Kristjan-Johannes Konsapi blogi

Küsimus sulle Kirp.

Missugused on su suured plaanid, sa oled kindlasti unistanud või mõelnud sellistest asjadest, ehk siis mis on su plaanid tulevikus? või elad sa üks päev korraga ja võtad elult seda, mida ta pakub või teed ise elu plaane?

Kas MM või EM tiitel? Kas V taseme treener? Oma jõusaal plaan asutada ja noori poisse piitsutada?

Kui suur saladus ei ole äkki räägid lähemalt? Fännklubil ka “kergem” elada ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Väga huvitav, et sa just seda just praegusel hetkel küsid. Kuna räägid elu pakutavast, siis saatusesse ma ei usu, aga huvitav kokkusattumus tõesti…

Eriti silmas pidades seda, et blogides küsitakse üldse vähe. Eriti eluliste asjade kohta.

Nagu oma persooniloos rääkisin, olen selle helesinise unistusena kirja pannud Euroopa meistri tiitli. Maailmameistritiitel, mis on küll enamiku eesmärgiks, tundub võimatu. Pidades silmas, et mul pole mingeid ideaalseid eelduseid. Laiade õlgade ja kitsaste puusadega Araablasaed sõidaks üle nagu teerulliga, arvan ma.

Mitte, et Euroopa Meistri tiitel muidugi käkitegu oleks. In fact, kui küsida, et kas ma 100% usun, et selle saavutan, siis pean vastama eitavalt. Ma võin LOOTA, aga ma ei saa (naiivselt) raudkindlalt uskuda. (Kuigi mõni ütleb, et see on millegi saavutamise eesmärk. On lugematul hulgal motivatsiooniraamatuid, mis seda väidavad. Või filme nagu “Pursuit of happiness”, mis süstivad vaatajasse vastavat usku(ja võtavad vastutasuks süütu näoga vastu kinopileti raha). Kuid kas need pole mitte tilgad inimmeres? Vähemus, kes on suutnud elukadalipu läbida ja end kuuldavaks teha? Ülejäänud 90%, kes ka USKUSID, jäid elu hammasrataste vahele. Hüüdja hääleks kõrbes.)

Vastuseks Sulle, üks päev korraga ma ei ela. Kui me mõtleme selle all sama asja. Kuigi ehk oleks nii elu kergem…

Elu ei paku midagi, kui ise ei küsi.

(Samas “inimene teeb plaane ja jumal naerab”. See on ka huvitav väljend.)

Aga üldiselt ma jah saatusesse ei usu. Kuigi tundub, et mõned mu eksirännakud siin elus, nt õpingute vallas, were meant to be. Ühesõnaga ma ei saa neid kahetseda, kuna olen nende käigus kohtunud suurepäraste inimestega ja sattunud olukordadesse, mis teevad elu elamisväärseks.

V taseme treener? Ei ole sellist eesmärki omaette. Kui üldse treeneriametist rääkida, siis praegu tunnen, et kuskil jõusaalis täiskohaga istuda ja konveiermeetodil üritada vormida inimesi, kes sellest ise huvitatud pole, ei ole kuigi rahuldustpakkuv. Tulevikus võib ette tulla, et pean oma sõnu sööma, et endal söök laual oleks… Rohkem meeldib mulle tegeleda võistlejatega. Aidata neil vältida vigu, mida ise teinud olen. Pakkuda erapooletut arvamust ja abi hetkel, kui endal juhe koos. Seal on ka tasu suurem, kuigi mittemateriaalne.

Hetkel pole ma end jõusaalitreeneri taseme mõttes arendanud, kuna usun, et see ei anna mulle otseselt midagi juurde. Peale paarisaja eurose augu rahakotis. Tavainimese jaoks ei ole see tase nii kui nii primaarne. Pigem on oluline see, kuidas treener end “müüa suudab”(nagu igas eluvaldkonnas).

Oma jõusaal? See oleks ka äge. Iga kulturisti teine helesinine unistus. Põhimõtteliselt on mul selleks isegi ehitusplats välja vaadatud naaberkrundil. Läheduses on asula süda, rahvamaja, koolimaja jpm. Treeniksin seal ise ja juhendaksin teisi. Kuid reaalsuses ei oleks sellele arvatavasti piisavalt turgu. Niiet see juhtub ka vaid siis, kui saan nii rikkaks, et seda enda lõbustamiseks omada suudan. Ehk siis never ever.

Aga taas kulturismi juurde tulles… Eesmärk oli järgmisel kevadel võistelda. Mõnes mõttes oleks seda juba varem vaja. Ma pole end nii ammu teistega laval võrrelnud, et ei kujutagi ette, mis tasemel oleks. Raske on kuhugi liikuda, kui ei tea, kus praegu ollakse. Samuti annab see alust igasugusteks väitlusteks virtuaalmaailmas, kus kõik on kui lõvikonservi söönud. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Samas huvitav, kuidas eesmärgid elus on suhtelised nagu ka kõik muu. Näiteks Mikk Raudsepp on juba Euroopa Meistriks tulnud ja ei pea enam midagi tõestama. Ta saab keskenduda karjäärile või perele või millele iganes, mida tähtsaks peab. Minu jaoks on see tiitel nii kauge ja seetõttu ka sedavõrd väärtuslik, et olen olnud nõus selle nimel sedavõrd kaua töötama. Naljakas on see suhteline väärtus. Meenub, et kunagi olevat alumiinium olnud väärtuslikum kui hõbe ja kuld, lihtsalt seetõttu, et see oli raskesti kätte saadav. Kui majaperemees sõi alumiiniumist nõudest, siis külalised pidid “leppima” kuld-ja hõbenõudega…

Ühesõnaga praegu peaks siis vaatama, mis see järgmine aasta võistlemise mõttes toob. Siis hakkab ka jooksma kümnes treeningaasta ja lõpeb ilusaim neljandik elust. Kas saab asja või peaks selle tuuleveskitega võitlemise lõpetama. Ehk jõuaks veel elu nautida?

Aga olgu. Tänud huvi tundmast ja sellised fundamentaalsed küsimused on ikka teretulnud.

Loodan, et ma ei pea kahetsema, et vähe avameelsem olin. Eestlase lemmiktoiduks jääb ikka teine eestlane.” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Suured tänud

Huvi tekkis just seepärast, et vist on tulnud väike plaan ka proovida lavale tulla. Trenni tehakse ikka, et võistlustele minna ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Tundud just see õige inimene, kelle poole pöörduda, et mõni näpunäide ja mõnedele küsimustele vastuseid saada. Kuid sinna veel aega ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, ehk siis järgmise kevadeni ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Tuli idee järgmine kevade “loodetavasti” toimuval Reval Cup`il. Pidi olema hea esimeseks võistluseks. Kutsusin ka sõbra sinna, et tekiks ka omavahel väike konkurents, ehk kumb on paremas vormis. Me kohtume temaga võibolla mõni kord paari kuu jooksul ja seda ka mitte saunas ega trennis ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Oleks heateada, kummal on parem vorm.

Vot selline väike jutuke

Loodan, et mõistad mu muret ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> , sest temagi pidi kohalikelt abi küsima ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Selge. Kuigi ma ei tea, kuidas see minu laiemate tulevikuplaanidega seotud on? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui on plaan lavale minna, siis leian, et selle nimel tuleb juba praegu tööd teha. Grimmimine ja laadimine jne-neid saab jah hiljem arutada, aga praegu peaks veenduma, et toitumine ja treening on ikka võimalikult eesmärki teenivad.

Loodame, et su entusiasm ei jahtu. Siis saame koos ühel laval võistelda. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Mõned pildid ka teile viimase aja tegemistest.

Homme lähen jälle füsioterapeut Georg Laasiku jutule. Viimane kord õnnestus näha seda imerooga, mis tema biitsepsit nii jämedaks on teinud. Seljanka.

Passipilt tema vastuvõtult. Ladies, contain yourselves. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ükspäev käis Spartas külas Siim Kelner. Istusime maha, kinnitasime keha ja loomulikult rääkisime kulturismielust ja kulturistidest.

Minu söök.

Tema söök

Värskelt atesteeritud jõusaalitreenerid Siim ja Marko.

Ja kolmapäeval käis mul Telliskivis külas juuniorkulturist Sten Richard, kes tõi viimaks tagasi minult sügiseseks EMVks laenatud poseerimispüksid!

Arvasin juba, et ega ta enne uut võistlust neid tagasi too, aga võta näpust-3 päeva enne oli kohal nagu naksti!

You-you-you.

Täna oli siis kuuenädalase rinnakava viimane trenn ja eesmärgiks vana rekordi, mis oli püramiidi viimase seeria 9×120 asemel kolm seeriat 8×120 kg.

Eesmärk sai muidugi täidetud, sest ega ma sealt saalist teistmoodi ära tulnud polekski. Maksku mis maksab.

Tuli raskelt, aga kui rekordseeria asemel teha kolm samasugust, peaks see ikka mingit arengut tähendama.

Esimene seeria jäi ikka linti võtmata, sest telefon oli pildistamise peal, aga loodetavasti usute mind, sest…

Teine seeria:

Kolmas seeria:

Kehakaal on hetkel 86 kg ja nüüd peab leidma motivatsiooni ja positiivseid emotsioone, et seda langetama hakata.

Muud peale surumise täna väga teha ei jõudnudki- kuu alguse ostumöll ja võistlushooaja asjatoimetused kärbivad ka trenniaega.

Aga nüüd kui kava lõppenud ja eesmärk täidetud teengi sel nädalal veel ühe kerge trenni, puhkan ja tõmban kärsa likku ning järgmisel nädalal alustan 3+1 kavaga, mis aitab põletada rohkem kaloreid.

Ahjaa, reklaaminurgake ka.

Sparta FitShopi jõudsid FASTi uus BCAA ja EAA.

Esimese neist proovisin kohe täna ära. Koostis on ok, Normaalses koguses (6g) BCAAd 10g annuse kohta+B6 vitamiin, mis mängib rolli valkude ainevahetuses.

Aga maitse? No kui Amino Rush on üks äärmus, mis on lihtsalt… harjumist vajav ja INTRA on teine äärmus, mis on üpris magus, siis sidruni BCAA on hoopis kolmas äärmus. Ma ei tea, kas ma panin liiga palju(kulpi polnud täna kaasas), aga jook meenutas täna ikka väga puhast sidrunhapet. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Samas paljud kindlasti eelistavad trennis haput jooki, mis janu ära võtab kui imalat, mis suu kleepuma paneb.

Mis surumiskava või süsteemi tegid surumises ?

Mõtlesin ise kava välja, kuna enamik surumiskavu on orienteeritud ikkagi ühe korduse maxi suurendamisele. See annab aga lihasmassile vähe juurde.

Noh, muidu võib kasutada kasvõi seda: http://www.fitness.ee/surumine

šnitti võtsin sellest nii palju, et esimesel nädalal tegin 80%ga rekordSEERIAST ehk 5x8x95 kg. Iga trenn lisasin 5 kg ja kahe trenni tagant vähendasin seeriate arvu.

Ehk 5x8x95 kg, 5x8x100 kg, 4x8x105 kg, 4x8x110 kg, 3x8x115 kg, 3x8x120 kg.

Jaotus oli 2+1: 1.päev Tugev rind-õlg-triits, 2. päev selg-trapets-biitseps, 3. päev puhkus, 4. päev kerge rind-õlg-triitseps, 5. päev jalg, 6. päev puhkus.