Men’s physique 2013 Eestisse?
- This topic has 171 replies, 34 voices, and was last updated 11 years, 11 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Nõustun ka eelmisega siiski. Kulturismi populariseerimise mõttes on MP kindlasti mõtekas. Rääkimata raha sisse toomisest – mõelge kui 200 rannajõmmil kõigil pere ja tuttavad kaasas on..
Kui eesmärgiks on lihtsalt rohkem publikut saali saada, võiks seda ka topless bikiinifitnessi või veel hullemaga saada, aga vaevalt see enam eesmärki teenib.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Küsimus ei ole jalgades. Usun, et enamikul MP-del on head jalad. Tasuks pükste pikkust natuke vähendada ja kõik oleks OK. Need, kes jalgu treenida ei taha, ei hakka seda nagunii tegema, vahet pole, kas MP on või mtte. Jalgade treenimine on iga inimese vaba valik.
Bikini Fitnessi ja MP sarnasus seisneb subjektiivsuses. Põhimõttelt on sport üks maailma kõige demokraatlikumaid tegevusi. See annab võimaluse igale inimesele, sõltumata nahavärvist, rikkusest ja näo kujust. Bikini ja MP on maailma kõige ebademokraatlikumad sportlikud tegevused, sest osaleda saavad vaid ilusad inimesed. Milles see ilu täpselt seisnema peaks, teab vist ainult Santonja.
Isiklikult jään ikkagi arvamuse juurde, et kui Bikini on, siis võib vabalt olla ka MP. Seejuures, tehke mis tahate, MP on neist kahest mõistlikum asi, sest midagi siiski on võimalik hinnata. Võib isegi olla, et mõnele mehele osutub see hüppelauaks kuhugi mujale.
Täiesti nõustun. Mina kui Bikini võistleja muidugi pean ka oma kategooriat sportlikuks. Küsimus on tihti kuidas ala presenteeritakse. Aga nõustun- hinnatakse kõike lisaks vormile. Kas see on selle pärast vähem väärtuslik/sportlik kategooria? Neid spordialasid mille puhul küsiksin kas tegu on ikka spordiga on rohkemgi- bikiini fitness pole üks neist. Laval on üks asi- see mis selleks tegema peab on 2 trenni päevas. Kuhu sellise ala paigutame? Samuti MP. Naiskulturist võib ka Figure võistlejaid mõttetuteks pidada. Kes Figure kategooria (meil body fitness) võistlusi jälgib mujal maailmas, siis mitte alati pole esikolmik kõige lihaselisem ja kuivem. Samuti hinnatakse kuidas on üldpilt. Igal kategoorial on omad nõuded.
Mina olen selle poolt, et MP võetakse kavva. Toob kulturismi tõesti lähemale tavainimesele ja hea alustamiseks. See on meie enda teha, kelle lavale laaseme. Kui tõesti igaüks saab lavale, siis teeme asja nalja pärast
Publikut on alati vaja, kuid millist, see sõltub eesmärgist. Minu meelest on eelkõige vaja lähendada kulturismi spordile. Publikut võib olla EMV-l või mis tahes võistlustel kui tahes palju, kuid rahalises mõttes sõltub spordialade areng eelkõige ikkagi riigi spordipoliitikast ja rahaeraldistest. Seega on minu arust otstarbekas panustada eelkõige isikutele, kellest asjad reaalselt sõltuvad (inimesed, kelle jaoks sport on oluline ja kes kujundavad spordi nägu). Kahjuks uued alad selles küsimuses kaasa ei aita, kuna need hõlmavad mittesportlikke aspekte, on loomult üheselt mitte mõistetavad ja ülisubjektiivsed.
Kulturismi saab hakata spordina väärtustama siis, kui luuakse mõistlik, loogiline ja arusaadav kategooriate süsteem. Jääb täiesti arusaamatuks, mis alustel olemasolev süsteem on loodud ja kelle huvisid see täidab. Kogu see jama tõmbab sportkulturismi taset alla.
Bikini Fitness ja uued alad võivad tuua süsteemi küll palju uusi inimesi ja tuua lisatähelepanu, kuid kulturismi kui spordi seisukohalt kannab see paraku kõige väikesemat väärtust. Mitte ükski tõsine spordiväljaanne ja spordikorraladaja ei võta niisuguseid alasid tõsiselt. Mõistlik on leida võib-olla kompromiss – selleks võikski olla kahtlaste alade esitamine põhialadest lahus eriüritustel või teisel päeval.
MP ja AF-i liitmine tähendab spordi ja mittespordi ühendamist ja see tõenäoliselt rikub AF-i perpspektiivid.
Millel veel selline arvamus põhineb? Tegemist on vist spordireporteriga?! Rahvusvahelisel tasandil on bikiini meeste kulturismiga sama populaarne. Soovitan osta mõni välismaine trenniajakiri- sportlik muidugi!
Praegune olukord Eesti spordi rahastamises on selline, et soositakse olümpiaalasid. Sellest tingituna ei jätku piisavalt ressursse teistele spordialadele, mis on tahaplaanile jäänud (sellest räägib Ott ka viimasel Eesti Spordi Kongressil – (video lisatud lõppu)). Nõnda on lood ka kulturismiga. Järelikult on tarvis midagi ette võtta, et kulturismi ja fitnessi hakataks väärtustama kui tõsiseltvõetavat spordiala. Athletic Fitnessiga liikusime sellele lähemale, Men’s Physique’ga aga tagasi kaugemale. Kuna olukord on niigi kriitiline, siis ei ole mõistlik endale ühtegi tsirkust lubada. Siinkohal ei huvita rahastajaid see mida ja kui palju keegi jõusaalis või köögis teeb, vaid see, et mis sellega laval ette võetakse. Me räägime spordi rahastamisest. Seega siia alla ei sobi kohe kuidagi MP. Siinkohal ei loe riigile, et mis naistele peale läheb. Siinkohal ei loe riigile, et “aitame neid, kes veel head pole” kuidagimoodi lavale. Loeb see, et mida antud spordialaliit toodab. Selle järgi meid hinnatakse.
Me ei peaks üritama läbi rahvamassi (tingimusteta) võita alale populaarsust, vaid läbi ala populaarsuse (läbi seesmise väärtuse) peaks tulema rahvamass!
Praegune olukord Eesti spordi rahastamises on selline, et soositakse olümpiaalasid. Sellest tingituna ei jätku piisavalt ressursse teistele spordialadele, mis on tahaplaanile jäänud (sellest räägib Ott ka viimasel Eesti Spordi Kongressil – (video lisatud lõppu)). Nõnda on lood ka kulturismiga. Järelikult on tarvis midagi ette võtta, et kulturismi ja fitnessi hakataks väärtustama kui tõsiseltvõetavat spordiala. Athletic Fitnessiga liikusime sellele lähemale, Men’s Physique’ga aga tagasi kaugemale. Kuna olukord on niigi kriitiline, siis ei ole mõistlik endale ühtegi tsirkust lubada. Siinkohal ei huvita rahastajaid see mida ja kui palju keegi jõusaalis või köögis teeb, vaid see, et mis sellega laval ette võetakse. Me räägime spordi rahastamisest. Seega siia alla ei sobi kohe kuidagi MP. Siinkohal ei loe riigile, et mis naistele peale läheb. Siinkohal ei loe riigile, et “aitame neid, kes veel head pole” kuidagimoodi lavale. Loeb see, et mida antud spordialaliit toodab. Selle järgi meid hinnatakse.
Me ei peaks üritama läbi rahvamassi (tingimusteta) võita alale populaarsust, vaid läbi ala populaarsuse (läbi seesmise väärtuse) peaks tulema rahvamass!
Ma ei saa sellest loogikast aru. Kui Eestis on poliitika, et mitte-Olümpia alad raha ei saa, ei olene MP-st küll mitte midagi. Kulturismi takistab Olümpia-alaks saamisel pigem hoopis muu kui hindamiskriteeriumid. Nn. subjektiivseid ilupunkte jagatakse ka teistel Olümpia-aladel (kujundujumine, uisutamine, vettehüpped etc). Pigem on probleemiks see, et ühtegi maailma tipmist tippu (pro-d) Olümpiale dopingukontrolli tõttu võistlema ei läheks. Aga Olümpia peaks olema võistlus, kust võtavad osa maailma parimad. Samas – ka siin on pretsedent juba loodud poksi näol.
Ehk siis Eesti spordi rahastuse üldine süsteem peab kardinaalselt muutuma. Kui võetakse vastu põhimõtteline otsus rahastamise põhimõtteid muuta, ei jää EKFL rahast ilma ainult selle tõttu, et mingid mehed kannavad laval lühikesi pükse. Need kriteeriumid pannakse siiski mujale.
Kui me aga mängime selle peale, et Eesti spordi rahastuse süsteem ei muutu, aga üritame ennast näidata ülimalt tõsiseltvõetavana, olla paavstim kui paavst ise, et nn. märkamatult libiseda raha saajate hulka, siis kui palju me sealt reaalselt saaksime saada? Suure tõenäosusega oleks see 25 000 EUR, mida Ott videos mainis, ka suht maksimum.
Sry, aga 25 000 EUR on väga väike summa võrreldes sellega, mida saaks alale tuua ettevõtete sponsorlus. Tennist, suusatamist, korvpalli, jalgpalli etc. toetatakse erasektori poolt kümnetes kordades suuremate summadega (per spordiala). Ja see eesmärk on täiesti saavutatav. Vaata, kui populaarseks on viimastel aastatel tõusnud jooks.
Saavutusspordina on Eesti jooksutase hetkel nõrk, aga spordi sisendlävi (paar jooksutosse ja tahe ennast liigutada) on nii madal, et on ehitanud endale ülisuure järgijaskonna. Karjuv enamus võtab hea meelega osa kohalikest võistlustest, aga neil ei ole ambitsioone Olümpiale minna. IFBB võistlusspordi aladel selline ‘kõigile kättesaadav’ väljund puudub. Bikini ja MP võiks olla just sellisteks aladeks. Ja mis põhiline – tuua jõusaalisport kandepinna kasvades ka võimalike sponsorite huviorbiiti.
Demokraatlikus ühiskonnas on eduks vaja just seda, et meeldida rahvamassile, mitte lipsustatud onudele. Kui juba ala massidesse on läinud, tulevad ka onud järgi.
Ma ei saa sellest loogikast aru. Kui Eestis on poliitika, et mitte-Olümpia alad raha ei saa, ei olene MP-st küll mitte midagi. Kulturismi takistab Olümpia-alaks saamisel pigem hoopis muu kui hindamiskriteeriumid. Nn. subjektiivseid ilupunkte jagatakse ka teistel Olümpia-aladel (kujundujumine, uisutamine, vettehüpped etc). Pigem on probleemiks see, et ühtegi maailma tipmist tippu (pro-d) Olümpiale dopingukontrolli tõttu võistlema ei läheks. Aga Olümpia peaks olema võistlus, kust võtavad osa maailma parimad. Samas – ka siin on pretsedent juba loodud poksi näol.
Ehk siis Eesti spordi rahastuse üldine süsteem peab kardinaalselt muutuma. Kui võetakse vastu põhimõtteline otsus rahastamise põhimõtteid muuta, ei jää EKFL rahast ilma ainult selle tõttu, et mingid mehed kannavad laval lühikesi pükse. Need kriteeriumid pannakse siiski mujale.
Kui me aga mängime selle peale, et Eesti spordi rahastuse süsteem ei muutu, aga üritame ennast näidata ülimalt tõsiseltvõetavana, olla paavstim kui paavst ise, et nn. märkamatult libiseda raha saajate hulka, siis kui palju me sealt reaalselt saaksime saada? Suure tõenäosusega oleks see 25 000 EUR, mida Ott videos mainis, ka suht maksimum.
Sry, aga 25 000 EUR on väga väike summa võrreldes sellega, mida saaks alale tuua ettevõtete sponsorlus. Tennist, suusatamist, korvpalli, jalgpalli etc. toetatakse erasektori poolt kümnetes kordades suuremate summadega (per spordiala). Ja see eesmärk on täiesti saavutatav. Vaata, kui populaarseks on viimastel aastatel tõusnud jooks.
Saavutusspordina on Eesti jooksutase hetkel nõrk, aga spordi sisendlävi (paar jooksutosse ja tahe ennast liigutada) on nii madal, et on ehitanud endale ülisuure järgijaskonna. Karjuv enamus võtab hea meelega osa kohalikest võistlustest, aga neil ei ole ambitsioone Olümpiale minna. IFBB võistlusspordi aladel selline ‘kõigile kättesaadav’ väljund puudub. Bikini ja MP võiks olla just sellisteks aladeks. Ja mis põhiline – tuua jõusaalisport kandepinna kasvades ka võimalike sponsorite huviorbiiti.
Demokraatlikus ühiskonnas on eduks vaja just seda, et meeldida rahvamassile, mitte lipsustatud onudele. Kui juba ala massidesse on läinud, tulevad ka onud järgi.
Nii on.
Teeme asja lihtsaks: selleks, et sporti rahastataks peab olema esiteks tegu spordiga. Men’s Physique liigub pigem kuhugi meelelahutusvaldkonda, kui spordi alla.
1) sport – mänguline, valdavalt võistlusliku ja kehaliseiseloomuga tegevus või vastav õppetegevus;
https://www.riigiteataja.ee/akt/25604
Kuidas tundub? Kas AF või MP?
Teeme asja lihtsaks: selleks, et sporti rahastataks peab olema esiteks tegu spordiga. Men’s Physique liigub pigem kuhugi meelelahutusvaldkonda, kui spordi alla.
https://www.riigiteataja.ee/akt/25604
Kuidas tundub? Kas AF või MP?
See tsitaat on subjektiivsuse musternäide. Sellest järeldub, et spordi peamine ülesanne on olla mänguline. See, mis kellegi jaoks on mänguline, on sügavalt subjektiivne. Samas on ära toodud, et sport peaks olema valdavalt võitlusliku ja kehalise iseloomuga, aga ei piira definitsiooni ainult sellega. Mis selle teadmisega pihta on hakata?
Definitsioonid ja spordist arusaamine on ajas pidevalt muutuvad. Mingi aeg tagasi olid lume- ja lainelaudurid laia massi arvates marginaalne grupp kanepit suitsetavaid friike. Nüüdseks on alad Olümpial. Nagu sa ehk tead, ei tulnud raha ja populaarsus nendele aladele mitte seepärast, et keegi kuskil avastas, et Riigi Teatajas oleva spordi definitsiooni järgi on need alad sportlikud, vaid läbi selle, et ettevõtted (Red Bull etc.) tabasid need lahedad subtrendid ja võimaluse tegelikult laia kandepinnaga alade harrastajaile end promoveerida. See muutis kõik – hakkasid toimuma suurejoonelised võistlused ja teleülekanded. Hakati välja andma ajakirju, aladepõhiseid reklaame etc. Alles siis hakati ‘peavoolu massi’ poolt aladesse suhtuma hoopis teistmoodi kui seni.
Kusjuures mõlemad alad põhinevad subjektiivsel hindamissüsteemil. Või võta curling – kas see on mängulisem, võitluslikum või suurema kehalise aktiivsusega kui mistahes jõusaalisport? Curling on Olümpial ja ametlikult defineeritud spordina.
Millel veel selline arvamus põhineb? Tegemist on vist spordireporteriga?! Rahvusvahelisel tasandil on bikiini meeste kulturismiga sama populaarne. Soovitan osta mõni välismaine trenniajakiri- sportlik muidugi!
Maailma ja Eestit pole mõtet võrrelda, sest kontekst ja mõõtkava on täiesti erinevad. Kuna Eesti on väike konnatiik ei saa me endale lubada vigasid. USA-s või mujal toimib süsteem teisiti.
Eestis ei ole probleem mitte ainult uute alade tõsiseltvõetavus, vaid kulturismi kui terviku tõsiseltvõetavus. Soovid tõestusi – vaata kui mitmes EMV-järgses väljaandes võistlusi kajastati. See on ringsüsteem. Kui ei ole tõsiseltvõetavust, ei ole kajastusi. Kui ei ole kajastusi, pole sponsoreid, toetusi jne.
Piisavalt suure rahasumma ja hiilgava mõistuse taustatööna annab iga musta valgeks teha. Aga palun, “47”, leia see üksus, kes suudab MP spordiks mätsida. Kui taustatöö pole aga piisav, mängib MP igal juhul kulturismi kahjuks.
Ma ei saa sellest loogikast aru. Kui Eestis on poliitika, et mitte-Olümpia alad raha ei saa, ei olene MP-st küll mitte midagi. Kulturismi takistab Olümpia-alaks saamisel pigem hoopis muu kui hindamiskriteeriumid. Nn. subjektiivseid ilupunkte jagatakse ka teistel Olümpia-aladel (kujundujumine, uisutamine, vettehüpped etc). Pigem on probleemiks see, et ühtegi maailma tipmist tippu (pro-d) Olümpiale dopingukontrolli tõttu võistlema ei läheks. Aga Olümpia peaks olema võistlus, kust võtavad osa maailma parimad. Samas – ka siin on pretsedent juba loodud poksi näol.
Ehk siis Eesti spordi rahastuse üldine süsteem peab kardinaalselt muutuma. Kui võetakse vastu põhimõtteline otsus rahastamise põhimõtteid muuta, ei jää EKFL rahast ilma ainult selle tõttu, et mingid mehed kannavad laval lühikesi pükse. Need kriteeriumid pannakse siiski mujale.
Kui me aga mängime selle peale, et Eesti spordi rahastuse süsteem ei muutu, aga üritame ennast näidata ülimalt tõsiseltvõetavana, olla paavstim kui paavst ise, et nn. märkamatult libiseda raha saajate hulka, siis kui palju me sealt reaalselt saaksime saada? Suure tõenäosusega oleks see 25 000 EUR, mida Ott videos mainis, ka suht maksimum.
Sry, aga 25 000 EUR on väga väike summa võrreldes sellega, mida saaks alale tuua ettevõtete sponsorlus. Tennist, suusatamist, korvpalli, jalgpalli etc. toetatakse erasektori poolt kümnetes kordades suuremate summadega (per spordiala). Ja see eesmärk on täiesti saavutatav. Vaata, kui populaarseks on viimastel aastatel tõusnud jooks.
Saavutusspordina on Eesti jooksutase hetkel nõrk, aga spordi sisendlävi (paar jooksutosse ja tahe ennast liigutada) on nii madal, et on ehitanud endale ülisuure järgijaskonna. Karjuv enamus võtab hea meelega osa kohalikest võistlustest, aga neil ei ole ambitsioone Olümpiale minna. IFBB võistlusspordi aladel selline ‘kõigile kättesaadav’ väljund puudub. Bikini ja MP võiks olla just sellisteks aladeks. Ja mis põhiline – tuua jõusaalisport kandepinna kasvades ka võimalike sponsorite huviorbiiti.
Demokraatlikus ühiskonnas on eduks vaja just seda, et meeldida rahvamassile, mitte lipsustatud onudele. Kui juba ala massidesse on läinud, tulevad ka onud järgi.
Rahvamassidest ei sõltu väga palju. Sõltub nendest, kes kujundavad spordi näo (ajakirjanikud, arvamusliidrid jne). Kui nemad annavad oma heakskiidu ja asja propageerivad, astub mängu rahvas ja onud, kes jagavad rahasid.
Ala massidesse minek pole sugugi nii lihtne protsess. Ütlen veel kord, et Eestis ja maailmas ei toimi need asjad ühtmoodi. Astuvad mängu sellised aspektid nagu konservatsiivsus jne. Kui paljud nendest uutest aladest, mida kirjeldad, Eestis kandepinda on leidnud?
Rahastamise mõttes ei julgeks ma kõiki spordialasid ühte patta pista. Võib öelda, et on olemas mõned spordialad, mis sõltuvad eelkõige sponsorrahastamisest ja spordialad, mis sõltuvad eelkõige riigi rahastamisest. Selle määrab suuresti spordiala laad. Pallimängud on nii Eestis kui maailmas olnud alati väga populaarsed ja sponsorite saamine pole probleem. Aga nt suusatamist Eestis tänasel päeval üksnes sponsorrahadest kindlasti ära ei elata. Võimalus, et kulturismi hakkaks laialdaselt toetama erasektor, on peaaegu olematu. Kulturismi eeliseks on siiski see, et ala on lahutamatult seotud äriga. Äril on kasulik kulturismi pinnal hoida. Kui äri poleks, oleks kulturism varemetes.
Piisavalt suure rahasumma ja hiilgava mõistuse taustatööna annab iga musta valgeks teha. Aga palun, “47”, leia see üksus, kes suudab MP spordiks mätsida. Kui taustatöö pole aga piisav, mängib MP igal juhul kulturismi kahjuks.
Minu jutu mõte ongi see, et ala defineerimist “spordina” ei ole mõtet võtta omaette eesmärgiks. See peaks olema kõige muu tulemus.
See tsitaat on subjektiivsuse musternäide. Sellest järeldub, et spordi peamine ülesanne on olla mänguline. See, mis kellegi jaoks on mänguline, on sügavalt subjektiivne. Samas on ära toodud, et sport peaks olema valdavalt võitlusliku ja kehalise iseloomuga, aga ei piira definitsiooni ainult sellega. Mis selle teadmisega pihta on hakata?
Definitsioonid ja spordist arusaamine on ajas pidevalt muutuvad. Mingi aeg tagasi olid lume- ja lainelaudurid laia massi arvates marginaalne grupp kanepit suitsetavaid friike. Nüüdseks on alad Olümpial. Nagu sa ehk tead, ei tulnud raha ja populaarsus nendele aladele mitte seepärast, et keegi kuskil avastas, et Riigi Teatajas oleva spordi definitsiooni järgi on need alad sportlikud, vaid läbi selle, et ettevõtted (Red Bull etc.) tabasid need lahedad subtrendid ja võimaluse tegelikult laia kandepinnaga alade harrastajaile end promoveerida. See muutis kõik – hakkasid toimuma suurejoonelised võistlused ja teleülekanded. Hakati välja andma ajakirju, aladepõhiseid reklaame etc. Alles siis hakati ‘peavoolu massi’ poolt aladesse suhtuma hoopis teistmoodi kui seni.
Kusjuures mõlemad alad põhinevad subjektiivsel hindamissüsteemil. Või võta curling – kas see on mängulisem, võitluslikum või suurema kehalise aktiivsusega kui mistahes jõusaalisport? Curling on Olümpial ja ametlikult defineeritud spordina.
Arusaam spordist ei ole ajas eriti muutunud. See, mis on muutunud, seisneb selles, mida mõningad korporatsioonid hiigelrahadega tagant on surunud. Muutuvad hetkevoolud (uued alad on nende saadus), kuid tuumarusaam spordi olemusest on jäänud samaks. See, et on lisandunud meeletult uusi alasid, ei tähenda, et vanad alad oleks hakanud muutuma või et nende positsioon kuidagi nõrgeneks. Liiatigi, paljud nendest uutest aladest on sisuliselt jäänud marginaaliaks, ehkki neid nende olümpiasaatuse tõttu kajastatakse. Kui meie meedias kujundujumisest räägitakse, siis mitte selle suutepäraste tulemuste tõttu, vaid ikka probleemide, mis kerkivad esile ala subjektiivsusest, tõttu. Kui spordi aluspõhimõtted radikaalselt muutuksid, siis poleks enam põhjust rääkida spordist. Tänasel päeval ei ole klassikaline sport kuhugi kadunud ja ei kao ka tulevikus.
Rahvamassidest ei sõltu väga palju. Sõltub nendest, kes kujundavad spordi näo (ajakirjanikud, arvamusliidrid jne). Kui nemad annavad oma heakskiidu ja asja propageerivad, astub mängu rahvas ja onud, kes jagavad rahasid.
Ala massidesse minek pole sugugi nii lihtne protsess. Ütlen veel kord, et Eestis ja maailmas ei toimi need asjad ühtmoodi. Astuvad mängu sellised aspektid nagu konservatsiivsus jne. Kui paljud nendest uutest aladest, mida kirjeldad, Eestis kandepinda on leidnud?
Rahastamise mõttes ei julgeks ma kõiki spordialasid ühte patta pista. Võib öelda, et on olemas mõned spordialad, mis sõltuvad eelkõige sponsorrahastamisest ja spordialad, mis sõltuvad eelkõige riigi rahastamisest. Selle määrab suuresti spordiala laad. Pallimängud on nii Eestis kui maailmas olnud alati väga populaarsed ja sponsorite saamine pole probleem. Aga nt suusatamist Eestis tänasel päeval üksnes sponsorrahadest kindlasti ära ei elata. Võimalus, et kulturismi hakkaks laialdaselt toetama erasektor, on peaaegu olematu. Kulturismi eeliseks on siiski see, et ala on lahutamatult seotud äriga. Äril on kasulik kulturismi pinnal hoida. Kui äri poleks, oleks kulturism varemetes.
Just rahvamassidest sõltubki. Ajakirjanikud kajastavad seda, mille järgi on nõudlus. Mis “kiidusõnu ajakirjanikelt ja arvamusliidritelt” on saanud freestyle lumelaud enne, kui ala massides populaarseks muutus?
Loomulikult ei ole ala massidesse minek lihtne protsess ja võin mürki võtta, et kulturism sellisel kujul ei saa rahva lemmikuks kunagi. Loomulikult sõltub ala speetsiifikast see, kas see kuskil saab populaarseks või mitte. Tansaanias suusahüpped populaarseks ei saagi saada, samuti Eestis lainelaud (pole laineid kus sõita). Jõusaalisport on aga kõigile ja kõikjal harrastatav ning ei sõltu looduslikest eripäradest. Seetõttu on ka eeldused oluliselt paremad.
Pallimängud on populaarsed, sest nende sisendlävi on madal. Neid saab harrastada 24/7 ja igaühe poolt. Igal pool. Kandepinna laiuse tõttu on ka sponsoreid palju. Suusatamine on Eestis rahalises mõttes ära hellitatud. Kui on harjutud, et B-koondise liikmed saavad sponsorite poolt tuttuued maasturid, toimuvad laagrid Šveitsis ja Austrias, määrdetiim koosneb 10-st mehest, sportlastel on isiklikud massöörid etc., siis nn. tipust kukkumine, kui oled paljuga harjunud, on loomulikult valus. Kui EKFL saaks sama palju raha kui suusatamine praegu, valataks õnnepisaraid.
Igasugune sport (või mistahes tegevus, mis koondab suurema hulga harrastajaid) on äriga läbi põimunud. Mitte ainult kulturism. Võimalus, et kulturismi hakataks erasektori poolt laialdaselt toetama praegusel kujul on tõesti olematu. Seepärast peabki töötama välja viise, mis “sildaks” tavainimese arusaamad ja võistluskulturismi.
Aga kui tahetakse hardcore’i edasi teha ja arvatakse, et viimaste sentide eest dieedi pidamine on ala lahutamatu osa, siis jumala eest – ärgem reformigem midagi. Usun, et spordi riikliku rahastamisega on nagu iga asjaga siin maailmas – kõigepealt tuleb ennast ise aidata. Ma praegu näen, et siinsed kommenteerijad pigem ei taha end ise aidata. Riik andku seda ja riik andku teist. Ja jumala eest ärme muudame enda juures mitte midagi.
Arusaam spordist ei ole ajas eriti muutunud. See, mis on muutunud, seisneb selles, mida mõningad korporatsioonid hiigelrahadega tagant on surunud. Muutuvad hetkevoolud (uued alad on nende saadus), kuid tuumarusaam spordi olemusest on jäänud samaks. See, et on lisandunud meeletult uusi alasid, ei tähenda, et vanad alad oleks hakanud muutuma või et nende positsioon kuidagi nõrgeneks. Liiatigi, paljud nendest uutest aladest on sisuliselt jäänud marginaaliaks, ehkki neid nende olümpiasaatuse tõttu kajastatakse. Kui meie meedias kujundujumisest räägitakse, siis mitte selle suutepäraste tulemuste tõttu, vaid ikka probleemide, mis kerkivad esile ala subjektiivsusest, tõttu. Kui spordi aluspõhimõtted radikaalselt muutuksid, siis poleks enam põhjust rääkida spordist. Tänasel päeval ei ole klassikaline sport kuhugi kadunud ja ei kao ka tulevikus.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ja kulturism on iidne sport? Vastupidi – paljud vanad alad on jäänud marginaalseks – odavise, kettaheide, maadlus. Palju seal kandepinda on?- You must be logged in to reply to this topic.
