Lihaste suurus ja jõud ?

Soovitaksin konsulteerida mõne jõusaali treeneriga , tavaliselt annavad nad päris tarka nõu ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

k6ik oleneb kuidas sa trenni teed. mul on endal praegu kindlasti rohkem lihast kui j6udu selle sees sest on massilisamiskava ja see n2eb ette kindlaid kordusi seerias. kevadel hakkan surumiskava tegema j2lle siis saab j6udu kah rohkem. ennem kui surumiskavale yle l2hen teen veel 2 massilisamiskava l2bi. igakord kui yhelt kavale teisele yle l2hen tunnen j2rgmisel p2eval v2ikest lihasvalu, mis annab m2rku sellest et kavasid tuleb pidevalt vahetada selleks et tulemused oleksid paremad.

mis jutt, et ilma lihaseta 150 ei suru. Jõutõstmise EM juunioritele82,5 kehakaalus Henandes surus 222,5 ja kaalus selle juures 82,4 kilo ja ta oli selline piitsavars, seal küll suurusega midagi tegemist ei olnud ja ta kükkis 347,5 kilo, minu jalg on 64 aga tema oma vaevalt 60 oli. See jutt et midas uurem lihas seda suurem jõud, neeeeeeeeee

” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Mõelge peaga, ei tea mispärast siis üldse kaalukategooriaid peetakse, kui mass (=lihaste suurus) jõudu ei mõjuta?? Täitsa usun et ka kergem mees suudab 150 kilo ja 225 kilogi üles suruda, aga suurem mees surub samal tasemel juba 300+ ja kükib 450+ kilo.

Lihaste suurus ja joud on kull teatavas korrelatsioonis, ent toepoolest see seotus ei ole paris lineaarne. Ja see miks nt. monel mehel pole lihast, aga joudu nii, et tapab tuleneb muidugi mitmestki asjaolust. Esiteks geneetika, teiseks seesama treeningul kasutatav korduste arv. Joudu arendabki see 1-6 kordust, millest nii palju raagitud ja mida koik niigi teavad. Aga, kas ka koik teavad seda, miks just see 1-6 kordust annab joudu.

On sedagi teada, et toepoolest, see 1-6 kordust, selle kordusvahemiku korral toimub areng neuraalse adaptatsiooni arvelt. Aga mida see omakorda tahendab?

Kui teeme trenni ja seda suurte raskustega, siis toesti valdavalt areneb joud ja seda just tanu neuraalsete protsesside muutustele ja kohanemistele.

Neuraalne adaptatsioon, treeningu 1-6 kordust tulemusena toimub:

Uute motoorsete uksuste aktiveerumine. Mida see tahendab – st. et kui me teeme joutrenni voi kui alustame treeninguid, siis tegelikult koik meie lihaskiud ei olegi toos. See on umbes sama efekt nagu meil oleks lamp, kus sees on terve tookorras pirn aga juhet, millega seda lampi saaks polema panna, pole taga. Nii on ka lihastega, nt. oletame, et meil on tegu lihasega, kus on 100 kiudu, siis treeningute alguses on neist toos voib-olla 60 kiudu, treenituse toustes jark-jarkult toos osalevate kiudude arv suureneb.

Motoorne uksuse moodustab uks narvirakk koos innerveeritavate lihaskiududega.

See miks toos osalevate kiudude arv algul nii vaike on, ei soltu kiududest, vaid teda innerveerivast narvirakust. Selleks, et lihasrakk funktsioneeriks, peab narvirakk teda narviimpulsside naol innerveerima. Seda aga ei juhtu kui stiimul (arritaja) on liiga vaike, ehk siis vastupanu on liiga vaike. Vastupanu peab olema tapselt nii suur, et uletataks erutuvuslavi, see on see lavi, mille uletamisel see narvirakk siis toole hakkab.

Suurte narvirakkude toole rakendamiseks on vaja stiimulit, mis tekitavad vahemalt 30 Hz impulseerimissageduse, alles selliselt sageduselt rekruteeruvad suured motoorsed uksused toosse. Ja point ongi selles, et selle lavise uletamiseks ei suuda algajad esiteks nii suuri raskusi tosta, teiseks, nad ei oska pingutada. Oskus tahteliselt pingutada ongi selleks arritajaks, tanu millele suured mot. Uksused hakkavad toole. Olulised on tahteline pingutus ja loomulikult ka kasutatav vastupanu. Vaiksed motoorsed uksused tootavad sagedusel 0-30 Hz, need on valdavalt vaiksed motoorsed uksused (vaiksed narvirakud, mis varustavad impulssidega aeglaseid oksudatiivseid kiudusid, mis on aeglaselt vasivad ja toos pidevalt). Need mot.uksused on toos pidevalt ja ei vaja toole rakendumiseks tugevat arritajat. Niisiis treeningu tulemusena saavad vaiksed lambikesed omale jark-jargult juhtmed taha. ) Et kui vastupanu on nii suur, et narviraku impulsseerimissagedus touseb 30 Hz-ni, hakkavad vaikselt suured motoorsed uksused toole ja liituvad aeglaste motoorsete uksustega. Ja veel, mida aeg edasi, seda raskem on uusi motoorseid uksusi aktiveerida. Selleparast ongi nii, et alguses tuleb joudu kullalt kiiresti juurde.

Teiseks paraneb motoorsete uksuste rekruteerumise ja seelabi lihaskiudude kontraktsioonide sunkroonsus, st. et on oluline ka et koik motoorsed uksused rekruteeruks uhel ajal. Muidugi silmaga seda naha ja omal nahal tunda ei anna, ent spetsiaalste aparaatidega on sellised erinevused moodetavad ja see mojutab tohutult seda kui suurt joudu me suudame arendada. On selge, et kui koik kiud kontrahheeruvad uhel ajal, on arendatav joud suurem. Ja treeningu tulemusena need sunkroonsed rekruteerumisomadused taiustuvad ja paranevad.

Nii, et mida suurem on ajauhikus narvirakust lahtuvate impulsside arv, seda suuremat joudu me suudame arendada. Ja impulsside arv omakorda soltub pingutuse suurusest, impulsside arv e. sagedus on seda suurem, mida suurem on meie pingutus ja pingutuse suurusjargu omakorda dikteerib vastupanu, mida tostame.

Miks suured mot.uksused ca. 30 Hz pealt toole hakkavad on omakorda jallegi see, et aeglaste motoorsete uksuste narvirakud ei suud nii suurt impulsside hulka ajauhikus lihasrakuni lahetada.

Ja eelpool mainitud sunkroonsus hakkab ilmnema ka alles suurte raskuste korral, siis hakkavad lihaskiud no. koostood tegema.

Muidugi mingil maaral see suurendab ka lihasmassi, kuna kui aktiivseid motoorseid uksusi ja seelabi aktiivseid kiudusid tuleb juurde, mojutab see ka lihases toimuvaid adaptatiivseid protsesse (valgusunees suureneb jne). Samuti on selge, et kui me olemegi tostja ja treenime valdavalt vahemikus 1-6 kordust, siis ega me koiki oma liigutusi ei tee vahemikus 1-6 korda, ps. ka treeningul ei kasuta tostjad ainult vaikest korduste arvu, ka neil on tihtipeale abistavate harjutuste puhul korduste arv pisut suurem.

Vabandan, et pole tappidega tahti, olen mingi erilise arvuti taga!!!

Janar!