Lisavalk ja süsikud rasvaks?

MIs siis juhtub kui veresuhkur liiga kõgre on? (arsti juures vahel mõõdetakse ja ükskord vist öeldi et liiga palju).

Algse küsimuse juurde:

mitte toiduga saadud rasv (v.a. transrasvad ja oomega-6 õlid) ei tekita keharasva,vaid keha suutmatus rasvu energiallikana kasutada. Ja ei suuda ta seda esiteks ainevahetuslikul põhjusel – liiga palju energiat sisse ja vähe välja ning teiseks hormonaalsetel põhjustel – süsivesikute ja ka valgupulbrite tarbimise järgselt eritab organism rohkelt insuliini,mille tulemusena toimub toitainete talletamine ning rasvapõletus pole võimalik.Rasvade mõju insuliini vallandumisele on õnneks marginaalne,mille tõttu ongi võimalik süsivesikuvaese ja rasvarikka dieediga,kui kaloreid ülemäära ei kogune, ilma vaevata rasva põletada.

Oldman ajab segamini dieedist põhjustatud ketoosiseisundi ja diabeetilise ketoatsidoosi!!!

Esimesel juhul on vere glükoosisisaldus 65-80 mg/dl (normaalne on 80-120),teisel juhul aga tõuseb üle 300 mg/dl,mis on tõepoolest eluohtlik seisund.Ketoonkehade konsentratsioon veres on vastavalt alates 0,02-5 mmol/dl (normaalne 0,01) ja kuni 25 mmol/dl.Need seisundid ei ole kuidagi omavahel võrreldavad!!!

Kui ei ole tegu 1 tüüpi diabeetikuga või rasedaga,siis on ketogeenne dieet inimesele ohutu,sest ketoonid on vägagi efektiivne energiaallikas,ja ka kasulik,mida näitavad mitmed teadusuuringud:

paranevad Alzheimeri ja Parkinsoni tõve põdevad inimesed (Veech et al. 2001),

alaneb vere triglütseriidide ja insuliinitase (Sharman et al. 2002, Westman et al. 2002)

katsealused kaotavad keharasva (Brehm et al. 2003).

Ketogeenset dieeti on üle seitsmekümne aasta edukalt ilma igasuguste kahjulike kõrvalmõjudeta kasutatud laste epilepsia korral – käesoleval ajal teevad seda 78 meditsiinikeskust ainuüksi USA-s…

Põhjarahvad talveperioodil küll koomasse ei ole langenud nende aastasadade vältel, millal nad kuude kaupa ainult liha ja kala söövad.

Ma olen kusjuures oma silmaga hüpoglükeemiast (samaaegselt dehüdratsiooniga) põhjustatud psühhoosi näinud ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Selleks, et keha hakkaks primaarse energiallikana kasutama rasvu läheb aega. Kui järsult jätta süsivesikud ära ning siis intensiivselt pingutada on lugu loomulikult halb.

Ärge saage minust valesti aru – ma ei ole sugugi Atkinsi jt. selliste dieetide pooldaja. Lihtsalt on erinevaid allikaid, et ainult rava ja valgu tarbimisel pole sugugi NII drastilised tagajärjed nagu OldMan seda kirjeldas (ei ma ei suuda viidata siia praegu, kes otsib see leiab).

Üheks erakordseks ainevahetuse näiteks on tõesti Gröönimaa eskimod. Geograafilise isolatsiooni ja ühekülgse toitumise tagajärjel on neil arenenud geneetilised mutatsioonid, mille tulemusena nad ei ole enam võimelised omastama neid toitaineid, mis nende toidus süstemaatiliselt puuduvad. Väljakujunenud mutatsioonidel ei ole kahjulikku mõju eskimote tavalise toidu puhul, mis on liha- ja kalatoit ja sisaldab vähe süsivesikuid. Need mutatsioonid aga võivad osutuda problemaatiliseks siis, kui nad lähevad üle teistsugusele toidule.

Miks ma kirjeldan kõike nii drastiliste tagajärgedega – sellepärast, et te ilma põhjalike teadmisteta ei hakkaks lollusi tegema.

MIs siis juhtub kui veresuhkur liiga kõgre on? (arsti juures vahel mõõdetakse ja ükskord vist öeldi et liiga palju).

Kui veresuhkur on liiga kõrge, siis ähvardab sind keskeas II tüüpi diabeet. Kui sind ei ole võetud veel jälgimise alla perearsti poolt, siis ei ole veel kõige hullem. Aga toitu tervislikult ja tegele spordiga.

Mitu korda päevas söömine aitab hoida veresuhkru taseme stabiilsena. Veresuhkur tõuseb peale igat söögikorda, vastavalt toidu hulgale, makrotoitainete koostisele ja glükeemilisele indeksile. Kui veresuhkur on liiga kõrge, tekib reaktsioonina insuliinieritus ning ülemäärased toitained salvestatakse (kui keha glükogeenivarud pole näiteks trennijärgselt ammendatud) rasvana. Väikesed söögikorrad, valides sealjuures madala GI-ga süsivesikud, hoiavad veresuhkru amplituudi madala ja kestuse stabiilse.

Vaata, OldMan, tegemist on rohkem teoreetilise küsimusega. Ma ei vihja ega arva kaugeltki, et keegi peaks misiganes eesmärgil päriselt toituma ainult valgust ja rasvast ja ma olen seda juba mitu korda öelnud ka.

(Inim)keha on võimeline ümberhäälestama energiatootmise rasvale (fakt). Nüüd küsimus on selles, et kas tervel (ent siiski mitte eskimol – kas on empiirlisi allikaid, mis viitaksid nende ainevahetust mõjutavatele geenimutatsioonidele või on see ainult teoretisatsioon?) täiskasvanul tekib (ja kui ruttu tekib) sellega seoses eluohtlik ketoatsidoos.

Päris kindlasti ei mõtle Fred 30-40% “süsivesikutevaest dieeti”, sest see ei ole veel kaugeltki “vähe süsivesikuid” vaid pigem seal tasakaalustatud toitumise ühe ääre peal (“kontrollitud süsivesikute dieet”).

Vaata, OldMan, tegemist on rohkem teoreetilise küsimusega. Ma ei vihja ega arva kaugeltki, et keegi peaks misiganes eesmärgil päriselt toituma ainult valgust ja rasvast ja ma olen seda juba mitu korda öelnud ka.

(Inim)keha on võimeline ümberhäälestama energiatootmise rasvale (fakt). Nüüd küsimus on selles, et kas tervel (ent siiski mitte eskimol – kas on empiirlisi allikaid, mis viitaksid nende ainevahetust mõjutavatele geenimutatsioonidele või on see ainult teoretisatsioon?) täiskasvanul tekib (ja kui ruttu tekib) sellega seoses eluohtlik ketoatsidoos.

Päris kindlasti ei mõtle Fred 30-40% “süsivesikutevaest dieeti”, sest see ei ole veel kaugeltki “vähe süsivesikuid” vaid pigem seal tasakaalustatud toitumise ühe ääre peal (“kontrollitud süsivesikute dieet”).

Ei saa Oldmanile pahaks panna,et ta võrdsustas ketoosi ketoatsidoosiga,kui isegi arstid ei oska nendel vahet teha – kordan seega uuesti: ketoatsidoos saab tekkida ainult 1 tüüpi diabeedi korral,kui verre kuhjuvad nii ketoonid kui ka glükoos,sest pankreas ei tooda insuliini. Ketoatsidoos ei saa mitte kunagi tekkida terve pakreasega inimesel.

Milliseid protsente ma mõtlen? Umbes 75% (kuna oleme põhjamaalased,siis on tõenäoliselt see protsent meie jaoks kõrgem) inimestele 15-30% süsivesikuid sõltuvalt aktiivsusest/treeningu intensiivsusest,ülejäänutele vastavalt 30-50%.

Üheks erakordseks ainevahetuse näiteks on tõesti Gröönimaa eskimod. Geograafilise isolatsiooni ja ühekülgse toitumise tagajärjel on neil arenenud geneetilised mutatsioonid, mille tulemusena nad ei ole enam võimelised omastama neid toitaineid, mis nende toidus süstemaatiliselt puuduvad. Väljakujunenud mutatsioonidel ei ole kahjulikku mõju eskimote tavalise toidu puhul, mis on liha- ja kalatoit ja sisaldab vähe süsivesikuid. Need mutatsioonid aga võivad osutuda problemaatiliseks siis, kui nad lähevad üle teistsugusele toidule.

Miks ma kirjeldan kõike nii drastiliste tagajärgedega – sellepärast, et te ilma põhjalike teadmisteta ei hakkaks lollusi tegema.

Ma küll ei julgeks populatsioonile omast õiget toiduratsiooni seostada geenimutatsiooniga.Või on sul konkreetseid andmeid?

Pole vaja inimesi hirmutada,kui nad on valmis proovima süsivesikuvaest dieeti, kui samal ajal kogu tsiviliseeritud maailm ruineerib tervist süsivesikurikka toiduga! Neile,kes eksperimenteerivad rasvavaba toiduga,on vaja mõistust pähe panna,et nad lõpetaksid oma tervise hävitamise!

Ei saa Oldmanile pahaks panna,et ta võrdsustas ketoosi ketoatsidoosiga,kui isegi arstid ei oska nendel vahet teha – kordan seega uuesti: ketoatsidoos saab tekkida ainult 1 tüüpi diabeedi korral,kui verre kuhjuvad nii ketoonid kui ka glükoos,sest pankreas ei tooda insuliini. Ketoatsidoos ei saa mitte kunagi tekkida terve pakreasega inimesel.

Milliseid protsente ma mõtlen? Umbes 75% (kuna oleme põhjamaalased,siis on tõenäoliselt see protsent meie jaoks kõrgem) inimestele 15-30% süsivesikuid sõltuvalt aktiivsusest/treeningu intensiivsusest,ülejäänutele vastavalt 30-50%.

OldMan ei ajanud segi midagi, sest ma ajasin raamatust näpuga järge, ainult üks kord tõstsin näpu üles ja kohendasin prille … aga võib-olla siis see juhtuski. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>