Massilisaja võtmine, kui trenni ei tee
- This topic has 38 replies, 12 voices, and was last updated 13 years, 1 month tagasi by
.
-
Postitused
-
Ma olen aru saanud, et ka toidukordade arv on siiski tähtis. Kui süüa päevas 1-2 korda ja vastavalt siis näiteks 1500-3000kCal korraga, siis ei jõua magu lihtsalt kõike ära seedida ning osa ladestub rasvaks. Selleks oleks kasulik jagada söömine 5-… toidukorraks päevas, iga paari tunni tagant. Või pole see nii?
Kui magu ära seedida ei jõuaks, kuidas siis toit rasvaks saaks “ladestuda”?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Kui ära ei seedi, siis tuleb ikka teisest otsast seedimata välja, mitte ei ladestu kehasse. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Selleks, et toit rasvana ladestuks peab ta kõigepealt siiski seedeprotsessid läbima. Ning ka siis ladestub rasvadena peamiselt ainult sisse-söödud rasv. Süsivesikud/valgud lähevad energiaks ja muudeks protsessideks ning ladestuvad rasvadena vaid tunduva ülekaloraaži ja väga suurte koguste puhul.
Ma ei usu, et enamik inimesi on võimelised tarbima niivõrd suurt kogust tavatoitu, et see ületaks meie keha seedevõimaluste piirid. Vbl vedela toidu puhul on see reaalne. Tahke toidu puhul aga hakkad enne oksele, kui suudad niipalju toitaineid enda süsteemi viia, et keha enam hakkama ei saaks.
Seedeprotsessid on kohanduvad. Ehk mida rohkem toitu sa tarbid, seda enam kulub ka aega, et toit ära seedida. Kehale ei meeldi toitaineid raisata, see oleks evolutsiooni koha pealt lollus. Seega seede-süsteem korrigeerib end vastavalt toidu kogusele ja koostisele. Suurte einete puhul, mis on tihti rasva ja kiduainete rikkad aeglustub seedimine omajagu, et võimaldada toidumassi adekvaatset töötlemist.
Kui magu ära seedida ei jõuaks, kuidas siis toit rasvaks saaks “ladestuda”?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Kui ära ei seedi, siis tuleb ikka teisest otsast seedimata välja, mitte ei ladestu kehasse. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Selleks, et toit rasvana ladestuks peab ta kõigepealt siiski seedeprotsessid läbima. Ning ka siis ladestub rasvadena peamiselt ainult sisse-söödud rasv. Süsivesikud/valgud lähevad energiaks ja muudeks protsessideks ning ladestuvad rasvadena vaid tunduva ülekaloraaži ja väga suurte koguste puhul.
Ma ei usu, et enamik inimesi on võimelised tarbima niivõrd suurt kogust tavatoitu, et see ületaks meie keha seedevõimaluste piirid. Vbl vedela toidu puhul on see reaalne. Tahke toidu puhul aga hakkad enne oksele, kui suudad niipalju toitaineid enda süsteemi viia, et keha enam hakkama ei saaks.
http://www.fitness.ee/artikkel/445/fusioloogia-viii-osa-
Pühade puhul on toidu seedimisega paljudel inimestel probleeme.
Okei, aga milleks siis soovitatakse süüa rohkem kordi väiksema kogusega päevas?
Organismile meeldib regulaarsus ja selleks, et seedesüsteemi mitte korraga ülekoormata.
http://naistekas.delfi.ee/joululeht/joulud/et-aastalopusoomingud-haiglas-ei-loppeks.d?id=65469032
Organismile meeldib regulaarsus ja selleks, et seedesüsteemi mitte korraga ülekoormata.
Erinevad koolkonnad soovitavad erinevaid toitumisi. Rohkem rasva, vähem söögikordi, rohkem süsivesikuid, rohkem söögikordi. Mina eelistan pigem viimast ja ei ole nö “toiduori”
Tulemust võib teha jah erineva metoodikaga. Inimesed (ja eesmärgid) on erinevad ja neile sobivad erinevad lähenemised.
Pahatihti üritavad aga mingi uudse lähenemise järgijad seda kui absoluutset tõde serveerida ja kõiki, kes seda ei järgi, rumalateks tembeldada.
Ise järgin üldtunnustatud toitumispõhimõtteid ja ei ürita nö jalgratast leiutada. Mingil määral olen kaotanud nö suurte einete ja väiksemate vahepalade süsteemi. Suht kõik toidukorrad on võrdse aja tagant ja võrdse mahuga. Nii ei teki mul ka liigset nälga ega vastupidi liigset raskustunnet ja unisust pärast suurt toidukorda. Veresuhkur püsib normis ja sportlase keha on pidevalt toitainetega varustatud. Pluss mulle meeldib süüa.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kuigi osad sportlased on ka nn fastingu pealt tulemusi saavutanud, on alati raske öelda, kas tulemus on saavutatud tänu või hoolimata metoodikast andeka sportlase puhul.
Imre on oma imevormid põhiliselt valgubatoonide ja sheikide abiga saavutanud, samas ma ei soovitaks ka seda kellelegi, kuigi mõõdetav tulemus on ju olemas, mitte ainult teooria.
Sulle, Rene, töötas vist isegi 0 süsivesikuga dieet? Olen isegi pidanud erinevaid koguseid katsetama, kuid väga madala süsivesikukoguse juures oli olemine kehv. Eriti kui tugevat trenni ka tahta teha, siis lihtsalt ei jätku energiat selleks.
Üldiselt soovitan keskmisele algajale inimesele normaalset üldtunnustatud lähenemist. Kui me ei räägi võistlusvormist või mingist erijuhtumist, siis ei pea ühte või teise äärmusesse langema.
Erinevad koolkonnad soovitavad erinevaid toitumisi. Rohkem rasva, vähem söögikordi, rohkem süsivesikuid, rohkem söögikordi. Mina eelistan pigem viimast ja ei ole nö “toiduori”
Tuleb vaadata, kui pädevad need koolkonnad on. “Iseõppinud koolkondi” on terve internet täis, mõned on ka siin saidil enda arust tegijad. Varem või hiljem lõpevad igasugused eksperimendid, mis ei arvesta inimese füsioloogilist eripära ja vajadusi suurema või väiksema ebaõnnestumisega, et mitte öelda katastroofiga.
Mingi koolkonna soovituste effektiivsust on raske millegagi mõõta, sest pea kunagi pole võimalik kindlaks teha, kui suur osa oli inimese enda panusel nende tulemuste saavutamisel või puudumisel. Mõni ei suuda vormi teha pm. mitte ühegi valemiga kuna on laisk ja puudub järjepidevus. Mõni teine võib lavavormi teha ka läbi usim’nni lähenemistega, sest järjepidevus ületab kõik takistused.
Siinkohal tulekski analüüsida meetodite teaduslikku alust, kus sellised muutlikud faktorid on rangema kontrolli all. Anekdotaalseid kogemusi ei saa eriti uskuda kuna nüansse on lugematu hulk, mis tulemusi ühel või teisel moel mõjutanud on.
Kahjuks on tavaliselt just kõige populaarsemad lähenemised need, mida peetakse kõige effektiivsemateks. Demagoogia, aga raske midagi teha, et siin midagi muuta.
Mingi koolkonna soovituste effektiivsust on raske millegagi mõõta, sest pea kunagi pole võimalik kindlaks teha, kui suur osa oli inimese enda panusel nende tulemuste saavutamisel või puudumisel. Mõni ei suuda vormi teha pm. mitte ühegi valemiga kuna on laisk ja puudub järjepidevus. Mõni teine võib lavavormi teha ka läbi usim’nni lähenemistega, sest järjepidevus ületab kõik takistused.
Õigem oleks rõhutada inimese organismi võimekust, sest vajalike eelduste puudumisel tulemusi ikka ei sünni, isegi mitte läbi ussim`nni.
Okei, aga milleks siis soovitatakse süüa rohkem kordi väiksema kogusega päevas?
Et veresuhkru tase püsiks võimalikult stabiilne.
Õigem oleks rõhutada inimese organismi võimekust, sest vajalike eelduste puudumisel tulemusi ikka ei sünni, isegi mitte läbi ussim`nni.
Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea… seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.
Et veresuhkru tase püsiks võimalikult stabiilne.
Kusjuures stabiilne veresuhkru tase pole automaatselt parim asi. Enesetunde koha pealt võib olla mugavam, kuid uuringud on näidanud ka seda, et stabiilselt üle baastaseme olev veresuhkru tase (Nagu seda on tiheda söömise tõttu) võib viia diabeedi suurenenud riskini kuna pidevalt kõrgenenud insuliin mida on vaja selle veresuhkru majandamiseks nõrgestab tundlikkust.
Samas, kui harva söömine annab võimaluse kehal nii veresuhkru, kui ka insuliini taseme baastasandile viimiseks – ja see omakorda parandab insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu.
Selline lops siis…
Samas sportlaste jaoks on osaliselt ebaoluline faktor muidugi kuna jõutreening suurendab meeletult insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu. Ehk, kui teed regulaarselt füüsiliselt rasket trenni siis on diabeedi oht väga väike.
Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea… seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.
Otseselt kahjuks jah mõõta ei saa, aga kaudselt järeldusi teha küll. Kui sul seedesüsteem ikka suuremate toidukoguste korral “kinni jookseb” ja lihas ei kasva, siis võid ainult oma lõbuks trennis käia. Mõni unistab vist elu lõpuni, et suudab oma 41 cm biitsepsiga tulla kulturismis maailmameistriks.
Samas neid eeldusi me niisama mõõta ei saa. Seega ongi teema, et kui palju kellegi tulemustest on geneetika ja kui palju raske töö ja õiged võtted? Ei tea… seega üksik-isikute tulemusi ei saa hästi tõendusmaterjalina kasutada, kui variatsioon geneetikas ja töötahtes võib niivõrd suur olla. Rangemaid kontroll-tingimusi on vaja, et võimalikult palju variatsiooni elimineerida.
Suht raske neid rangemaid kontrolltingimusi tekitada. Võtad 100 last ja paned nad 20-30 aastaks vastavalt toituma ning vaatad, kellest saab tippsportlane?
Suht võimatu missioon ja tulemus oleneb kasvõi inimese iseloomust.
Andekas inimene areneb ka hoolimata metoodikast ja v-o on julm nii öelda, aga kui normaalse metoodika pealt tulemusi ei saavuta, siis ei ole olulised teisejärgulised asjad nagu kas treenida sama lihast 3 või neli korda 2 nädala jooksul, kas süüa 20% või 30% valku. Ehk kui eeldusi ei ole, siis jääb andetu inimese tipp ikkagi madalamaks kui andekal. Tuleb sellega leppida.
Kusjuures stabiilne veresuhkru tase pole automaatselt parim asi. Enesetunde koha pealt võib olla mugavam, kuid uuringud on näidanud ka seda, et stabiilselt üle baastaseme olev veresuhkru tase (Nagu seda on tiheda söömise tõttu) võib viia diabeedi suurenenud riskini kuna pidevalt kõrgenenud insuliin mida on vaja selle veresuhkru majandamiseks nõrgestab tundlikkust.
Samas, kui harva söömine annab võimaluse kehal nii veresuhkru, kui ka insuliini taseme baastasandile viimiseks – ja see omakorda parandab insuliini-tundlikkust ja vähendab diabeedi ohtu.
Kui regulaarselt süüa, siis on just veresuhkru kõikumine väiksem ju. Kui harvemini süüa, langeb veresuhkur üpris madalale ja tekitab magusaisu kiire energia järele. Samas jälle kui süüa vaid korra-kaks päevas, peab ju kogus olema suurem ja seega tõuseb ka söögijärgselt insuliinitase rohkem.
V-o aju töötab jah mingi aja paremini, kui veri pidevalt seedeorganites pole, aga vaevalt süsivesikud kellegi intelligentsust oluliselt määravad.
Insuliinitundlikkus on jälle vaid üks osa kogu suurest pildist. Kui kulturismis pidevalt võistelda, siis tulebki 3-4 kuu pärast jälle dieet, mis insuliinitundlikkust parandab. Ka pika massiperioodi ajal võiks kergeid cutting tsükleid teha, kui insuliinitundlikkus probleemiks osutub.
Ahjaa. Ja kui jõutreening insuliinitundlikkust parandab, siis on ju jällegi tasakaal leitud.
Tavainimene, kel puuduvad sportlikud eesmärgid, ei peagi 3 tunni tagant sööma(kuigi ma ise seda järele proovinud pole).
Samas sportlase puhul peetakse jälle positiivseks, kui arenevat keha iga 3 tunni tagant stabiilse lisaenergiaga varustada.
Meenus üks hiljaaegne vestlus, mille point oli umbes, et trenni käigus tekivad kehas kahjulikud vabad radikaalid, mida saab neutraliseerida antioksüdantidega. Tavaline artikkel lõpebki siin ära ja noored uljaspead tormavad apteeki vitamiine ostma.
Samas teatud hulk radikaale või ainevahetussaaduseid olevat vajalikud, kuna annavadki kehale nö teada, et on tehtud trenni ja signaali kasvuprotsesside käivitamiseks(kindlasti pole see jällegi ainuke arengu toimemehhanism ja suures pildis muutub jällegi mõttetuks seda ületähtsustada). Samas suur kogus antioksüdante võivat seega trennitulemusi vähendada.
Ehk jõuame jällegi järelduseni, et kõike MÕÕDUKALT!
Tavainimene, kel puuduvad sportlikud eesmärgid, ei peagi 3 tunni tagant sööma(kuigi ma ise seda järele proovinud pole).
Samas sportlase puhul peetakse jälle positiivseks, kui arenevat keha iga 3 tunni tagant stabiilse lisaenergiaga varustada.
See on üks bioloogiline rütm, et seedetrakti aktivisatsioon toimub iga 3,5 – 4 tunni tagant, see ajavahemik vastab ka tavalisele mao tühjenemise kiirusele.
See on üks bioloogiline rütm, et seedetrakti aktivisatsioon toimub iga 3,5 – 4 tunni tagant, see ajavahemik vastab ka tavalisele mao tühjenemise kiirusele.
Olenevalt toidu seeditavusest umbes selline ajavahemik jah, samas nagu keegi Sulle kunagi sama asja peale vastas, oleneb “söömisvajadus eelkõige veresuhkru tasemest, mitte sellest, kas mingi soolikas kuskil tõmbleb või ei”.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Minu poolest võib ka tavainimene 3 tunni tagant süüa, ega see kahju ei tee.
Kuna ma ise 3x päevas söömist praktiseerinud ei ole, siis seda esimese variandina minult kavade tellijate kavadesse sisse ei pane. Samas need, kes tellivad, teevad ka sporti.
Samas alles sa promosid Antsoni lähenemist ja 3-4 korda päevas söömist?
- You must be logged in to reply to this topic.