Magusaisu

Rasvasel toidul ja rasvasel toidul on vahe. Kartulipuder võib ka väga rasvane olla, kuid see ei ole võrreldav näiteks avokaadoga. Olulist osa mängivad süsivesikud.

Süsivesikurikas hommikusöök määrab ära suuna kogu päevaks – energeetilised vajadused langevad otsesesse sõltuvusse süsivesikute kättesaadavusest! Samuti igatseb aju pidevalt midagi magusat. Rasva ja valgurikka hommikusöögi korral kaob päevajooksul ära igasugune vajadus magusa järele!

Ise pole kunagi magusasõltlane olnud, kuid tuttava tütarlapse puhul oli küll kenasti näha, kuidas šokolaad võis kuudeks kappi seisma jääda, kui toitumine tasakaalu sai (süsivesikud jäid peamiselt ainult trennijärgsesse sööki, muul ajal kana, hapukoor, juurviljad jms).

hehee,

See tsitaat ütleb vaid seda, et kui kõht on täis, siis pole söögi-isu. Kas on nii selle tsitaadi mõte? Kui jah, siis täis-kõhutunde saame mitmel viisil ju, mitte ainult rasvadega, ja korrektsem oleks öelda “täiskõhutunne pärsib magusaisu”, mitte aga pole vaja öelda “rasvane toit pärsib magusaisu”.

Imelik, kõik räägivad isudest – justkui keha vajaks. Minu meelest teemaalgatajal ka pigem psühholoogiline probleem – aju vajab. Või nohh.. sellest sõltuvusringist väljamurdmine on psühholoogiline.

Mõned nipid, millest minul oli kasu:

1) Võõrandumine on pikk protsess, muutus ei tule üleöö. Mitu nädalat tuli harjutada end muutusega, enne kui võtsin seda loomulikuna (mis ta ka peaks olema). Nt, et enam hilja õhtul ei söö magusat, kui.. siis ainult hommikul.

2) Aitas kindlate lemmikute kujunemine – minul olid nendeks piimašokolaad, omaküpsetatud koogid ning kohupiimakreem. Igasugstest küpsistest ja muust poekraamist hoidsin eemale. Kitsendas oluliselt valikut.

3) Kui magusaisu tekkis valel ajal.. nt bussipeatuses oodates R-Kioskis šokolaadiriuulit silmitsedes, tegin pisikese jalustuskäigu – läks kähku üle.

4) Vee joomine ka aitas – sageli oli isu ja janu sassis

5) Peale pikka päeva tuli hirmus isu magusa järgi, ajaga õppisin oma keha tundma ja sain aru, et ta vajab lihtsalt energiat – kvaliteetset energiat

6) Vaba päeva hommikul käisid neelud jälle magusa järgi – pakkisin spordikoti ja kadusin jõusaali

7) Kui mees kadus sõjaväkke, sadasi kohe pood ja ostsin kolm tahvlit šokolaadi kurvastusest – ladusin aga koju jõudes kõik koduste ette lauale, ise ei puutunud – aitab ka siis, kui on häbeneda oma hirmsat magusaisu teiste ees

Magusa asendamine nt kuivatatud puuviljade, datlite ja pähklitega minul ei õnnestunud – need läksid ka liiga kergelt alla

9) Avastasin, et porgandid maitsevad väga hästi ja näiteks maitsestatud jogurt maitseb samahea kui jäätis (ainult siis kui pole jäätise maitset kaua tundnud)

10) Kui mees kõrval šokolaadi nosis ja mulle pakkus, keeldusin juba väiksest ampsust – isu oleks ju tekkinud

11) Kõige efektiivsem – hakkasin lisaks praegusele treeningule lippama ka cross-traineril, sealne (umbkaudne?) kaloriarvestaja oli piisavalt efektiivne – ma nägin oma silmaga, kui palju ma pean seal masinal lippama, et maha saada tahvel šokolaadi.

Kõik on psühholoogiline. Sest ainuke kord kui mu keha lausa karjus coca-cola järgi (ma ei joo kunagi cocat), oli siis kui oli füüsiliselt väga raske päev. Selge.. süsivesikuid vaja, aga kas just neid, mis šokolaadis? See psühholoogiline magusaisu tabas enamasti täis kõhuga.. kõlgutasin ainult jalgu ja haudusin peas “tahaks midagi, tahaks midagi”. Sry.. keha küll seda ei väitnud.