Kristjan-Johannes Konsapi blogi

Tänane eesmärk kükis, 5x7x130 kg: TÄIDETUD!

Taevas appi. Ta on nagu viie aastane ju! Millal see juhtus, et kõik pätakad suureks kasvasid. Ja nüüd näevad sellised välja… ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Whaa… ? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olen jälle hirmus väsinud, üritan teha lühidalt, aga täna oli plaanis 7x5x137,5 kg ja sellegi võib täidetuks lugeda.

Kergelt see ei tulnud. Sain küll lõpuks natukene kauem magada ja trenniga ootasin ka ikka teise toidukorrani ära, aga uimasus oli ikka.

Esimene seeria tuleb alati raskelt seetõttu, et lihas pole lõplikult “soe”(motoorsed ühikud töösse rakendunud).

Teisel seerial julgestas mind Samakamees, kes küsis pärast raskelt tulnud seeriat. “Kas see oli viimane?” Ma vastu: “Ei, viis on veel.” “Palju õnne!”

Kui seeriatega juba neljani jõudsin(ehk poole peale), oli vaimselt raskem osa läbi ja ees terendas lõpusirge, mis andis uut indu.

Taaskord tulid viimased seeriad isegi kergemalt kui esimesed. Ma ei mäleta, kas siin on ka mängus motoorsete ühikute rekruteerumine või oli see mingi eraldiseisev neuraalne adaptatsioon, mis seda nähtust tingib.

Ühesõnaga suure surmaga, aga tehtud sai. Pärast kükki säär ja õlg-triitseps-rind(kergelt).

Kuna trenn oli nii raske otsustasin käigu pealt, et lähen täna veeprotseduure nautima, et homseks taastumise mõttes teha, mis teha annab.

Ehk pärast asjaajamisi liikusin linna tagasi ja sulistasin Kalev SPAs, kus just mingi ujumisvõistlus lõppes.

Samuti laen end täna korralikult, muuhulgas kodutehtud vahvlitega. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Tänane vormi pilt:

Kofeiin pulbitseb veel veres, seega üritame selle loovaks jutuks konverteerida.

Pühadest hoolimata oli minu jaoks täna eelkõige 10x3x145 kg küki päev.

Telekas ees passida polnud aega ja neid sõjamasinaid olen ma terveks eluks küllalt näinud.

Enesetunne oli täna päris ok, energiat oli. Ka päeva esimese poole üritasin rohkem süüa ja trenniks laadida.

Enne trenni das megaannus Workout Shocki sisse ja minek.

Aega trenniks oli vähe ja ma teadsin, et kükk võtab vabalt terve tunni sellest.

Esimesed seeriad olid nagu ikka rasked. Täna olid vennad Kuusnõmmed küsijateks, et mitu seeriat mul veel on, kui teine raske seeria lõppes. Kaheksa oli veel… ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Väga raske on ennast kümneks, praktiliselt max seeriaks kokku võtta. Selline trenn väsitab eelkõige närvisüsteemi, aga ehk ka arendab: kui mul plaani ees ei oleks, oleksin arvatavasti kõhutunde järgi poole peal otsad kokku tõmmanud.

Kui pooled seeriad tehtud, on ikka väike kergendus, et kui nii palju jõudsin, jõuan ka ülejäänud “koera sabast” üle.

Ehk siis taaskord suure surmaga, aga tehtud need seeriad said. Samas kuidas teisiti. Failure is not an option.

Üks noor trennihuviline, kes mulle nostalgiliselt mind ennast meenutab, “valvas” pea terve aja kõrval ja tegi ka ettepaneku teha video, mida kohe näete. Julgestama ma teda ei tahtnud, kuna panin tähele, et julgestuseta sunnin end justkui veel rohkem kokku võtma. “Tõuse või jää alla…”

Oh seda õnnist noorusaega… Kuhu on jäänud ajad, mil proffide piltidele unistavalt alt üles sai vaadatud… Kui käisin FitShop Telliskivis justkui laps kommipoes värvilisi purke silmitsemas… Lisandite püha graal ja nö inside joke oli Muscletechi Anator P70 kui üks kallemaid lisandeid üle 1000 kroonise hinnaga. Keegi meist kunagi seda osta ei jõudnud, aga “DNAd muuta lubav” lisand oli teemaks tihti. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ajad, mil treening ei olnudki kõige metoodilisem ja loogilisem, aga see-eest kuidagi… maagilisem? müstilisem?

Ajad, kui oli elementaarne, et poisid kasvavad kohupiima ja kanafilee pealt ja iga uue tutvuse puhul ei pidanud sa küsima keemia kohta sama tihti kui krt inimese perekonnanime!

Kõlab nagu ühtne Eesti suurkogu… Üldistav või mitte, aga point oli ka seal sees.

Aga las see jääb. Panen teile siia hoopis ühe jutu, millega vähemalt mina suudan osalt samastuda ja mis on palju huvitavam mõtteavaldus profi poolt, kui et mitu grammi valku keegi päevas sööb. KIRG asja vastu on selle jutu mõte.

“I remember being a teenager. I would take the train to the gym after a found this place where I could let go… Where f**k you didn´t matter. And that wasn´t something that made people look at you in fear… or feel threatened by you. Or you had to apologize for being angry… or intense. In fact, the more intense you could be the better. HOW INTENSE COULD YOU BE? Can you be intense enough to pick this 500 pounds off the floor? Are you intense enough to pick this 700 pounds up? Squat down to the floor and stand back up? So what if your eyes are bloodshot. So what if your bones feel like snapping. WHAT ARE YOU GONNA DO?

And if I gotta die tonight… if this weight is gonna kill me tonight… then so be it! If I meet the end of the world tonight, then I´m in the place that I want to be: right here in the gym!

I swear: with that passion years go by, time goes by and you end up forging something beautiful.”

Ööd.