Kui keegi viitsib aidata;D

Nimelt mul koolis vaja keemias iseseisevtöö teha, mittemetallide tähtsus meie elus, seoses meie organismiga kui bioelement.

Et kas keegi teab milleks meie organism vajab :

*Süsinik ©

*Räni (Si)

*Fosfor (P)

*Lämmastik (N)

*Väävel (S)

*Vesinik (H)

*Hapnik (O)

+ halogeenid….

või teab keegi mingit saiti kust saaks materjali selle kohta ?

Tänud.

no vot siis tulebki iseseisev töö teha ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

sa siin foorumis piisavalt olnud, et peaksid teadma miks on süsivesikuid vaja ja hapnik peaks niisamagi selge olema.

allikas http://www.healthilife.ee/raamat/elemendid.html#bioelemendid

INIMESE PÕHILISED BIOELEMENDID

Inimorganismi põhibioelementideks on vesinik, süsinik, hapnik, lämmastik, fosfor ja väävel (koguhulgast on ligikaudu 62% H, 25% C, 10% O ja 2% N). Põhibioelementide kombineerumisel kujunevad biomolekulid ja seega ka raku orgaaniline aine, meie kudesid moodustavad ühendid. Bioevolutsiooniliselt ongi eelistatumad mittemetallid, eriti väikese tuumalaenguga kerged elemendid.

Süsinik

Ta on elava keskne bioelement (lihtsustatult ongi bioevolutsioon süsinikuühendite evolutsioon). Süsiniku juhtroll tuleneb sellest, et: 1)iga C-aatom on võimeline moodustama neli stabiilset sidet kas teiste elementide aatomitega või C-aatomitega; 2) C-aatomite vahelised kovalentsed sidemed on küll stabiilsed, kuid ensümaatiliselt sünteesitavad ja lõhustatavad; 3) C-aatom annab üksik-, kaksik-, ja kolmiksidemeid (biomolekulide mitmekesisus!); 4) C-aatomid moodustavad lineaarseid (valgud, nukleiinhapped), hargnevaid (glükogeen, amülopektiin) ja tsüklilisi struktuure;

Vesinik

Vesinikuaatomite eriline tähtsus seisneb vesiniksidemete tekkes ja võimaldamises. Vesiniksidemed kindlustavad biopolümeeride (valgud, nukleiinhapped, polüoosid) kõrgemat järku struktuuride kooshoidmise ja stabiilsuse.

Hapnik

Hapnikuaatomid kuuluvad samuti biomolekulide ehitusse. Sissehingatav hapnik läheb organismis põhiosas (umbes 98%) biomolekulide lõhustumiseks, mis võimaldab organismidel kasutada biomolekulide (glükoos, rasvhapped jt.) energiat. Teatud osa (2…5%) molekulaarsest hapnikust kulutatakse hapniku reaktiivsete vormide (s.h. ka vabade radikaalide tekkeks). Hapniku vabad radikaalid leiavad kasutamist fagotsütoosis, prostaglandiinide ja leukotrieenide sünteesis jne.

Lämmastik

Esineb põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastikuühendites. Biomolekulides on lämmastik süsinikuskeletti täiendav, mitmekesistav ja biomolekuli reaktiivsust tõstev element, mis oluliselt suurendab biomolekulide varieeruvust.

Eeltoodud neli põhilist bioelementi sisalduvad enam-vähem ühesugustes kogustes kõikides toiduainetes. Tavaliselt toiduainete elemntaaranalüüsis nende sisaldust eraldi esile ei tõsteta.

Fosfor

Fosfor on võimeline energiarikaste ehk makroergiliste sidemete moodustamiseks näiteks ATP molekulis. Seetõttu on fosforil oluline koht organismi energiavahetuses. Biomolekulides leidub fosforit nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoestrites, mitmetes koensüümides. Lisaks eeltoodule osaleb fosfor anioonidena ka organismi puhversüsteemides. Mineraalsooladena on fosfor organismis luukoe koostises.

Fosforit saame põhiliselt loomsetest produktidest: lihast ja lihatoodetest, merekaladest, munakollastest, piimatoodetest (juustud!) . Taimedest on fosforirikkamad oad, herned, kapsas, teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, kõikvõimalikud seemned ja rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, näiteks puravikes.

Väävel

Biomolekulides leidub väävlit aminohapete, peptiidide, vitamiinide B1 ja H, koostises ning teistes orgaanilistes ühendites. Aminohappe tsüsteiini (Cys) tioolrühm (-SH) on tihti ensüümide aktiivtsentris, seega vajalik ensüümide toimeks. Väävlit on rohkesti naha, küünte ja juuste valkudes. Väävli ülesannetest on oluline ka osalemine mitmesuguste kehavõõraste ühendite kahjutuks tegemisel.

Toiduga saame väävlit nii loomsetest kui taimsetest toiduainetest. Loomsetes toiduainetes on väävlit rohkesti lihas, subproduktides (maks, nahk, neerud, keel jne.), kalades, munavalges. Taimedest saame väävlit põhiliselt teraviljadest (rukis, kaer), kaunviljadest (oad, herned) ning pähklitest.

Ära ehi ennast võõraste sulgedega ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Saaks aru, kui ei oska siis küsid teiste abi.

See on aga ettevõtmise asi.

Iseseisvat tööd proovi ikka ise teha…

Meie õpetaja näiteks interneti allikatega tööd ei hindagi(ilma lugemata 2)

Raamatukokku mine