Millisest kulturismist/fitnessist unistan?
- This topic has 69 replies, 24 voices, and was last updated 13 years, 2 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Kuna Eesti kulturism viimastel päevadel “täiega õitseb”, tekitab see palju mõnusaid emotsioone, mida tahaks rahvaga jagada. Ei suutnud vastu panna kiusatusele võtta kokku mõned isiklikud mõtted kulturismist. Kutsun ühtlasi kõiki inimesi jagama oma seisukohti ja arutlema kulturismi tuleviku üle. Vaielge julgelt vastu, täiendage, näidake, milles ma eksin…
Hakkasin foorumit lugema selle aasta kevadel. Eesti kulturismist suurt midagi ei teadnud. Esimene võistlus, mille käiku jälgisin oli EKV. Tänaseks päevaks olen omandanud üsna hea ülevaate kohalikust kultuurimaastikust, tean tähtsamaid koolkondi ja tegijaid. Kulturism on kõigekülgselt kõvasti südame külge kinni hakanud.
Selle poole aasta jooksul on tekkinud mulje, et pikka aega alaga seotud isikutel on raske aduda, kuidas vaatleb kulturismi tavainimene. Et minu kokkupuude kulturismiga on ajaliselt üsna õhuke, mis võimaldab asja distantsilt vaadelda, katsun selle üle pisut mõtiskleda.
Mis on kulturism masside jaoks? Lühidalt öeldes eneseeksponeerimine ja edevuse laat. Kahjuks pole paljude jaoks kulturism tõsiselt võetav spordiala. See iseenesest ei tähenda midagi, sest kõikvõimalikke spordi- ja tegevusalasid on nii palju, et alati jagub neile nii pooldajaid, vastaseid kui inimesi, kes jäävad täiesti ükskõikseks. Küll on aga suurem probleem see, et kulturismi ei taha tõsiselt võtta ka spordihuvilised. Olen jälginud, kui palju tähelepanu saab kulturism meedias. Päevalehtedes enamasti suurüritusi ei kajastata. Suursaavutustest on heal juhul nupukesed. Tunduvalt enam kui sport leiab kulturism käsitlemist meelelahutusliku teemana (loe foorumit!).
Niisiis, kui küsida möödujalt, millised märgusõnad seostuvad talle kulturismiga, siis viiakse jutt tõenäoliselt dopingule, Argo Aderile, skandaalidele, mõni mainib ehk subjektiivsustki… Inimesed teavad, et Ott Kiivikas on edukas, kuid mis on tema saavutused, seda teavad paraku vähesed. Küsige oma tuttavate käest, kes pole kulturismiga mingil kombel seotud, kes on Taavi Koovit?
Hea meel on tõdeda, et leidub hulgaliselt isikuid, kes pingutavad nina verele või … viimase veepiisa musklist välja…, et kulturismi võetakse eelkõige spordina. Ja seejuures ausa spordina. Mu meelest on see oluline juba ainuüksi seetõttu, et tegelikult on kulturism tõeline rahvasport – ilmselt pole ühtegi teist ala, millel on nii palju noori viljelejaid.
Samas jääb vägisi mulje, et kulturismi organisaatorid astuvad kohati ka ise samme, mis kaugendavad kulturismi veelgi spordist. Pole mõtet hakata rääkimagi, et kulturismi põhiprobleem spordi seisukohalt on ebasubjektiivsus. Seega kõik käigud, mis suurendavad ala ebasubjektiivsust, on vaadeldavad kahjulikuna.
Bikini Fitness. Kulturismi kirstunael, mis on mu meelest ebasubjektiivsuse koorma all ägava kulturismi surunud lõplikult põlvini. Ülikiiresti ülisuure populaarsuse omandanud ala, mis juba varjutab muid kategooriaid. Kuna kategooriast osavõtjaid on meeletult palju, siis ürituste maht kasvab tulevikus veelgi. Suurüritustele kulub terve päev – see on päris ainulaadne, aga ma ei kujuta ette, kui palju on vaatajaid, kes viitsivad kannatada, et päeva lõpus saaks vanad alad ka ära näha.
Tüdrukud, kes kohale tulevad, ei ole sportlased. Ott on korduvalt delikaatselt viidanud sellele, et osad neiud ei külasta regulaarselt isegi jõusaali. Sport algab bodyfitnessist. BF-i võistlejad täidavad miinimumkava, millega noored neiud peaks tegelema oma keha hooldamisel. Tippsport pole paraku miinimumkavade jaoks.
Kujutan ette, et BF on kellegi jaoks vajalik, kuna see toob kulturismi uusi isikuid ja neid on ju alati vaja, sest kulturism tugineb lisandi(ärile). Kindlasti arvatakse ka, et head naiseilu tulevad vaatama need, kes varem sellistel üritustel ei käinud. Võib ju nii olla, aga olen veendunud, et neid, keda kulturismiüritustele tegelikult vaja on (sporditeadlikud tegelased), see ei mõjuta – pigem vastupidi.
Kui naiseiluta kuidagi ei saa, siis tuleks BF-i käsitleda üritustel meelelahutusliku showna ja tüdrukutele selle eest maksta, mtte aga anda karikaid. Arvan, et laias maailmas ei ole BF nii suur probleem kui meie konnatiigis, kus kõik negatiivne võimendub eriti valusalt. Mitte, et mul BF-i vastu midagi oleks – kui seetõttu mõnigi naine endaga rohkem vaeva näeb, on see asja ette näinud – , kuid spordi mõttes võiks BF-i jaoks olla eriüritused.
Korraks tagasi subjektiivsuse juurde. Olles aktiivselt asjade käiku jälginud, on senini nt kategooriate süsteem mulle pisut arusaamatuks jäänud. Kategooriate moodustamise üldsõnalised põhimõtted ei lähe kohati kuigivõrd kokku tegeliku pildiga (muuhulgas on „klassikaline kulturism“ mõistena üsna eksitav, aga see on vist universaalne termin). Ühesõnaga süsteem on keeruline ja inimesele tänavalt on seda kaunikesti raske seletada. Selgitustööd võiks olla rohkem.
Kategooriate paljususega kaasneb mu meelest ka see probleem, et medalitesadu ei võeta teatud spordiringkonnas tõsiselt, ehkki kulturismifunktsionäärid räägivad, et kulturism on kõige kõvem saavutussport Eestis üldse. Väga raske on võrrelda BF-i kulda Oti kategooria kullaga. Ilmselgelt ei ole need üks ja sama. Aga see on ilmselt ka laiem probleem.
Kõige positiivsem on see, et Eestist on saanud Athletic Fitnessi juhtivarendaja. Mu meelest annab see organisaatoritele kõva trumbi – see on nagu kulturismi priipääse sporti. Seda ala tuleks igati propageerida. On näha, et sportlaste hulgas on asi ka hästi vastu võetud. AF näitab, et Eesti võib olla maailmale eeskujuks. Samas tähendab see ka, et meie kulturism ei pea võtma maailmast igasugust saasta üle. Asja parandamine algab ikka väikesest või oma läveesisest.
Üldiselt arvan, et jutu võiks lõpetada positiivse tooniga. Üritused on hästi korraldatud, noorte sporti toomine toimib ka päris hästi. Nii kaua kuni jagub harrastajaid, kes võtavad kulturismi eeskätt spordina, on kõik super. Eriti hea ongi näha, et pole isegi hüpoteetilist võimalust, et nende inimeste hulk väheneks. Eraldi peaks tänama Otti, kes, olles suurepärane kulturist, on ka suur sportlane ja kulturismi ning spordi ühendaja.
Seega, olgem kulturistid, kuid olgem ka sportlased!
Minu kui naisvõistleja nägemus.
BF on minu jaoks sportlik piir – võrreldav meeste kulturismiga. Kulturism ei ole naiselik. Bodyfitnessis on võimalik omada lihaseid ja olla naiselik, kahjuks ka need piirid liiguvad maailma mõistes. Minu jaoks ideaalne bodyfitnessi vorm – PRO figure võistlejad. Arusaamatuks jääbki see, miks peavad amatöörid ennast täiesti kuivaks piitsutama, sellega kaob ka naiselikkus.. Eks see on jälle piiride katsetamine kategooriate vahel.. Loodi ju nüüd uus kategooria Physique, kuhu peaksid siis suubuma need, kes bodyfitnessi jaoks on liiga lihastes ja kuivad.
Women’s physique competitors should have the overall aesthetics and look that is found in figure with a little more overall muscularity.
Siin pildid sellest alast, juba pooside valik ei ole naiselik.
Millest see suurusehullustus kulturismis ja fitnessis tekkinud on? Eks jälle sellest, et vajatakse ”kolle”, millega ala, lisandeid jne müüa. Neid nö moondunuid inimesi on kihvt vaadata – nagu loomaaias. Inimpiiride nihutamine on väga populaarne ning köitev teema. Kui suureks suudab mees/naine ennast süüa ja pumbata, mitu kg fileed ta selga suudab kasvatada.
Figure naised all – minu meelest naiselikud, sportlikud.
Erin Stern, Ms Figure Olympia 2012
Öelda, et kulturisti kuld ja BF kuld ei ole võrreldav…??! Mis siis oleks see, mis oleks naiste puhul võrreldav kulturisti kullaga? Naiste bodyfitness ja meeste kulturism on minu jaoks võrdväärsed. Kas naised ei peakski võistlema üldse sellisel alal?
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Bikini on tõesti edevam ala ja nõustun, et väga subjektiivne. Samas nagu näha, toob see väga palju naisi jõusaali trenni tegema ja selle üle peaks kõigil hea meel olema. Tase tõuseb iga aastaga ka siin Eestis, vaadake kas või esimese karikavõistluse pilte. Kulturismi/fitnessi propageerimiseks on see jah vale ala, aga võistlused võiksid toimuda siiski, näiteks täiesti eraldiseisvatena või aeroobika kuninganna raames – miks mitte. Inimestel on ikka vajadus leida oma tegevusele väljund, püstitada mingi eesmärk.
Minu arvamuse kohaselt ei pea kõik naised olema BF kriteeriumitele vastavad – see on natuke liiga palju ”tavalise” naise jaoks. Ilus toonitud keha nagu bikinis on vaja – väga super. Kõkidel naistel saavutatav. Samuti ei ole kõigil ka BFile vastavaid proportsioone. AF ja bikini annavad nendele naistele võimaluse võistelda. Need tüdrukud, kes võistlevad bikinis, teavad, et kord on üks üle, kord teine. Nad on selle mõttega ennast harjutanud ja nende jaoks ei olegi nii oluline mitte see võit, vaid tõesti osalemine ning laval säramine – tundmine, et nad on tõesti ilusad ja millegagi hakkama saanud. Mina tahan sportlikumat väljundit, seetõttu valisin ka BFi.
Athletic Fitnessi suhtes olen sinuga täiesti ühel nõul – see on super ala. Nendest kõikidest aladest kõige sportlikum, samas nõuab see ka kõige suuremat tööd, sest võistleja peab olema mitmekülgne, et võita. Ilu, jõud, vastupidavus – läheb mitu head aastat, et olla kolmes voorus väga heal tasemel. Hindamissüsteem on juba tehtud nii, et sa pead olema hea kõikidel aladel, sellest ei piisa, kui oled kahes voorus hea ja kolmandas kehv. Kokkuvõttes ei saavuta nii head kohta. Väga paljudel pole seda püsivust ning aega pühenduda, et tegeleda selle alaga, eriti naistel.
Mida lihtsam ala, seda populaarsem see rahva/võistlejate seas on. Mine võta kaks suusakeppi ja tee metsas kepikõndi – spordid. No aga mine jõusaali, mölla seal hantlitega, pea arvet oma kalorite üle – kes seda ikka teha viitsib.. ainult mõned fanatid.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Väga huvitav teema – lugeda just nende arvamust, kes ise võistlejad pole ja ainult vaatlevad kogu seda pulli.
Austatud lkv, said minust valesti aru. Bodyfitnessist pean lugu. Kirjutasin ju ka, et sport algab tegelikult bodyfitnessist. Kahjuks on nii bikini kui body mõlemad lühendatavad BF-ina. Kuna ma rääkisin ainult bikinist, siis BF oli mõeldudki seda tähistama.
Võib-olla ongi probleem selles, et kuna kulturism kannab äri mõjusid, tahetakse luua kategooriaid võimalikult (loe liiga) paljudele inimestele. Igal juhul Bodyfitness on õnnestunud valik. Kui bikini fitness mõjutab naisi endaga tegelema, siis on ka see omal kohal, kuid mitte spordivõistluse raames. EKFL on mu teada spordiorganisatsioon ja tegeleb spordi arendamisega. Bikini Fitness paraku sport ei ole. Nagu ma ütlesin, hakkab juhtuma tõenäoliselt see, et bikini fitness varjutab lõpuks kõiki teisi alasid. Sa ütled, et bikinifitnessistide jaoks ei olegi oluline võit, vaid esinemine. Väga õigesti öeldud, aga seegi näitab, et tegemist ei ole spordiga. Sport juhindub siiski saavutustest.
Austatud lkv, said minust valesti aru. Bodyfitnessist pean lugu. Kirjutasin ju ka, et sport algab tegelikult bodyfitnessist.
Selge.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kirjutasid tõesti selle lause. Pärast lihtsalt jätkasid lühendiga BF ning võtsin seda kui bodyfitnessi, sest BF on tavaliselt bodyfitnessi lühend olnud. My bad.Samas paljud bikinifitnessi võistlejad käivad pm. iga päev trennis ja treenivad teisigi – mis neist vähem sportlased teeb? See milline on spordi lõpptulem füüsisele visuaalselt, ei tähenda et maratoni jooksja oleks vähem sportlane kui sprinter… Või ma eksin?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Just on hea, kui kulturism ja jõusaalitreening hakkab end siduma tipptasemel tervisespordi ja ilualadega – igaühe enda valik kuhu kategooriasse tahab liigituda.
Lugesin kunagi ühe kulturisti arvamuslugu alast Mens Physique. Tal olid ka nn. ,,suure kollina´´ eelarvamused ala kui terviku kohta. Samas ütles ta peale ala ja võistlejatega tutvumist, et tore kui terved ja heas-kuivas vormis mehed tuuakse välja teistele eeskujuks. Eriti tänases Eestis ei saagi kõik välja näha nagu Marcus Rühl vms… lihtsalt et oma töö või põhitegevuse vilju mitte kaotada!
Kas Eestisse üldse ,,physique´´ tuleb kunagi?
Päris põhjalik ülevaade ja tore arutelu, seda eriti inimese poolt, kes on nö alles selle ala juurde tulnud ja viinud ennast kurssi toimuvaga. Paljud punktid, millele teema algataja viitas on tõesti nii nagu kirjeldatud ja ka 20 aastat ala sees olnud inimesena näen paljusid punkte samamoodi. Uute alade teke on nii rotmiline, et ausalt öeldesise ka võistlustel olles ei sa kohati aru, miks neid kategooriaid nii palju üldse peab olema….seda enam, et piirjooned eri kategooriate vahel on olematud ja on situatsioon kus samal võistlusel ilmub üks ja sama sportlane eri kategooriates lavale, kus on reeglite järgi erinevad nõudmised?….
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ka hinnata on uusi alasid raskem, selles osas on selgem pilt nö kulturismis, kus ca 60 aasta jooskul on välja kujunenud mingid konkreetsemad hindamiskriteeriumid.Ega seal muud olegi kui tuleb lihtsalt lolli järjepidevusega ajada oma asja ja ega seal muud teha saagi ja kindlasti athletic fitness nagu mainitud on lähemale sellele spordi mõistele, millest ka tavainimesed aru saavad. Niipalju vähemalt, et Esta lugu Õhtulehel kannustas juba kehalise kasvatuse õpetajat, kes soovis oma kooli ka lõuatõmbeagregaati murteseda ja ütles, et nende parim poiss teeb praegu 15 lõuga…
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Seega Esta on jah selels osas tugevam kui 99,99% noorsoost… 
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Samas paljud bikinifitnessi võistlejad käivad pm. iga päev trennis ja treenivad teisigi – mis neist vähem sportlased teeb? See milline on spordi lõpptulem füüsisele visuaalselt, ei tähenda et maratoni jooksja oleks vähem sportlane kui sprinter… Või ma eksin?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Just on hea, kui kulturism ja jõusaalitreening hakkab end siduma tipptasemel tervisespordi ja ilualadega – igaühe enda valik kuhu kategooriasse tahab liigituda.
Lugesin kunagi ühe kulturisti arvamuslugu alast Mens Physique. Tal olid ka nn. ,,suure kollina´´ eelarvamused ala kui terviku kohta. Samas ütles ta peale ala ja võistlejatega tutvumist, et tore kui terved ja heas-kuivas vormis mehed tuuakse välja teistele eeskujuks. Eriti tänases Eestis ei saagi kõik välja näha nagu Marcus Rühl vms… lihtsalt et oma töö või põhitegevuse vilju mitte kaotada!
Kas Eestisse üldse ,,physique´´ tuleb kunagi?
Ei, sa ei eksi. Lisan veel täpsustuseks, et kindlasti ei ole mu jutt sihitud sellele, et tõeline kulturism võrdub kollidega. Vastupidi, kollid ei ole mu jaoks samuti sport. Olen tähele pannud, et ka mitmete Eesti kulturismi juhtfiguuride jaoks pole kollide tegevus kuigivõrd võrdsustatav spordina. Mu meelest on see äärmiselt positiivne. Kollid on äärmus. Bikini fitness on ka äärmus, aga skaala teises otsas. Kollide teemat peaks üldse eraldi vaatlema, sest seda pole võimalik lahutada dopinguteemast.
Ütlen veel kord, et bikini fitness pole tingimata halb, kuid mu meelest pole õigustatud selle sidumine tippspordiga. Võtan eraldi kokku punktid, miks on see nii:
Ehkki Eestis on sportkulturism võimsalt arenenud, on kulturism meie spordikultuuri seisukohalt paraku marginaalia. Kes seda uskuda ei taha, võtku lahti nt eilne või tänane Postimees. Spordile eraldatakse iga päev 2-3 lk, kuid EMV-st pole isegi nupukest. Marginaalia on ala sellepärast, et kulturismi on inimesel, kes pole sellega seotud, raske mõista. Raske mõista on sellepärast, et kulturism pole mõõdetav. Alati on seal teatav annus subjektiivsust. Inimene tänavalt ei saa kulturismi mõttest niisama naljalt aru. Kulturismi saab lähendada spordile ainult ala läbipaistavaks muutmise ja subjektiivsuse vähendamise läbi. Bikini fitness paraku viib subjektiivsuse täiesti uuele tasemele.
Kuna Bikini fitnessi olemus pole sportlik (ehkki sportlik aspekt on olemas, aga see on ka paljudes teistes asjades, nt tantsus), ei tohiks seda siduda ala sportlike harudega. Kui lisad meepotti tilga tõrva, kannatab manustada küll, aga kui kallid sinna kannutäie tõrva, rikub kogu mee.
Bikini fitness muudab ürituste korraldamise raskeks. Kuna ala on erakordselt populaarne, siis tuleb osalejaid aina juurde ja juurde. Millal on varem juhtunud, et EMV-l osalevad nt klassikalises kulturismis lätlased? Ürituste korraldamine muutub komplitseerituks ja võistlused võtavad terve päeva.
Ehk mida ma tahan öelda, tippsport on tippsport, rahvasport on rahvasport. Neid omavahel segada on raske.
Ehk mida ma tahan öelda, tippsport on tippsport, rahvasport on rahvasport. Neid omavahel segada on raske.
Täpselt,Olen sinu jutu ja mõttega 100% Nõus. Ja kui peaks bikiiini fitness toimuma koos Athletic Fitnessi ja kulturisimga siis võiks bikiini voor olla päeva esimene osa kohe.
Aga kas Eesti meistrivõistlused ei ole rahvavõistlused? Või kus peaks toimuma nn. rahvaspordis võistlemine? Keegi ei lähe ju Kolga-Jaani bikiinides võistlema või veelvähem vaatama (kuigi koht võib tore olla).
Samuti võib bikiinifitness võtta ära hirmu paljudelt naistelt, kes kardavad juba sellist bodyfitnessi jalgu-käsi nagu tuld, kuigi Esta väga treenitud figuur ei tule paarist kükist.
Lihtsalt leian, et see toob materiaalset ja samuti ka sotsiaalset kasu jõu/kulturismi treeningutele ja alale tervikuna. Oleks aeg, et ühistkond mõistaks jõusaali treeningu võimalusi ilma EELARVAMUSTETA…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>PS. Nõustun, et kulturismi kriteeriumid on raskemad – athleticul samuti.
Väga hea teema arendus üle pika aja!
Tänan, Arnold!
Lisan selgituseks veel, et minu jaoks jaguneb kulturism kaheks. Sportkulturism ja “lihtsalt kulturism”. “Lihtsalt kulturism” on väga lai nähtus. Nagu ma ütlesin, on kulturism tegelikult tõeline rahvasport. Kuna see katab meeletult palju inimesi, huve ja suundumusi, siis ei ole võimalik seda niisama lihtsalt mingitesse raamidesse suruda. “Lihtsalt kulturismi” kuuluvad need, kes kasutavad dopingut, need, kes treenivad oma lõbuks, lisanditetööstus, kollid jne, jne. Siia peaks kuuluma ka bikini fitness.
Sportkulturism on vägagi konkreetne nähtus ja see on raamidesse surutav. Sportkulturism lähtub klassikalise spordi ideelistest alustest. Ehkki kulturism võib tunduda juhuvaatajale subjektiivne, on ta tegelikult täiesti spordina käsitletav. Seal on oma süsteem ja kord. Sportkulturism on tippsport, see moodustub “lihtsalt kulturismi” kõige paremast osast ja tegelikult hoiab kogu kulturismi süsteemi üleval. Eesti kulturism on selles mõttes täiesti ainulaadse positsiooni omandanud, et siin on sportkulturism ülihästi arenenud. Tugevad sportkulturismi keskused on nii Tallinnas kui Tartus (TÜASK ja Otiga seotud seltskond) Sisuliselt on Eesti mudel kogu maailmale teenäitajaks. Kui saaks nüüd mõne Eesti funktsionääri IFBB juhiks, siis võiks kulturismi areng üsna kiiresti hoopis teise ja spordi seisukohalt tervitatava suuna võtta.
Tänan, Arnold!
Lisan selgituseks veel, et minu jaoks jaguneb kulturism kaheks. Sportkulturism ja “lihtsalt kulturism”. “Lihtsalt kulturism” on väga lai nähtus. Nagu ma ütlesin, on kulturism tegelikult tõeline rahvasport. Kuna see katab meeletult palju inimesi, huve ja suundumusi, siis ei ole võimalik seda niisama lihtsalt mingitesse raamidesse suruda. “Lihtsalt kulturismi” kuuluvad need, kes kasutavad dopingut, need, kes treenivad oma lõbuks, lisanditetööstus, kollid jne, jne. Siia peaks kuuluma ka bikini fitness.
Sportkulturism on vägagi konkreetne nähtus ja see on raamidesse surutav. Sportkulturism lähtub klassikalise spordi ideelistest alustest. Ehkki kulturism võib tunduda juhuvaatajale subjektiivne, on ta tegelikult täiesti spordina käsitletav. Seal on oma süsteem ja kord. Sportkulturism on tippsport, see moodustub “lihtsalt kulturismi” kõige paremast osast ja tegelikult hoiab kogu kulturismi süsteemi üleval. Eesti kulturism on selles mõttes täiesti ainulaadse positsiooni omandanud, et siin on sportkulturism ülihästi arenenud. Tugevad sportkulturismi keskused on nii Tallinnas kui Tartus (TÜASK ja Otiga seotud seltskond) Sisuliselt on Eesti mudel kogu maailmale teenäitajaks. Kui saaks nüüd mõne Eesti funktsionääri IFBB juhiks, siis võiks kulturismi areng üsna kiiresti hoopis teise ja spordi seisukohalt tervitatava suuna võtta.
Nõus!
Aga kas Eesti meistrivõistlused ei ole rahvavõistlused? Või kus peaks toimuma nn. rahvaspordis võistlemine? Keegi ei lähe ju Kolga-Jaani bikiinides võistlema või veelvähem vaatama (kuigi koht võib tore olla).
Samuti võib bikiinifitness võtta ära hirmu paljudelt naistelt, kes kardavad juba sellist bodyfitnessi jalgu-käsi nagu tuld, kuigi Esta väga treenitud figuur ei tule paarist kükist.
Lihtsalt leian, et see toob materiaalset ja samuti ka sotsiaalset kasu jõu/kulturismi treeningutele ja alale tervikuna. Oleks aeg, et ühistkond mõistaks jõusaali treeningu võimalusi ilma EELARVAMUSTETA…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>PS. Nõustun, et kulturismi kriteeriumid on raskemad – athleticul samuti.
EMV on Eesti rahva tippspordivõistlus kulturismis. Seal osalevad kõige paremad atleedid. Tippvõistlusel ei saa anda samaväärset auhinda tippsportlasele ja “pooletoobisele sportlasele”. Seda tehes kahandub paratamatult tippsportlase auhinna mõtteline väärtus.
Kui bikini fitnessi tingimata on vaja propageerimiseks ja rahva meelitamiseks, siis mina valiks viis parimat neidu ja näitaks neid meelelahutusliku osana põhivõistluse pausidel. Või teeks nii nagu eelkõneleja soovitas, näitaks neid alguses.
Kõige parem oleks, kui oleks eraldi võistlused. Kasvõi BF-le ja mõnele teisele uuele alale ühiselt samas kohas mõnel teisel päeval.
Isiklikult arvan, et bikini fitnessistide hulgast tuleb sportlasi murdosas. Kui neiul on sportlase hing, siis ta alustab treenimist bodyfitnessi jaoks (väga positiivne näide – Eli Viielo. Esimene võistlus, millel osales, oli armlifting, EMV-l võttis kohe julgelt osa ka AF-ist. Lugedes tema poste foorumis, ei kahtle ma, et tegemist on Sportlasega suure tähega). Inimene treenib ning näeb vaeva – see ongi sport. Bikini fitnessistide hulgas võib olla palju neid, kes iga päev treenivad, kuid paraku on ka palju neid, kes üldse ei treeni (Ott on sellele isegi viidanud). Ilusad sportlikud tüdrukud on küll kena vaadata, kuid spordivõistlusel tahaks siiski näha tõelisi sportlasi.
Tänan, Arnold!
Lisan selgituseks veel, et minu jaoks jaguneb kulturism kaheks. Sportkulturism ja “lihtsalt kulturism”. “Lihtsalt kulturism” on väga lai nähtus. Nagu ma ütlesin, on kulturism tegelikult tõeline rahvasport. Kuna see katab meeletult palju inimesi, huve ja suundumusi, siis ei ole võimalik seda niisama lihtsalt mingitesse raamidesse suruda. “Lihtsalt kulturismi” kuuluvad need, kes kasutavad dopingut, need, kes treenivad oma lõbuks, lisanditetööstus, kollid jne, jne. Siia peaks kuuluma ka bikini fitness.
Sportkulturism on vägagi konkreetne nähtus ja see on raamidesse surutav. Sportkulturism lähtub klassikalise spordi ideelistest alustest. Ehkki kulturism võib tunduda juhuvaatajale subjektiivne, on ta tegelikult täiesti spordina käsitletav. Seal on oma süsteem ja kord. Sportkulturism on tippsport, see moodustub “lihtsalt kulturismi” kõige paremast osast ja tegelikult hoiab kogu kulturismi süsteemi üleval. Eesti kulturism on selles mõttes täiesti ainulaadse positsiooni omandanud, et siin on sportkulturism ülihästi arenenud. Tugevad sportkulturismi keskused on nii Tallinnas kui Tartus (TÜASK ja Otiga seotud seltskond) Sisuliselt on Eesti mudel kogu maailmale teenäitajaks. Kui saaks nüüd mõne Eesti funktsionääri IFBB juhiks, siis võiks kulturismi areng üsna kiiresti hoopis teise ja spordi seisukohalt tervitatava suuna võtta.
Minu meelest on veidi kummaline PRO taset “sportkulturismist” välja jätta. 20nda sajandi jooksul amatööride tipust see ju edasi arenes ja mehed pingutavad, söövad, dieeditavad ja pühenduvad täpselt samamoodi kui amatöörspordis. Lisavahendid on teised, aga see ei muuda ala sportlikku olemust.
Lihtsalt kulturism võib tõesti olla jõusaalisport, kus eesmärkide saavutamiseks kasutatakse kulturismi treeningmetoodikat ja inventari.
Minu meelest on veidi kummaline PRO taset “sportkulturismist” välja jätta. 20nda sajandi jooksul amatööride tipust see ju edasi arenes ja mehed pingutavad, söövad, dieeditavad ja pühenduvad täpselt samamoodi kui amatöörspordis. Lisavahendid on teised, aga see ei muuda ala sportlikku olemust.
Lihtsalt kulturism võib tõesti olla jõusaalisport, kus eesmärkide saavutamiseks kasutatakse kulturismi treeningmetoodikat ja inventari.
Tänan kommentaari eest! Seda punkti paraku ei oska kuigi täpselt kommenteerida, kuna ei tunne spetsiifikat. Minu jaoks on tõeline sport siiski puhas sport. PRO on inimvõimete ületamise protsess kulturismi vormis. Isegi kui kõikidel spordialadel kasutatakse dopingus, on see siiski nii vaatajate, funktsionääride kui võitslejate jaoks probleem. Kõrvalekalle normist, millel on kindlad põhjused. Nagu ma olen aru saanud, on doping PRO jaoks norm. Keegi ei hakka seda isegi varjama. Kedagi ei karistata, sest normikohast käitumist ei saagi ju karistada. Selge on, et lisaaineteta nad sellisele tasemele ei küündiks. Minu jaoks on PRO-d ühest küljest kangelased (inimvõimete piiride ennastohverdavad edasilükkajad), kuid ka kulturismitööstuse ohvrid. Liiiatigi langeb omakorda nende ohvriks palju noori alustajaid.
Tõeline kulturism, sportkulturism kõige paremas tähenduses ongi just see, mida tehakse Eestis.
- You must be logged in to reply to this topic.