massilisaja või valk

Näidatud on et mõnda aega pärast trenni püsib insuliinsõltumatu glükoositransport lihasrakkudesse, sa ise postitasid ühe graafiku… see ongi ilmselt see “aken”. Ja kuna rasvarakkudel sama asi ei ilmne, võiks trennijärgne toitumine soodustada lihasrakkude toitmist rasvarakke toitmata ehk toitainete partitsioneerimist. Kas see reaalselt toimib, ei tea.

Näidatud on et mõnda aega pärast trenni püsib insuliinsõltumatu glükoositransport lihasrakkudesse, sa ise postitasid ühe graafiku… see ongi ilmselt see “aken”. Ja kuna rasvarakkudel sama asi ei ilmne, võiks trennijärgne toitumine soodustada lihasrakkude toitmist rasvarakke toitmata ehk toitainete partitsioneerimist. Kas see reaalselt toimib, ei tea.

No selles suhtes jah. Aga tuleb arvestada, et süsivesikute saatus on pm. igal ajahetkel peamiselt energiaks põletamine või glükogeeniks salvestamine. Isegi, kui sa pole elu sees trenni teinud ja sööd näiteks mitusada grammi süsivesikuid korraga samal ajal diivanil lesides siis eeldades, et viimasest toidukorrast on mitmeid tunde möödas siis need süsivesikud põletatakse pm. kõik energiaks või salvestatakse glükogeenina. Seda ohtu, et tarbitud süsivesikud rasvarakke märgatavalt toitma hakkaksid, praktiliselt ei eksisteeri, kui just päevane kaloraaž eriti üle normi ei ole ning söödavad kogused massiivsed.

Ning isegi, kui toimuks rasvarakkude toitmine läbi süsivesikute siis kokkuvõttes loeb ikka päevane kaloraaž eelkõige, mis tulemust mõjutab.

Rasvade arvelt tuleb tegelikult jõusaalis väga suur osa kulutatavast energiast, sellepärast need glükogeenivarud nii täis jäävadki uuringutes. Rasvade tarbimise algusega läheb muidugi natuke aega.

Ja ma arvan et see väsimuse ja glükogeenivarud-tühjad-veresuhkur-madal-süsivesikuid tahaks-tunne on hoopis aju poolt iseseisvalt genereeritud ja mingi “reloaded” tunde võib anda juba ka suu loputamine suhkrulahusega ilma alla neelamata (magusaine sama efekti suus ei anna). Suus on mingid süsivesikuid ära tundvad retseptorid mis ajule kohe sain-süia-signaali annavad.

Arch võiks nüüd välja kaevata, kas need retseptorid on mingi kindla suhkru, eeldaks siis et glükoosi peal väljas või sobivad kõik suhkrud või sobivad suuremad süsivesikud ka, nagu maltodekstriin… sest kõik räägivad carbohydrate-sensingust ja suhkrutest ja glükoosist läbisegi. Või jõuab neid piisavalt suus hüdrolüüsuda ka et signaal kätte anda.

Jah, suhkrute kasutamine ei saa olla ainuke energia allikas ning mida pikemaks venib trenn ja mõõdukamaks kukub intensiivsus, seda enam kasutatakse rasvu. Ning mingi osa alati ka valke, eriti veel kui tarbitakse mingeid “amino rushe” vms kraami. Seda enam muutub väiksemaks glükogeeni varude kasutus.

Ning tõesti palju on ajus kinni. Uuringud näitavad, et kui süsivesikute varud on languses siis keha automaatselt reguleerib suhkrute kasutamist alla-poole – arvatavasti enese alalhoiu instinktina. Kuna rasva on ju kõvasti rohkem, siis ei ole mõtet kohe süskarite varusid nulli lüüa.

Ning kui näiteks suhkrulahusega suud loputada siis sellest piisab, et saata ajju signaalid, et süsivesikute laadung on tulemas (Suhkrud alustavad nö. seedimist juba suus ju) ja glükogeenivarude kasutamist võimendatakse kuna keha ei karda enam varusid tühjendada – arvab, et uus laadung tulemas.

Seda, kas retseptorid on glükoosi peal väljas või sobivad ka muud variandid… hmmm ei kujuta niisama lampi ette. On spekuleeritud et piisab lihtsalt Magusast. Et ei pea üldse isegi nö. otseselt kaloririkas suhkru variant olema. Näiteks Coca-Zeroga suud loputada ja peaks ka mõikama. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olen lugenud uuringuid, kus suhkru-asendajad tõstavad insuliini vallandamist ja veresuhkru taset. Mis on päris huvitav. Seega sellega seonduvalt on mõeldav, et see “carb sensing” teema on seotud rohkem magusaga üldiselt, kui et täpse suhkru koostise või kalori rohkusega.

Seda viimast punkti pole ma lähemalt uurinud mõnda aega. Kunagi sai midagi loetud aga põhjalikumalt ei süvenenud, seega sul võib õigus olla. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

. Mis aga toitainete partitsioneerimisse puutub siis ma olen aru saanud nii, et mingisugusegi praktilise tulemuse jaoks peab asi olema väga ekstreemselt läbi viidud.

Näiteks Lyle McDonaldi Ultimate Diet 2.0 on üks kõige raskemaid nö. “dieete”, mis põhineb teaduslikul protsessil, kus osadel päevadel süsivesikute piiramise, lihasrakkude glükogeeni täieliku tühjendamise trennide (väga raske ettevõtmine), totaalse ülelaadimise (tuhanded grammid päevas) ning muu sellisega saavutatakse siis “teoreetiliselt” mingisugune kasu-faktor, kus rasva totaalne põlemine on siis nö. võimendatud – võrreldes sama kaloraaži ja üldiselt sama toitainete vahekorra, kuid muidu traditsioonilise dieedi puhul. Aga ma ei ole jällegi väga süvenenud detailidesse – Lyle on ise ka suhtkoht öelnud, et see dieet on paras enesepiinamine ja töötab ainult siis kui väga täpselt juhendeid järgida, mis pidavat suht suur peavalu olema.

Insuliini resistentsus on tegelikult huvitav asi. Insuliini resistentsus võib mõjuda ka rasvarakkudele, piirates nende võimet energiat varuda ning suurendades energia väljutamist. Insuliini resistentsuse üks huvitav aspekt on see, et kui traditsiooniliselt arvatakse, et kuna rakud ei suuda korralikult suhkruid omastada siis veresuhkru tase tõuseb siis tegelikult on see vaid osa probleemist. Andes piisavalt aega suudavad üldjuhul rakud suhkruid omastada küll – justnimelt läbi samade mehhanismide, mis vahetult peale trennigi – alati eksisteerib mingis osas insuliinist sõltumatu protsess.

Aga tõsine faktor on hoopis maksa poolt stabiilselt väljutavas glükogeenis. Kui tavaliselt veresuhkru tõustes lõpetab maks insuliini mõjul uute suhkrut väljastamise ning hakkab hoopis glükoosi salvestama siis insuliini resistentsuse puhul on see paigast ära ning glükagoon, mille väljastamist tavaliselt kõrge veresuhkru taseme juures piiratakse, jätkab hoopis oma tööd – suureneb suhkrute ja mingil määral lipiidide ringlusesse laskmine. Ehk probleemiks ei ole mitte ainult see, et rakud ei suuda effektiivselt glükoosi omastada vaid probleem on ka selles, et maks ei lõpeta uute suhkrute väljastamist ning piiratud effektiivsusega rakud ei suuda kogu seda suhkrute massi lihtsalt piisavalt kiiresti omandada.

Seega ei saa nüüd päris nii ka alati mõelda, et kui on insuliini resistentsus siis toimub rasvarakkude üleliigne toitmine. Reaalselt võib isegi rasvade kasutamine suureneda, mitte nende lisandumine. Diabeedikute rasvumine on suures osas siiski nende menüü kalori-rohkuse taga kinni.

Mul hakkab aju kergelt sassi juba jooksma aga ma mõtlen praegu, et kas on insuliini resistentsel inimesel lihasmassi/rasvamassi mõjutamiseks vajalik just peale trenni süsivesikuid tarbida. Muidugi on see hea lahendus, et suhkrud täidaksid oma üldist eesmärki glükogeeni varude täitmise osas ning, et diabeedi negatiivsed mõjud oleksid kontrolli all. Seega nö. “suures pildis” ma kindlasti seda teha soovitaks.

Aga, kas see annab mingit kasu kuidagi otseselt rasvamassi kontrollimise osas?

Mis puutub steroididesse siis usun, et sa tead nende mõjust rohkem, kui mina. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Küll on mul aga hea tuttav, kes selliseid asju kohe kindlasti teab ja ma uurin seda tema käest. Äkki teeb isegi Youtube video sellest. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui nüüd üldisemalt jälle rääkida siis glükogeeni varude täitmine toimub igal juhul, kui on olemas ringlevaid suhkruid. Kui peale trenni toimub lihtsalt varude täitmine kiiremini, siis terve päeva peale vahet ei ole. Varude täitmise kiirus sõltub ka varude tasemest, väga tühjad varud täidetakse alguses kiiremini igal juhul, kuid alates mingist punktist asi aeglustub. Kui nüüd 1h peale trenni oleme olukorras, kus süsivesikuid tarbinud isik on täitnud suurema osa varudest siis tegelikult on alles nüüd sööma hakkav inimene enda varusid kiiremini täitev – ehk mõne aja pärast jõuab ta järgi ning mis see aeg oligi – isegi nii vähe, kui 8h pärast ollakse võrdses seisus.

Seega, kui glükogeeni varude täitmine pole siinkohal tulemuste osas määrav siis mis on? Insuliin vahetult peale trenni? Valgud suudavad seda tõsta väga edukalt ka ise – lihaslagundamise taseme piiramine saavutatakse väga vähese insuliini taseme tõusuga.

Ning ärgem unustagem, et enne trenni tarbitud normaal-suuruses eine võib Kõrgendatud insuliini pakkuda väga, väga mitmeks tunniks. Seega ei saa ka see punkt olla mingi eriline mõjufaktor.

Seega kust peaks tulema see kasutegur toitainete partitsioneerimisest just selles kitsas ajavahemikus tavalise treenija jaoks?

Peale 3h magamist nii vara hommikul kõigest ühe tassi lahja kohvi pealt sellist ajutööd hetkel teha tundub kerge tobedus seega kindlasti on mul kuskil loogikavigu praegu või mõni muu pange panek – aga ma lihtsalt ei näe praegu seda positiivset “otsest” kasutegurit mida vahetult peale trenni toitainete tarbimine lihaskasvule/rasvamassi piiramisele pikema aja peale pakuks. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – (Eeldades muidugi, et enne trenni on söödud – kui treenitud paastunult siis nõustun, et toitainete vahetu tarbimine on arvatavasti kasulik ja pikemas plaanis vbl isegi märgatav)

Mul hakkab aju kergelt sassi juba jooksma aga ma mõtlen praegu, et kas on insuliini resistentsel inimesel lihasmassi/rasvamassi mõjutamiseks vajalik just peale trenni süsivesikuid tarbida.

Peale trenni lihaste insuliinitundlikkus paraneb (selle olukorra tekitavad reaktiivsed hapnikuosakesed nii et C-vitamiin seda vähendab ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ) ja lisaks on neil see insuliinsõltumatu transport ehk lihasrakk ajab pärast trenni ilma insuliinita glükoositransporterid pinnale.

Muidugi on see hea lahendus, et suhkrud täidaksid oma üldist eesmärki glükogeeni varude täitmise osas ning, et diabeedi negatiivsed mõjud oleksid kontrolli all. Seega nö. “suures pildis” ma kindlasti seda teha soovitaks.

Aga, kas see annab mingit kasu kuidagi otseselt rasvamassi kontrollimise osas?

Eeldusel et lihastest toitained mujale ei liigu enam, peale trennijärgset süsivesikut on nemad söönud ja rasvarakud suht kuival.

Kui nüüd üldisemalt jälle rääkida siis glükogeeni varude täitmine toimub igal juhul, kui on olemas ringlevaid suhkruid. Kui peale trenni toimub lihtsalt varude täitmine kiiremini, siis terve päeva peale vahet ei ole. Varude täitmise kiirus sõltub ka varude tasemest, väga tühjad varud täidetakse alguses kiiremini igal juhul, kuid alates mingist punktist asi aeglustub. Kui nüüd 1h peale trenni oleme olukorras, kus süsivesikuid tarbinud isik on täitnud suurema osa varudest siis tegelikult on alles nüüd sööma hakkav inimene enda varusid kiiremini täitev – ehk mõne aja pärast jõuab ta järgi ning mis see aeg oligi – isegi nii vähe, kui 8h pärast ollakse võrdses seisus.

Mind huvitab mitte see varude üldine täitmine vaid valikuline täitmine. Pärast lihastrenni täidetakse eelistatult lihasrakke.

Kas see mingit pikaajalist efekti annab seda tead vist sina