ikka selleks,et katta nii treening, kui igapäevased muud vajadused. Selliselt mõistes tähendab,et meie sportlased on ju amatöörid. Üldiselt jääbki mulje,et aus sport on ainult amatöörsport (kus osavõtjatel puuduvad piisavad tutvused,finants,teadmised, dopingu tarvitamiseks: jalgrattasport,kulturism,korvpall,pesapall,jalgpall jms.). See aga ei tähenda,et EMV oleksid amatöörvõistlused. Meie mõistes on see suur sündmus, kuhu kvalifitseeruvad parimad,aga kui panna see parim maailmastaapi, siis perspektiivid muutuvad (tänavugi aasta sai finaalides näha entusiaste).
Sekkun ka diskussiooni ja pean samuti teema arendajat kiitma, äärmiselt analüüsiv, argumenteeritud ja kindlasti ka “naelapead” tabav arutlus. Aga, andkem mulle siinkohal minu radikaalne seisukoht andeks, kuid olen samuti päris veendunud, et nn. see bikini fitness, kui ta sellisel kujul võistlusprogrammidesse hakkabki jääma, saab võistluskulturismi tublisti devalveerima. Ei ühtki halba sõna inimeste (bikini fitnessistide) kohta isiklikult, suurepärased välimused, kaunid kehad, nii mõnigi on selgelt nähtavalt ka treenitud, ent 100 protsenti tõsimeelseks spordiks on mul seda raske pidada. Ma oleksin nõus isegi kompromissina tunnistama, et mingitmoodi spordina võiks seda isegi mingisugustel tingimustel ju käsitleda. Ent, et see juhtuks, tahaks mõnevõrra veelgi rohkem näha neidudel treenituse märke, teiseks nagu teema algataja ütles, “kõige parem oleks, kui oleks päris eraldi võistlused või siis oleks võistlused tõesti mõne teise uue alaga ühiselt samas kohas mõnel teisel päeval”. Igaljuhul jah, loodan, et praegune olukord ei kinnistu ja see uus valdkond (nähtus) kulturismivõistlustel hakkab kiiresti kuhugi poole liikuma ja mingit moodi muutuma (teisenema).
Bikini osas on arutelu põnev. Kuigi osavõtjad on väga veetlevad ja esimene ots ka märkimisväärselt heas vormis, ei kipu ta esmapilgul tõesti nn. traditsiooniliste kulturismivõistluste raamistikku mahtuma. Uue alana ei ole ‘standardid’ välja kujunenud ning nii on subjektiivsus väga suur.
‘Sillana’ tavainimese mõttemallile kulturismi kui nähtuse arusaadavamaks tegemisel mängib Bikini aga kindlasti olulist rolli. Seda on vaja näiteks selleks, et ‘friikide’ alast saaks üldaktsepteeritud sportlik väljund, mis muutuks ka sponsoritele atraktiivseks. EKFL’i alt mina Bikinit ära ei viiks, kuna Eesti Meistri tiitlil on oluliselt suurem kaal kui nn. Aeroobikakuninganna diplomil. See legitimiseerib sporti ja õhutab taset tõstma.
Ma ei ole nõus väitega, et Bikini Fitness ei ole sport. Andke mõni aasta aega ja näete, kuidas tase oluliselt tõuseb, nagu klassikalises kulturismis juhtus. Janari loogikale tuginedes on tõsimeelseks spordiks veel raskem nimetada golfi, kriketit ja polot, kus kerges ülekaalus onud mõõdukat füüsilist koormust harrastavad. Samas on golfil ja kriketil meeletult harrastajaid üle maailma, ala tipud on tõelised staarid (näit. Tiger Woods) ja kajastuse üle meedias kurta ei saa (kriket, tõsi küll, on tugevas fookuses pigem Commonwealthi maades).
Äkki oleks lahenduseks nn. bikini maakondlikud kvalifikatsioonivõistlused, et kiirendada ala taseme tõusu?
Ise näen bikiinivõistlusi tulevikus nii ,et hommikuses osas on ära eelvõistlus, st. me näeme reaalselt 6 parimat neidu, siis jääb ära see meri õhtuses osas ja näeme reaalselt head kvaliteeti, muidu venib see õhtune osa liiga pikaks. Sellist formaati kasutatakse kõikidel võistlustel ,kus on pikemad kategooriad ka Põhjamaade mv oli kolmel kategoorial hommikul enne eelvõistlus ära ja pärast finaalid otsa. Fakt on see, et ala kandepinna laienemiseks on bikini esimene samm, loodetavasti pudeneb sealt võistlejaid ka bf või miks mitte lõpuks ka athletic fitnessi kui nähakse et kõik ei saa ju võita…
Ma nõustun sinu eelnevate punktidega,aga siinkohal tahaksin tähelepanu pöörata mõistele tipp-sport. Kui me võtame näite ükskõik milliselt muult spordialalt (Eestis näiteks G.Kanter), siis tippsportlane elatab ennast sellega tegeledes ära. Ta ei pea keskenduma muule, vaid saab tegeleda treenimisega ning ettevalmistusega. Kulturism, kui rahvasport, ei nõua spetsialiseeritust spordialale. Kes treenib tund,kes treenib kaks tundi päevas, kes igapäev, kes mil iganes. Eestis on kulturism ka meie tippudele siiski kõrvaleriala. Sportlased tegelevad 8h päevas tööga, toimetavad kontoris jne., ikka selleks,et katta nii treening, kui igapäevased muud vajadused. Selliselt mõistes tähendab,et meie sportlased on ju amatöörid. Üldiselt jääbki mulje,et aus sport on ainult amatöörsport (kus osavõtjatel puuduvad piisavad tutvused,finants,teadmised, dopingu tarvitamiseks: jalgrattasport,kulturism,korvpall,pesapall,jalgpall jms.). See aga ei tähenda,et EMV oleksid amatöörvõistlused. Meie mõistes on see suur sündmus, kuhu kvalifitseeruvad parimad,aga kui panna see parim maailmastaapi, siis perspektiivid muutuvad (tänavugi aasta sai finaalides näha entusiaste).
Eks see tippspordi küsimus ole keeruline küll. Siit tulenebki osaliselt põhjus, miks on vaja kulturismi teadlikult spordile lähendada. Kui rahvas ja rahajagajad saavad kulturismi vajalikkusest aru, siis küllap langeks ka EKFL-i kaukasse priskem kopikas. Kui ala võetakse marginaaliana, siis küllap antakse ka vähem raha.
Midagi pole teha, Eesti on vaene riik. Seda enam on hea meel tunnistada, et sportkulturism on hästi arenenud.
Samas kui vaadata laiemalt, siis erinevate spordialade esindajate hulgas ongi vist rohkem neid, kes teevad põhitööna midagi muud. Eks natuke sõltub ka alast ja sellest, kui kõva tase on. Jalgratturite, suusatajate jm spordialade esindajate hulgas on muutöömehi kindlasti. Pallimängudega on natuke teine lugu.
Üldiselt arvan, et meie tippkulturistid ei ole siiski vähem professionaalid kui meie tippsuusatajad vm. On näha, et eesti kulturistid teevad meeletuid eneseohverdamisi – et nad seda valmis tegema on, peegeldab vägagi nende spordimehe sisu. Kui vaadata tulemusi, siis ei ole ju kahtlust, et tegemist on väga heal tasemel sportlastega? Kui inimene regulaarselt treenib ja leiab selleks aja teiste tegevuste arvelt, siis on teda ikkagi kaunis raske amatööriks nimetada. Puhtas kulturismis ilmselt polegi võimalik terve päev treenida. Mu meelest on isegi vastuoluline, et ülemaailmses mõttes on meie sportlased amatöörid, aga kollid professionaalid, ehkki klassikalises mõttes seisavad spordist kaugemal kui meie amatöörid.
Eelmisele postile lisaks. Eespool kasutasin ekslikult sõna rahvasport. Tegelikult tahtsin öelda “rahvussport”.
Kas üldse on võimalik, et mõnest eesti amatöörist saaks ülemaailmses mõttes professionaal? See tähendaks ju kohe lisaaineid või vastasel juhul kaugel tippude taga rippumist? Hakkab aineid kasutama, on kulturismi mõttes professionaal, kuid üldspordi mõttes astub nagu sammu tagasi?
Minu unistus olekski selline, et kulturismi hakataks kavakindlalt Eesti mudeli järgi arendama, töötataks välja kontrollimehhanismid ja võetaks suund puhtale spordile, kus kõigil on võrdsed võimalused. Kas see reaalne on, ma ei tea.
Sekkun ka diskussiooni ja pean samuti teema arendajat kiitma, äärmiselt analüüsiv, argumenteeritud ja kindlasti ka “naelapead” tabav arutlus. Aga, andkem mulle siinkohal minu radikaalne seisukoht andeks, kuid olen samuti päris veendunud, et nn. see bikini fitness, kui ta sellisel kujul võistlusprogrammidesse hakkabki jääma, saab võistluskulturismi tublisti devalveerima. Ei ühtki halba sõna inimeste (bikini fitnessistide) kohta isiklikult, suurepärased välimused, kaunid kehad, nii mõnigi on selgelt nähtavalt ka treenitud, ent 100 protsenti tõsimeelseks spordiks on mul seda raske pidada. Ma oleksin nõus isegi kompromissina tunnistama, et mingitmoodi spordina võiks seda isegi mingisugustel tingimustel ju käsitleda. Ent, et see juhtuks, tahaks mõnevõrra veelgi rohkem näha neidudel treenituse märke, teiseks nagu teema algataja ütles, “kõige parem oleks, kui oleks päris eraldi võistlused või siis oleks võistlused tõesti mõne teise uue alaga ühiselt samas kohas mõnel teisel päeval”. Igaljuhul jah, loodan, et praegune olukord ei kinnistu ja see uus valdkond (nähtus) kulturismivõistlustel hakkab kiiresti kuhugi poole liikuma ja mingit moodi muutuma (teisenema).
Tänan, Janar! Nõustun esitatud seisukohaga ja lisan ka, et minul pole samuti midagi bikinifitnessistide vastu (ei tõstatanud teemat isiklikult tasapinnalt).
Bikini osas on arutelu põnev. Kuigi osavõtjad on väga veetlevad ja esimene ots ka märkimisväärselt heas vormis, ei kipu ta esmapilgul tõesti nn. traditsiooniliste kulturismivõistluste raamistikku mahtuma. Uue alana ei ole ‘standardid’ välja kujunenud ning nii on subjektiivsus väga suur.
‘Sillana’ tavainimese mõttemallile kulturismi kui nähtuse arusaadavamaks tegemisel mängib Bikini aga kindlasti olulist rolli. Seda on vaja näiteks selleks, et ‘friikide’ alast saaks üldaktsepteeritud sportlik väljund, mis muutuks ka sponsoritele atraktiivseks. EKFL’i alt mina Bikinit ära ei viiks, kuna Eesti Meistri tiitlil on oluliselt suurem kaal kui nn. Aeroobikakuninganna diplomil. See legitimiseerib sporti ja õhutab taset tõstma.
Ma ei ole nõus väitega, et Bikini Fitness ei ole sport. Andke mõni aasta aega ja näete, kuidas tase oluliselt tõuseb, nagu klassikalises kulturismis juhtus. Janari loogikale tuginedes on tõsimeelseks spordiks veel raskem nimetada golfi, kriketit ja polot, kus kerges ülekaalus onud mõõdukat füüsilist koormust harrastavad. Samas on golfil ja kriketil meeletult harrastajaid üle maailma, ala tipud on tõelised staarid (näit. Tiger Woods) ja kajastuse üle meedias kurta ei saa (kriket, tõsi küll, on tugevas fookuses pigem Commonwealthi maades).
Äkki oleks lahenduseks nn. bikini maakondlikud kvalifikatsioonivõistlused, et kiirendada ala taseme tõusu?
Ma ei näe bikini fitnessi loomisel muud mõtet, kui et tuua süsteemi veelgi enam inimesi. BikFiti tase tõuseb aja jooksul kindlasti ja osalejate rohkearvulisust saab kontollida, kuid seda ala objektiivsemaks muuta on mu meelest siiski võimatu. Need eeskirjad, mida ma senini lugenud olen, on ikka päris vastuolulised. Veel vastuolulisem on jutt, mida asjaosalised alast räägivad.
See on hea, kui sponsoreid juurde tuleb. Samas mulle on jäänud mulje, et kulturismi organisaatorid on võimekad inimesed ja pole veel sponsorite leidmisega hätta jäänud (ehkki rohkem võiks alati olla). See, mis minu jaoks oluline on, seisneb selles, kuidas muuta kulturism tõsiseltvõetavaks spordientusiastide ja vahendajate jaoks (spordiajakirjanikud, raamatute koostajad jne). Kui nemad hakkavad uskuma kulturismi asja sisse, siis tuleb laiem rahvas juba iseenesest kaasa. Kuidas saab BikFit anda siia oma panuse? Mina näen, et praegu see pigem tuleb asjale kahjuks.
Päeva ajal meenus, kuidas Ott mainis oma teemas, et ETV intervjuul kärbiti tema tekstist välja see osa, kus ta rääkis kulturismi saavutustest. Kas saab olla veel midagi ebaviisakamat ja ülekohtusemat? Aga see näitab ilmekalt spordiringkonna suhtumist. Seda suhtumist on vaja muuta.
Ma ootaks bikiini fitnessistide, nt Egle kommentaari teema kohta.
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Bikini fitness on spordi nime saamiseks liialt loodud geenidele, võltsripsmetele,- küüntele, – rindadele jne. jne. Spordi põhimõte on ikkagi eri indiviidide võrdlemine mingis kindlas füüsilist võimekust näitavas oskuses, vastasel juhul võiks istumises ka spordivõistlusi korraldada. Bikini fitnessi parimate puhul on ikkagi tegemist heade geenidega (nii näo kui keha poolest ) naistega, keda on tugevalt meigitud ja soengud sätitud jms. moel modifitseeritud ning erinevalt korvpallist, kus 160 cm mehel on ka võimalik tipptasemel mängida, ei ole bikinis võimalik puhtalt raske tööga tippu jõuda. Tõsi ka inetust pardipojast võidakse ilulõikustega bikini staar teha, aga mis on sellel pistmist spordiga? Vajaminevateks oskusteks on kõndimine ja naeratamine. Inimeste spordi juurde toomise võttena on tegemist suurepärase alaga, kuid seoses kulturismiga võiks bikinifitnessistid siiski täita tantsutüdrukute rolli nagu korvpalli, võrkpalli jne. mängude vaheaegadel või tõesti toimuda aeroobikakuninganna vms. ürituse raames või kõrvalalana. Inetu naisterahvad ei võida mingi nipiga bikinivõistlust ja ilu võrdlemiseks on juba ammu loodud missivõistlused, kus on ka olemas bikiinivoor, aga isegi sinna on lisatud veel voorusid, sest muidu ei anna see iludusvõistluse mõõtu välja, seega ainuke võimalus, kuidas bikini fitness annaks spordi mõõdu välja, oleks lisada spordivoor ja miks ei võiks olla see midagi rammumehelikku, see oleks pealtvaatajatemagnet, kui bikinitibid pandaks raskeid kohvreid kandma või autot tõmbama( siin mõtlen ilmselgelt jõukohaseid alasid/raskuseid loomulikult). Viimasele punktile rõhu lisamiseks ütlen täiesti ausalt, et spetsiaalselt Tallinna kulturismi võistlusi/bikini võistlusi vaatama ma ei lähe , aga bikinitibide rammumehe võistlust vaatamas oleksin 20+ eurise piletihinna korralgi.
Ma ei näe bikini fitnessi loomisel muud mõtet, kui et tuua süsteemi veelgi enam inimesi. BikFiti tase tõuseb aja jooksul kindlasti ja osalejate rohkearvulisust saab kontollida, kuid seda ala objektiivsemaks muuta on mu meelest siiski võimatu. Need eeskirjad, mida ma senini lugenud olen, on ikka päris vastuolulised. Veel vastuolulisem on jutt, mida asjaosalised alast räägivad.
See on hea, kui sponsoreid juurde tuleb. Samas mulle on jäänud mulje, et kulturismi organisaatorid on võimekad inimesed ja pole veel sponsorite leidmisega hätta jäänud (ehkki rohkem võiks alati olla). See, mis minu jaoks oluline on, seisneb selles, kuidas muuta kulturism tõsiseltvõetavaks spordientusiastide ja vahendajate jaoks (spordiajakirjanikud, raamatute koostajad jne). Kui nemad hakkavad uskuma kulturismi asja sisse, siis tuleb laiem rahvas juba iseenesest kaasa. Kuidas saab BikFit anda siia oma panuse? Mina näen, et praegu see pigem tuleb asjale kahjuks.
Päeva ajal meenus, kuidas Ott mainis oma teemas, et ETV intervjuul kärbiti tema tekstist välja see osa, kus ta rääkis kulturismi saavutustest. Kas saab olla veel midagi ebaviisakamat ja ülekohtusemat? Aga see näitab ilmekalt spordiringkonna suhtumist. Seda suhtumist on vaja muuta.
Jäeti välja see osa tekstist, kus öeldi et olen Eestis marginaalse spordiala esindaja. Pidasin vajalikuks saatejuhti parandada, viidates spordiregistris olevatele arvudele, kus ka käesoleval aastal on kulturism ja fitness harrastatavuselt 4. spordiala eestishttp://www.spordiregister.ee/ ja teades seda, et näiteks My fitnessi kett, kus käib kokku tuhandeid harrastajaid ei ole oma andmeid sinna esitanud ja neid spordiklubisid on veel kes seda teinud ei ole – seega reaalne number oleks top 2 sees, kuid see selleks. Selge, et ei tahetud satejuhi puudulike teadmisi selles osas näidata.
Bikini fitness on spordi nime saamiseks liialt loodud geenidele, võltsripsmetele,- küüntele, – rindadele jne. jne. Spordi põhimõte on ikkagi eri indiviidide võrdlemine mingis kindlas füüsilist võimekust näitavas oskuses, vastasel juhul võiks istumises ka spordivõistlusi korraldada. Bikini fitnessi parimate puhul on ikkagi tegemist heade geenidega (nii näo kui keha poolest ) naistega, keda on tugevalt meigitud ja soengud sätitud jms. moel modifitseeritud ning erinevalt korvpallist, kus 160 cm mehel on ka võimalik tipptasemel mängida, ei ole bikinis võimalik puhtalt raske tööga tippu jõuda. Tõsi ka inetust pardipojast võidakse ilulõikustega bikini staar teha, aga mis on sellel pistmist spordiga? Vajaminevateks oskusteks on kõndimine ja naeratamine. Inimeste spordi juurde toomise võttena on tegemist suurepärase alaga, kuid seoses kulturismiga võiks bikinifitnessistid siiski täita tantsutüdrukute rolli nagu korvpalli, võrkpalli jne. mängude vaheaegadel või tõesti toimuda aeroobikakuninganna vms. ürituse raames või kõrvalalana. Inetu naisterahvad ei võida mingi nipiga bikinivõistlust ja ilu võrdlemiseks on juba ammu loodud missivõistlused, kus on ka olemas bikiinivoor, aga isegi sinna on lisatud veel voorusid, sest muidu ei anna see iludusvõistluse mõõtu välja, seega ainuke võimalus, kuidas bikini fitness annaks spordi mõõdu välja, oleks lisada spordivoor ja miks ei võiks olla see midagi rammumehelikku, see oleks pealtvaatajatemagnet, kui bikinitibid pandaks raskeid kohvreid kandma või autot tõmbama( siin mõtlen ilmselgelt jõukohaseid alasid/raskuseid loomulikult). Viimasele punktile rõhu lisamiseks ütlen täiesti ausalt, et spetsiaalselt Tallinna kulturismi võistlusi/bikini võistlusi vaatama ma ei lähe , aga bikinitibide rammumehe võistlust vaatamas oleksin 20+ eurise piletihinna korralgi.
Täiesti nõus, nii see ongi. Eile õhtul veel huvi pärast lugesin IFBB määrusi ja tekkis samuti võrdlus missivõistlustega vm. Pole üllatav, et BikFit´i on kulturismikohtunikel raske hinnata – sisuliselt ei ole see võimalik.
Küsiks O. Kiivikaselt, et siis kõik need tuhanded spordiklubides-jõusaalides treenijad liigituvad automaatselt kulturismi-fitnessi harrastajateks? Julgeks väita, et seal on siiski suur osa neid, kes harrastavad ikka teisi alasid ja jõusaalitreeningud on neile nö. erialaseks treeninguvahendiks. Oma 33-aastase jõusaali-staaži põhjal järeldades, ütleks, et nt. suurem osa minu tutvusringkonna jõusaalis rassijatest tegeleb ikka teiste aladega! Seega, väita spordiklubide klubikaartide omajate arvudele tuginedes, et kulturism-ja fitness oleks harrastatavuselt Eestis lausa 2. spordiala, pole vist eriti tõene. Kahtlen isegi 4. kohas. Aga kui nii on vaja, siis las ta olla!
Oti mõte on hea, et 6 parimat bikinitari oleks õhtuses osas. Ega meil rohkem ei olegi neid, kes võiksid kvalifitseeruda spordi alla. Kuigi tegelt meenub mulle ainult 3 sportlast nimeliselt ja ühe nägu.
Egle, Reet ja Kristiine meenuvad nimeliselt, sest ülejäänud Reval spordi esindajatel kõigil sama nimi.
. Esta ja Merike olid üldse klass omaette.</p>
<p>Vastan ka küsimusele, et millisest kulturismist unistan.</p>
<p>* Mina unistan sellisest kulturismist, kus kõik võistlejad tuleksid vormiga lavale, isegi noored ja juuniorid. Sellel EMV ei näinud ühtegi noort või juuniorit, kes oleksid dieediga pingutanud – saan aru, et pole kogemusi, aga treeneritel ikkagi ju peaksid olema vastavad teadmised, et noored-juuniorid ka vormi viia.</p>
<p>* Mehed võiksid kõik ikka dieeditada, aga kes siin olid meil vaeva näinud – Janar, Ott ja Rain ainult. Keegi peab ju teed ka rajama. Eelmise aasta EMV olid mehed kuivad (va. Indrek Viska) kui toimus ka MM meil Eestis.</p>
<p>* Kohtunikud oleksid subjektiivsed ja ausad. Annavad häid kohti neile, kes on selle väärilised, mitte neile, kes on parem sõber.</p>
<p>* Sellisest kulturismist unistan, kus võistlejad ei pea millegi pärast muretsema. Kõige lihtsam asi, mida saaksid korraldajad/kohtunikud teha oleks ajakavast kinnipidamine. No paar võistlejat on laval ja ajakava läheb pool tundi üle!? <img decoding=)
Postitused- You must be logged in to reply to this topic.
