Kristjan-Johannes Konsapi blogi

5 kuud (6 aastat) tööd ja kasu ei kirbus****** ehk sööda Kirpu palju söödad, karu t*** on ikka suurem

Täna ei jutusta ma Teile lugu Oravapoisist ja jänesest, vaid noormehest, kelle kireks oli kulturism. Tegu on humoorika looga, mida saan edasi rääkida oma lastele ja lastelastele kui kell on hiline, aga uni veel tulla ei taha. Nagu parimad palad ikka, on seegi lugu pärit elust enesest.

Kust alustada? No alustame sellest, et juba 2009 aasta EMV-l, pärast hävitavat esikoha kaotust, pani too noormees paika plaani järgmiseks aastaks: kuivus-kuivus-kuivus.

Kiirelt edasi liikudes: 2010 maikuus alustas ta oma võistlusdieeti oktoobriks. Lähtekaaluks oli ~84,5 kg. Trenni sai tehtud 6x nädalas ja nii jäi see dieedi lõpuni. Saabus suvi, grillitud ja alkoholi tarbitud sai esimest ja viimast korda jaanipäeval. Suvel, kui rohkem aega, sai tehtud 2 jõusaalitrenni päevas või siis hommikul ujumine ja õhtul peale uinakut jõusaal. Juulis oli EKFLi suvelaager. 10 nädalaga oli tunne juba suht raske. Laagris sai magatud, söödud, taas magataud, söödud, trenni tehtud, söödud, magatud, söödud, teine trenn tehtud ja taas söödud ning lõpuks magama mindud. Peale laagrit, kus koormus väga suur oli, sai otsustatud teha nädalane puhkus trennist. Kahtluseid oli, sest „ainult 10 nädalat veel võistluseni“, aga kasu oli täiesti olemas: taevas muutus siniseks, päike paistis- kõik see muutus nähtavaks. Üsna varakult juulis sai alustatud ka vabakava väljatöötamisega. Selleks juhatas saatus nooremehe kokku ühe Tartu tantsuõpetajaga ja alustati koostööd paaril päeval nädalas. Augustis oli noormehe ema sünnipäev, kuid õnneks dieedi rikkumist ei juhtunud. Endale sai ka lubatud, et viimased 10 nädalat mingit rämpsuga laadimist ei toimu. Septembrist algas ka kool, mis suurendas füüsilist koormust ja muutis päevakava väga tihedaks. Oktoobri alguseks oli kaal langenud esialgu plaanitud 75 kgni, kuid soovitud kuivust veel ei olnud. Teada oli, et põhirivaal mängib kuivuse peale, seega langetame-langetame-langetame. Miinimumkaaluks sai ~72,5 kg. S.o. – 12 kg kogulangust.

6 aastat trenni, 5 kuud dieeti, 12 kg kaalulangust, ca 6000.- suurune söögiraha, lisandite, massaazi jne võlg, sotsiaalelust irdumine, energiapuuduse tõttu tekkinud võlad koolis, koostöö koreograafiga, füüsiline ja vaimne kurnatus ja veel kümned asjad, mis mul meelde ei tule- seda kõike selle nimel, et tulla kahe mehe seast teisele kohale. Ja esiosa võttis pea puhta skooriga mees, kes üldse alaga ei tegele! ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Mees, kes 2 kuud tagasi mõtles, et prooviks ka.

Eelmisel suvel jäi mu kaal ca terveks kuuks pidama 79 kg peale, sest ma ei tahtnud sööki alla kriitilise piiri võtta, ainevahetust kinni jooksutada. Sel korral ei löönud millegi ees risti ette ja pigem olin graafikust ees kui taga. Eelmisel suvel sai käidud ühel sünnipäeval, kus paariks päevaks läks toitumine käest ära. Kui insuliini juba käima sain, ei saanud pidama. Sel suvel ei käinud ka kusagil. Üldse. Eelmisel dieedil laadisin ma veel viimase kuuni korra nädalas millega aga soovisin, sest nii on teinud ka suurimad tipud. Seekord seisnes mu laadimine viimased 10 nädalat vaid suuremas koguses tarta/pruuni riisi vms söömises. Eelmisel aastal oli mul mingi piir, millest alla võtta ma ei tahtnud. Ega ükski kulturist ei tegele alaga kokkukuivamiseks vaid ikka kasvamiseks. Kui kaduma hakkab vaevaga kogutud lihasmass, kaob igasugune mõte. Sellel aastal ma ei jonninud, langetasin kaalu nagu Ott ja Ivo ikka pidevalt käskisid.

Seda kõike silmas pidades ei ole ma isegi vihane, vaid tunnistan selles absurdsuses, et elul on veel parem huumorimeel kui mul endal.

Eelmisel aastal olin ma paar kilo vormist kaugel ja kaotasin mõne punktiga, sel aastal olin elu parimas vormis ja kaotasin pea puhta skooriga. Järeldus: rohkem söömist, joomist, pidusid ja vahe väheneb. Vahet pole, palju vaeva näed, tulemus on ikka sama ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga ma ei protesteeri. Skoorilehte vaadates polegi midagi vaielda, puhas töö. Võit läks ilmselgelt Aimarile teenitult, samamoodi teenis selle ära ka Maiko eelmisel aastal.

Otsus kirjutas, et on mind paremas vormis näinud. Ma küll ei kujuta ette, kuidas on see võimalik, kui ma temaga just enne võistlust samal ajal Revali sauna ei sattunud.

Millest mul kahju on, (olles EMV suurim pettumus nagu keegi kirjutas:D) et ma ei suutnud laval näidata nii head vormi, kui tahtsin. Lavavalguses, grimmitult, raseeritult, pumbatult, laetult peaks ju pilt olema PAREM kui enne võistlust saalis, mitte kehvem. Kas seda on siis paljuloodetud? Veel võistlusele eeleneval esmaspäeval ütles „maailma kuivim mees“ Taavi Taros mulle Fittesti garderoobis, et mul on parem vorm kui Koovitil. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ja sellise nimega mees peaks ju asja jagama. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kas nüüd parem, aga kindlasti parem kui see, mis laval väljendus. Kunagi pole mul triitseps triibutanud, rind triibutanud nii palju ega isegi va paljukirutud kükkidest paisunud tuhar ilmutas detaile.

Mitte et mu teravam vorm oleks asjade käiku muutnud ja Aimari proportsioonide ja suurte lihasgruppide massi vastu saanud, aga saate ju aru küll, et kui nii pikk r/(n)ühkimine tulemust ei anna, nimetatakse seda ju impotentsuseks. Kliimaks jäi saabumata. Nurisünnitus.

Aga ok, olen nüüd õginud ja puhanud ja meeleolu on hea.

Kiirelt asja kokku võttes mõtlesin ikkagi Lõuna-Eestikatel võistleda. Kui need ikka toimuma peaksid. Igatahes hakkasin taas normaalselt sööma, vaatan, kuskohas kaal normaliseerub ja teen sellest johtuvalt dieediplaani.

Hetkel kõik, kiireks läheb.

Eks kahtlemata ole Aimar andekas sportlane. Aga ega võistlustel huvita kedagi, mitu korda nädalas Sa treenid, kui kaua oled treeninud vms. Ilmselgelt pean mina selles suhtes rohkem pingutama. Ma ei taha vähendada teiste pingutust, tahan öelda, et ma ei saa vaadata kuidas treenib mõni proff või keegi teine. Kui ainevahetus ei ole nii kiire, siis ei saa nii palju rämpstoitu lubada. Kui hormooniproduktsioon ja valgusüntees ei ole nii kõrged, siis on vaja taastumiseks rohkem ära teha. Levib igasuguseid arusaamu a la peale võistlust võid endale kõike lubada jne. Mida peaks see tähendama? Et peale võistlusi loodusseadused ei kehti ja keha ei hakka rasva talletama, kui ikkagi tuhandete kaloritega plussis olla? V-o sellel, kes võib lubada, on kiire ainevahetus ja üleüldse tagasihoidlik isu…

Suure tõenäosusega oli ettevalmistus OVERKILL, aga vähemalt ei saa öelda, et ma poleks teinud kõik, mis võimalik.

Eestikate lavale ei astu ma ilmselt niipea. Ei, püssi ma põõsasse ei viska. Ja mind solvab, kui keegi annab mõista, et ehk peaksid millegi muuga tegelema. See on sama hea, et hakka hapniku asemel lämmastikku hingama või muuda seksuaalset orientatsiooni. Ma ei ütleks, et ma omale meeldiva alaga tegelemise nimel väga hullumeelselt ohverdanud oleks. Või olen? Tavaliselt soovitan ma noortel ikkagi spordi kõrvalt ka õppimisele tähelepanu pöörata jne. Minuarust on äärmuslikud näited tõesti need, kui noor jätab kooli pooleli, teeb 3 trenni päevas ja lubab Otti kukutama tulla. Ma olen realistlikum, aga mine nüüd võta kinni…ehk olen ma ise seesama noor, keda ma tavaliselt “demotiveerin”

See oli mu viimane võistlus juuniorites. Järgmisel aastal peaksin võistlema meesteklassis. 2x aastas võistlemine pole mulle kunagi suuremat arengut toonud. Esimesed 4 võistlust järjest olid mu võistluskaaludeks 66kg, 67 kg, 67, kg, 67 kg. Seejärel, tehes 2 astase pausi, tulin eelmisel aastal lavale 74kg lähedase kaaluga. Viimase aasta näitel tundub, et isegi aastast jääb väheks. V-o sõin ennast elmisel aastal masendusest liiga paksuks ja seetõttu ei saanudki mingit korralikku massiperioodi teha.

Igathes meesteklassis näete mind kindlasti mitte varem kui aasta pärast, kõige reaalsem on 2012 aasta EMV. Seda põhjusel, et järgmisel aastal nõuab mu teeneid Eesti kaitsevägi(jippii!), mille tulemusena kuivan ilmselt taas 55 kgseks nagu 6 a tagasi alaga alustades. Aga vähemalt pole Venemaa poolt enam meile ohtu karta kui selline mees nagu K-J K oma skilli omandab. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Lõuna-Eestikad olekski mingis mõttes lihtsalt mu kaalu kontrolli all hoidev tegur, et sellele saaks järgneda normaalne massiperiood, mille käigus võtan vaikselt kaalu juurde. Kuigi motivatsiooni vähendab lähenev kaitsevägi. Kui palju ja kas ma seal trenni teha saan, kas kuivan kokku või lähen paksuks, kas õnnestub üldse midagi kasvatada? Mis mõttega ma üldse mingit massikava kokku panen, kui ma ei jõua seda üle paari kuu teha? Minu kehatüüp sööks hetkel hea meelega head ja paremat, sest varsti on niikuinii vormilangus väe tõttu soolas. Üritan aga end siiski motiveerida.

Aga ok, magama. Homme siis taas trenni, vaatan üle kaalu ja teen rehkendused.