Kui palju on siin ürgse/esivanemate eluviisi pooldajaid?

@Archangel

1) Kuidas sa tead palju sulle optimaalne toitainete kogus on?

2) Kuidas sa tead palju sa tegelikult nendest toitainetest omastad?

3) Kas Alan Aragon & Co on terviseinfo saamiseks kõige paremad allikad?

1) Paljude uuringute tulemusena võib järeldada, et kogused üle 2,2g valku kehakilo kohta enam valgusünteesi ei parandanud. Ning see vist peaks olema ülemise otsa näitaja. Ehk enamikel kipub ka vähesemaga juba max. tulemus kätte jõudma. Ma päris kindel pole, aga vist vaadati ka suurenenud valguvajadust dieedi ajal ning isegi selle koosmõjul suuremad doosid enam paremaid tulemusi ei andnud.

Seega 2,2g valku kehakilo kohta peaks tagama absoluutselt maksimaalse lihaskasvu/säilimise (õige kaloraaži ja teiste toitainete puhul). Eelistama peaks täisväärtuslikke valke, ehk siis eelkõige loomseid. Soja pole kindlasti väärtusetu, aga seal on ka need aminohapete vahekorrad veidi liigselt paigast ning ainult sellest oma valgunormi päris ei soovitaks saada. Muu taimetoit peaks pigem teisejärguline olema oma valgusisalduse osas – pigem olema menüüs muude väärtuste tõttu.

Rasvade koha pealt on samuti uuringuid tehtud, kus liigmadalate rasva dooside puhul tekkis erinevad hormonaalhäired ja muud sellist ebameeldivat. Päris kindlat punkti ei saa öelda, aga üldjuhul 1g kehakilo kohta peaks olema soovitav. Nagu ka valguga võib vabalt üle selle miinimumi lasta, kui soov on, kuid kasu ta vast enam ei too.

Rasvade puhul tuleb kindlasti veidi rõhku koostisele pöörata optimaalse tervise jaoks (ehk pikema aja vältel võimalikke tervisehädasid vältida). Transrasvad miinimumi ning Omega 3-e kindlasti menüüsse lisada. Mis kogustes? Ei ole täpselt kindel. Aga ma usun, et sellega annab mängida.

Ehk täiesti kindlalt ei saa optimaalsetes kogustes kindel olla. Kuid kui katta uuringutest järeldatav maksimumvajadus ning veidi igaks juhuks peale, siis usun, et optimaalne kogus on alati käes. Kuna üle liialdada praktiliselt ei saa.

Süsivesikud ei ole niiväga olulised. Keha funktsioneerib suhteliselt hästi ka ilma nendeta. Kuid kindlasti nende nulli viimisel tuleb teatud mööndusi teha. Aga see keerulisem teema.

Optimaalset süskarite kogust peetakse sellist, mille peal inimene end kõige paremini tunneb. Mõni tunneb ennast ülimalt hästi madala süsikudieedi peal. Mõni teine vajab aga päevas mitu,mitu sada grammi, et hästi tunda. Mõlemad on täiesti aksepteeritavad lahendused. Seni kuni kaloraaž õige eesmärkidest lähtuvalt – tarbigu, kuidas isu on.

2) Toitainete omastamine kindlasti kõigub inimeste lõikes, aga väga vähe, kui terviseprobleemid välja jätta. Mitmed kümned uuringud näitavad, et sama toitumise peal olevad isikud kaotasid kõik samaväärselt kaalu või tõstsid seda, Olenemata toitumise ajastamisest. Seega saab järeldada, et isegi 1x päevas süües omandab keha praktiliselt kõik toitaineid mida ta suudab. Ning vahet ei ole, kas sööd kõike läbisegi, ühe einena või jaotad päeva peale ära ja tükeldad või mida iganes.

Loomsed valgud kippusid omanduma enamasti 95+%. Ehk peaaegu täielikult. Ning isegi kõige kehvemad taimsed valgud olid sinna 85% kanti.

3) Alan Aragon, Lyle McDonald, Martin Berkham + paljud teised, on veetnud aastakümneid vastavat kirjandust uurides ning samaaegselt töötades personaalsete treeneritena. Nad ühendavad nii puhtalt teoreetilise ja puhtalt praktilised kogemused ning teevad neist vettpidavad järeldused praeguse olemasoleva uurimismaterjalide järgi.

Kui lõplikku järeldust teha ei saa (ning enamasti siiski ei saa), siis alati jäetakse endile tagasitee ning uute uuringute ilmsikstulekuga ollakse valmis ka oma arvamusi muutma.

5a tagasi soovitas Aragon samuti osaliselt toitumise ajastust jälgida ja palju muud sellest, millest ta praeguseks suuresti loobunud on. Kuna tema praktiliste kogemuste tulemusena ning uurimustööde lahkamisest saadud teadmistega on jõudnud järeldusele, et palju asju on ebaolulised. Ning kogu see vaev ja stress mis läheb toitumise detailse planeerimise ja täitmise peale võiks parem ära jääda ning selle asemel keskenduda trennile ja muudele asjadele, mille mõju on hoopis rohkem tuntavad ja kindel. (selle asemel, et näiteks 10x päevas süüa ning pidevalt paanitseda toidukordade ja ajastuse pärast – võiks hoopiski tegeleda rahulikult oma huvide ja hobidega. Asjadega, mis vähendavad stressi, tõstavad meele-olu ja energiataset ning kokkuvõttes pakuvad palju suuremat tuntavat mõju tulemustele…)

—

Point siis selles, et igaüks tehku need järeldused mida tahavad. Seni kuni nad ise õnnelikud on ja tulemused on sobivad, siis on kõik ju hea. Lihtsalt tasuks meeles pidada, et läbi reklaamide leviv info mida kõigile regulaarselt pähe raiutakse ei ole alati tõsi. Ning ükskõik kui lihastes või tuntud on toodet reklaamivad isikud, ei tähenda see absoluutselt, et nende sõnu peaks uskuma. Kuna raha eest, mis neil antakse on paljud valmis kasvõi paljast sõnnikut trennijärgseks toitumiseks soovitama.

Ega mul suurt rohkemat öelda polegi. Eks lugege ise ja tehke omad järeldused.

* Väike soovitus. Eelistada alati “peer-reviewed” uuringuid. Ehk neid mille publitseerimiseks on tõesti ka vaeva nähtud ning luba saadud. Ehk läbi vaadatud kolleegide poolt ning nõustutud, et teema on väärt uurimist, läbi viidud enamvähem sobilikult ning tulemused/järeldused aksepteeritavad. Kuid ka siin soovitan tõsiselt lugeda kuidas uuring oli üles ehitatud (mis katsegrupid, vanused, sugu, palju inimesi oli, palju läbisid, kas uuring oli pime-uuring või mis jne.) Kõike on vaja arvesse võtta ja alles peale tõsisemat lahkamist teha mingeid järeldusi.

Võrreldes muude interneti artiklitega on vahe TOHUTU. Igaüks võib teha veebilehe või blogi või youtube kanali ning ajada sellist saasta suust välja, et jube. Kui veel ülikooli haridus ka on, siis visatakse veel haridustõendid ka juurde ning rahvas usub lausa pimesi… Aga teadlasena aksepteeritava uuringu tegemine ning selle publitseerimine võib võtta aastaid rasket tööd.

Ärge jäätke lootma isiklikele või tuttavate “kogemustele” kuna võimalikke faktoreid on niivõrd palju, et võib minna aastaid eksperimenteerimist, et jõuda mingi effekti põhjusteni välja. Tunduvalt lihtsam on läbi vaadata uuringuid ning kogenud treenerite jutte ning võrrelda neid enda omadega ning alles siis teha tõsisemaid järeldusi.

Süsivesikud ei ole niiväga olulised. Keha funktsioneerib suhteliselt hästi ka ilma nendeta. Kuid kindlasti nende nulli viimisel tuleb teatud mööndusi teha. Aga see keerulisem teema.

Süsivesikute ülesanded organismis:

• põhiline energiaallikas: 1 g süsivesikuid = 4 kcal;

• kuuluvad rakkude ja kudede koostisesse;

• määravad veregrupi;

• kuuluvad paljude hormoonide koostisesse;

• antikehade koostises täidavad kaitsefunktsiooni;

• varuaine roll – maksas ja lihastes talletatav glükogeen on glükoosi ajutine tagavara, mida organism saab vajadusel hõlpsasti kasutada;

• kiudained on vajalikud seedesüsteemi korrashoidmiseks.

Süsivesikute ülesanded organismis

Vajalike süsivesikute tootmisega saab organism suurepäraselt ise hakkama glükoneogeneesis, sissesöömine ei ole hädavajalik.

See jutt ei käi ilmselt tuhandete eestlaste kohta, kes osalevad ja treenivad kevadest sügseni jalgratta- ning jooksumaratonideks ning sügisest kevadeni suusamaratonideks. 2-3 tunnised treeningud ja võistlused ning intensiivsus on päris kõrge.

Aeroobset töövõimet süsivesikute puudumine ei halvenda, pärast umbes kuuajast adaptsiooniperioodi.

Kust organism sel juhul kiudaineid saab?

Mitte ainult…. Mida aktiivsem inimene, seda suurem vajadus mikroelementide j2rele.

Naabrimehe s88mine oleks m6te kyll, kuid seejuures peaksite te ta 2ra s88ma n8 koos saba ja sarvedega ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> …ja siis j2taksite veel osa kerest m2danema ja toituksite sellest veel ja veel ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>