Mikk Raudsepp

Väga tubli töö!

Jalad on jah kadestusväärsed. Väga hea geneetika antud.

Nüüdseks on juba foorumi külastajatele ära seletatud, miks Fasti teemad siin ilutsevad, nii et ma asun kohe asja kallale.

Nimi: Mikk Raudsepp

Vanus: 20.a

Sünniaasta: 15.11.1989

Pikkus: 178 cm

Koduklubi: Reval Sport

Postitused:

1)…

2)Vaimne treenitus I

3)Vaimne treenitus II

4)Toitumine

5)Muutuste tegemine

6)Ennem võistlust

Lisandid:

Fast Muscle+, Fast Dextro, Fast Pump+, Fast Burner, Fast Joint+, Olimp vitamiinid.

Saavutused:

-3.koht MM-il juuniorite avatud klassikalise kulturismi kategoorias (2009.a).

-3x Eesti juuniorite absoluutne meister (2007.a,2008.a,2009.a).

-Juuniorite absoluutne meister Eesti karikavõistlustel (2008.a).

Kuidas minust kehaehitaja sai

Panen alguses mõned read kirja enda noorusest, mis juba nüüd on nagu vanad pleekinud ajalehe pildid mälusoppides. Pärit olen Tartu lähedalt Mellistest. Tagasi vaadates arvan, et kui seal oleks olnud mingisugunegi aktiivne spordirühm, siis harrastaks ma arvatavasti just seda spordiala. Umbes Viimasel kuul ennem ümberasumist Tallinnasse hakkasin jõusaalis käima, et klassikalist tõstmist harrastada. Kuid selle ajaga ei jõudnud pisik nii sügavale tungida, et ma seda Tallinnas edasi oleksin teinud. Kuid ma arvan, et mingit rolli minu füüsises mängib kindlasti see, et ma olen suure koormusega füüsilist tööd teinud. Ajast natuke edasi, siis kuskil 14 aastaselt hakkasin triki rulluiskudega sõitma. Loomuse poolest pühendan ma alati ennast saja protsendiliselt. Nii jäigi esimene suvi 5 päeva vahele, kui ma ei pannud endale rattaid alla ja ei läinud rampi veerema. Kokku tegelesin rullitamisega kolm pool aastat. Kuna siis sai sellisesse uhkesse kooli nagu Jüri Gümnaasium mindud. Kui ma 1.septembril nina kooli pistsin ning uue kooli lõhna ninasõõrmetes tundsin, siis oli pettumus suur, kuna spordikompleks polnud veel valmis. Kuid peale jõuluvaheaega 2007.a, ma olin siis 10-ndas klassis, sai jalg uhiuude jõusaali tõstetud. Sinna läksin ma suuremalt jaolt oma venna pärast, kes vedas mind vahepeal endaga kaasa kangi sikutama, sealt ka esialgne huvi.

Alguses nagu ikka, sai kaks nädalat oma peaga treenitud. Siis juba fitness.ee-st kolmeks jaotatud kava. Halb oli ainult see, et puudus treener, kes oleks võinud paar head õpetussõna jagada. Samal aasta suvel hakkasin Zelluloosi jõusaalis käima, ning seal heitis mulle silma peale Richard Lant. Kellel tuli selline utoopiline mõte, et ma võiksin kulturismi võistlustele minna. Ma mäletan täpselt, et umbes kuuke ennem seda mõtlesin, et ma pean vähemalt oma viis aastat trenni tegema, et kuskile võistlema minna. Siis ma veel ei teadnud kas rammumees, kulturism või hoopis klassikalist tõstmist. Ei teadnud ma, et kulturismis on erinevad kategooriad ega midagi. Richard, kui vana Oti õpilane valis Meistri numbri ning nii ma läksingi Revalisse ennast Otile näitama. Kohe pandi priskete põskedega poiss pekki põletama ja juba 2,5 kuu pärast eksponeerisin oma keha Salme kultuurikeskuse lavalaudadel, tuues koju esimese kulturismitandrilt saadud sillerdava medali.

Nüüd kui sissejuhatav osaga peaks olema kõik tulevad järgmised postitused juba treeninguteemalised.

Kui kellegil on küsimusi siis ärge hoitke neid endile.

Pane ka oma toitumine ja trenn detailselt siia välja, siis saab aru kuidas ja kuhu sa liigud, muidugi kui aega saad.

Ikka jah, lihtsalt ei tahtnud esimese korraga kohe romaani kirjutada ??:”>.

Vaime treenitus

Iga spordiala alus on vaimne vastupidavus. Kindlasti olete tähele pannud, et juba kehalise tundide ajal mingi suvalise harjutuse juures osad püüavad, teised mitte, mingi osa võtab pallimängu kirglikult, teised mitte. Inimese iseloom tuleb ennem geneetilisi eeldusi, kuna ma arvan, et Eesti siseselt saab võistelda pea igas alas, ilma et peaks olema mingeid geneetilisi eeldusi. On vaja kolosaalset töötahet. Seda sellepärast, et tegelik elu ei ole Teleturu reklaam, kus kõik tuleb kergelt ja kiiresti. Nüüd peab seal pilvepiirilt kuidagi turvaliselt alla saama ja aru saama, et reaalsus on see, et kõik tuleb raskelt ja aeglaselt. Sellega peab arvestama, kuna tavaliselt minnakse trenni ja mõeldakse ennem valmis ära, et ma kuu aja pärast olen hiiglaslike biitsepsitega, mis ei mahu enam mu särki ära. Kui kuu aja pärast seda tulemust sillerdavast peeglist ei näha, siis ollakse juba pettunud. Püstitage eesmärk ning reaalne kuupäev, kuna te selle vägitükiga võiksite hakkama saada. Alati on hea püstitada eesmärke, kuna nende täitumisel saab emotsionaalset rahuldust ja võib endale väikse õlapatsutuse teha. Mina teen näiteks nii: Väiksem eesmärk on mikrotsüklis rohkem tõsta (kindlad numbrid, nt: eelmisel korral kükkisin 180kgx5 siis järgmisel korral ajaks taga 185kgx5), makrotsükli lõpuks on võistlus, milleks valmistun. Seal panen paika mingi koha mida ma tahan saavutada. Muidugi ennem seeriat ajad ennast üle vindi mõttega: “Ma saan Colemaniks, ma võidan…., ma tõstan… ARRGHGHGHGHGHGH… jne). Need on sellised pilvepiiripealsed mõtted, mis aitavad selle viimase kokkutõmbe müofibrillidest kätte saada.

Jätkub…

Ma räägin alustuseks natuke üldisematest asjadest ja üritan minna vaikselt spetsiifilisemaks. Kui keegi tahab midagi päris elus küsida ja näeb mind koolis, trennis siis ärgu kartku ligi astuda. Revalis on treener nüüd ka vist ainult kaks korda nädalad ja ma arvan, et hüva nõu on vaja.

Väga hästi öeldud….edu ettevalmistusel.