Kristjan-Johannes Konsapi blogi

Video kaanepilt:

[attachment=46261:kirpsaabtakka.png

” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel.

Kes loeb välja, mis mu mütsi peale on kirjutatud, saab auhinnaks ühe “LIKE”.

Eelmise nädala rinnatrenni materjali pühendasin Eurovisioonile. Kuigi Silvari hulljulge ettevõtmine jättis varju nii selle kui ka Läti võistluse.

Olgem ausad, milline peaks üks Eurovisioonilugu olema? Just selline, mis seal hästi müüb. Meeldejääv ja lihtne, samas illustreeritud võimsa taustashowga.

Samuti tuleb kasuks, kui tehakse midagi uut. Nagu Tanel Padari ja Dave Bentoni võidulugu ilmestasid saltosid viskavad tantsijad. Nagu Lordi tõi Eurovisioonile võimsa showga vürtistatud rokkmuusika. Nagu Euphoria tõi mängu klubimuusika.

Mina pakun järgmiseks aastaks välja võimsate kulturistide kehadega ülespumbatud show. Muusikastiili jõuab veel mõelda, kuigi see on sellise vaatemängu juures isegi teisejärguline.

Enjoy.

Heihopsti.

Täna tegin Spartas hommikul päris hea rinnatrenni ja õhtul õla+triitsepsi. Tegin täna ka palju videomaterjali, kuid kokku jõuan selle lõigata ilmselt alles kolmapäeval.

Täna jagan Teiega hoopis üht muud toredat infokillukest.

Nimelt istun mina nädalavahetusel kodus arvuti ees ja ootan rusikaga taeva poole vehkides ilmataadilt paremaid uudiseid, kui ühtäkki tuleb minu juurde minu 16 aastane väikevend. Ja seekord ei olnud teemaks üldse mitte, et millal ma talle uue videokaardi ostan või mitu miljonit virtuaalset raha ta online pokkeris võitis.

Selle asemel küsib hoopis väike nagla, kuidas kõhulihaseid saada! Jaburatest Youtube videotest ikka veel haaratuna ei saanud ma järsku arugi, kas see küsimus oli nüüd unes või ilmsi. Üritan erutust piirata ja selgitan talle vaoshoitult, mis sikspäkki eelduseks on. Südame alt läks kohe soojaks. Kohast, mida ma ei uskunud kunagi tärkavat seoses oma vendadega.

Usun, et ma pole inimene, kes väga oma elustiili kellelegi peale surub. Ma ei ole mees, kes kuskil peol ilusaid fraase pillub nagu “Ja, muidugi tule trenni. Sulle hakkab seal meeldima”. Krt täiskasvanud inimene peab ise teadma, kas ta tahab tervislikult elada. Ja kust krt mina peaks teadma, kas talle seal meeldima hakkab. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> See on lihtsalt suusoojaks räägitud ilus jutt, mille täitmise motivatsioon kaob üldiselt sama kiiresti kui peojärgsel hommikul kehast lahkuv alkohol.

Küll meeldib mulle inimesi aidata, kui nad kord selle tee valinud on. Aga motivatsioon peab tulema inimese enda seest. Mitte kellelegi ära tegemine või ego upitamine.

Lihtsalt ja tabavalt on selle sõnastanud Dave Pulcinella.

Ehk ma pole oma perekonnale kunagi tervislikku toitumist peale surunud erinevatel põhjustel. Küll aga ütlen ma hea meelega sõna sekka, kui nt õde või õemees räägivad kiiresti vormi saamise või kaalukaotuse teemal ja on tegemas valet valikut.

Kuid teema juurde tagasi tulles on vend ka vastavas vanuses: 16. Umbes sama aeg, mil mina hakkasin süstemaatiliselt treenima. Muidugi ei sunni ma teda kulturismiga tegelema. Tema huvi on rohkem infotehnoloogia ja ma vägagi soodustan, et ta selle tee valiks tulevikku silmas pidades. Küll aga võiks arvuti kõrvalt veidi ka keha eest hoolt kanda. Ehk point on: seni polnud ma kunagi mõelnud, et ta spordist huvituda võiks, aga eks ta ole jõudnud vastavasse ikka. Teismelised hakkavad rohkem mõtlema oma välimusele, vastassugupoolele, tekivad erinevad hobid jne.

Ja tundub, et see mõte pole veel paari viimase päevaga kadunud, vaid lisandunud on ka biitsepsi vormimine minu tellitava hantliga. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Väga südantsoojendav ja huvitav seda vaadata. Ka psühholoogiliselt. Seni pole vend nagu midagi väga tõsiselt võtnud, nüüd suudab aga lausa mitu minutit tõsise näoga kuulata, kui ma räägin harjutuse sooritamise tehnikast, progressist jne.

Njah… Vahel tundub, et kõige õnnelikum aeg kehaehitajale ongi see “romantiline” algus, kus üritatakse leida taskuraha rosinatega kohupiima jaoks. Kus vaadatakse siira imetlusega vormis sportlaste pilte. Kus trenn on tihtipeale kaootiline, kuid alles uus ja huvitav ning ennekõike endale rahuldust pakkuv.

Mil pole arusaama, kuidas tegelikult need ajakirjades ilutsevad kehad saadud on. Mil saadakse lihtsalt rahus treenida ega pea kuulma kellegi kriitikat ja tagaselja jutte. Pole jõutud staadiumisse, kus lihas kasvab heal juhul kilokese aastas.

Sellised mõtted siis täna.

Ööd.