Kristjan-Johannes Konsapi blogi

Niikuinii kui gastrot treenid, saab ka soleus.

Samas vastupidine eriti ei tööta. Kui aga paljusid kulturiste vaadata siis lahmitakse elu eest soleust teha ja pole ka ime, et paljudel säärtega probleeme on. Soleuse treenimine annab väga vähe sääre ilule juurde. Ajab vaid jalad alt paksuks aga see lihas, mis näha on oma ilusa kujuga ja kõige enam rõhku annab on ikka väike ja kokkuvõttes pilt kole.

Gastro jaoks siis peamine sirgete jalgadega harjutused. + Aeglases tempos. Sest, säärte puhul tehakse see viga, et põrgatatakse – ning meie armas kõõlus seal jalas on üks võimsamaid energia salvestajaid meie kehas. Mis tähendab, et säärt tehes raskust põrgatades on valdav enamus tööst sooritatud kõõluse poolt, mitte aga säärtelihaste poolt.

See, kui võtta selline harjutus nagu istudes pöiatõusud siis enamike treenijate jaoks on kasutegur lihtsalt olematu. Esiteks jõuab vähe koormust sääreni ja lõpuks kui midagi jõuab, läheb ka vale lihase suunas.

Sealt tulevad ka jutud, et säärte jaoks mingeid imeprogramme vaja vms. Aetakse kordused mega-kõrgeks ja muud sellist tobedust.

Pole ka ime. Soleus on rohkem vastupidavuse jaoks kohanenud lihas, seega tõesti selle treenimisest “väsimuse” saavutamine eeldab palju kordusi.

Ehk – Gastrot treenitakse vähe, ja kui treenitakse siis veel valesti ka, lol.

Selline on mulle mulje jäänud ning paljude säärtemured ei veena mind ka just vastupidises. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

No kui sul on suur Gastro, siis korralik Soleus tuleb niivõinaa kaasa. Vastupidiselt aga eriti mitte. Võtame Dexter Jacksoni:

Gasto’t pole ollagi. Soleuses midagi nagu on, kuid ilmselgelt gastro ala-arenenud.

Ronnie Coleman:

Jälle suht sarnane. Säär on kui üks paks tükk, aga definitsioon ning Gastro esiletõusmine on kehva. Visuaalselt ei ole see ideaalne säär. Gastro peab saama eelis-arenduse. Seda aga ei saa, kui Soleust liialt eraldi treenitakse. See pole vajalik. Treenid piisavalt Gastrot ja soleus läheb piisavalt kaasa, et ilus olla.

Võtame aga Arnoldi sääred, kes oli väga tuntud Donkey raiside ja muidu seistes pöiatõusude tegija.

Näha kohe, kuidas Gastro on hiiglaslik ja soleus on niipalju kaasa tulnud, et säär tundub komplektne ja ilus.

Muidugi Arnold treenis ka soleust, lisaks oli ta ka regulaarne jalgrattaga sõitja, kõik panustas sääre-ala arengusse. Kuid põhiline tähtsus oli siinkohal see, et ta pani palju rõhku sellele, et kavas oleks sirgete jalgadega pöiatõusud ning seega Gastro ei jäänud kunagi tagaplaanile. Ning kuigi ma detaile ei tea, siis tundub, et ka tema tehnika oli siinkohal piisavalt hea.

Kindlasti geneetika ja lihaskinnitused mängivad rolli – kuid kindel on ka see, et paljude jaoks on säärte treenimine vähe-tähtsal kohal ning ei olda kursis, kuidas säärelihas töötab.

Tehakse ekstra palju tööd harjutustega, et saada mingidki arengut. Tehnika on lihase jaoks vale ning kasutatakse valesid harjutusi.

Seetõttu on tavapärane lugeda treeningkavadest, et säärtele soovitatakse 20+ kordustega seeriaid teha, kuna muidu ei arene. No ilmselgelt vähemate kordustega ei arene, kui lükkad peale nii suure raskuse, et ainult põrgatad ja kõõlused teevad enamiku tööd, või siis teed täiesti valet harjutust ning pm. treenidki ainult vastupidavus lihast Soleust, nii, et Gastro ei tulegi praktiliselt kaasa.

Soleuse kasv visuaalselt säärt oluliselt võimsamaks ei tee. Kui Gastro kaasa ei tule siis jääbki säärest mulje nagu ei areneks.

Enda näitena võiksin ka tuua. Aeg, kus ainult istudes säärt sai tehtud. Areng pm. 0. Gastro täiesti märkamatu ja ainult soleuse ääred väljas.

Paar kuud Dieedi ajal “õigesti” treenimist ja laksust 2cm säärele juurde ning ilmselgelt enamus kõik Gastro sisse. Olgugi, et mu sääred on endiselt kehvad ja ka poseerimine imeb, siis asi mõjus väga hästi. Pm. üle aasta rasket trenni istudes säärtele (No läksin 100+ kiloni välja suhteliselt raske ülekandega masinal) ja ei muhvigi. Paar kuud seistes kangiga ja donkey raise tehes kohe mitu senti juurde. Olgugi, et raskused olid alla 50kg. Tunnetus ja tehnika aga ideaalne.

Lihtsalt kunagi oli üks “uurimus”, kus keegi mees väitis, et a la kui teha koguaeg dieedi ja massi perioode, siis pärast seda dieeti võib massi ajal süüa nii palju kui tahad ja kõik läheb ainult lihaskasvu… Ma võisin nüüd veidi liialdada, aga põhimõte oli selline.

Oli. Aga see kasvuperiood kestis tal 2-3 nädalat, niikaua vast glükogeen ei paisu ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma olen vastupidist lugenud mitmest kohast. Et dieedijärgne massiperiood kasvatab eelistatult lihast. Viiteid ei kaeva praegu.

Seda varianti et dieedi järel massi tehes eelistatult rasv vohaks pole veel kusagilt lugeda õnnestunud.

Lyle arutleb sellel teemal omajagu:

http://www.bodyrecom…on-changes.html

The Problem: Naturally Lean People vs. Dieted Down People

The problem with the above analysis, exciting as it sounds, is that there are significant differences between folks who are naturally lean (on whom the original overfeeding research was done) and subjects who have been dieted to leanness.

Let’s consider, for a second the likely physiology of those folks who stay naturally lean. Based on the Geneticcs Hypothesis (3), we’d expect them to have pretty good hormonal status in terms of thyroid levels, low or normal cortisol, maybe decent levels of testosterone, GH and IGF-1. They probably also show a normal nervous system output and an ability to increase fat oxidation when calories are raised as well.

We’d probably expect them to exhibit a spendthrift metabolism (6), one that cranks up in response to overfeeding to burn off excess calories. It wouldn’t be surprising if they were the ones who showed a great deal of Non-Exercise Activity Thermogenesis (NEAT, 7) which is what allows them to burn off excess calories without getting fat. All of this, almost certainly with other factors would all contribute to their general lack of fat gain during overfeeding. Of course, if fat gain is limited during overfeeding, that would tend to mean that any weight gain will tend to be LBM, as the P-ratio data described above indicates.

The problem is that the above physiological profile in no way describes individuals who have dieted down to a low body fat percentage. Rather, dieted individuals typically show a biology that is absolutely not geared towards anything except packing the body fat back on. Typically, the metabolic consequences of dieting include a lowered metabolism, decreased fat oxidation, decreased HSL activity, increased LPL activity impaired hormonal status (including lowered testosterone and raised cortisol), decreased thermogenesis from a reduction in both thyroid levels and nervous system output and a host of other metabolic defects. All of these serve to both slow fat loss during the diet and ensure rapid fat regain when food is reintroduced.

For example, in the classic starvation study (the Minnesota Semi-Starvation study) men were dieted for 6 solid months reaching 4-5% body fat at the end of the study. Then they were refed and body composition was tracked. By the theory being advocated, they should have gained lots of LBM and little fat during refeeding, they were clearly super lean to start out with. But this is absolutely not what happened.

As would be expected based on the metabolic adaptations to dieting, their bodies were mainly primed to replenish fat stores. Reductions in metabolic rate, fat oxidation and thermogenesis all contributed to a preferential gain of body fat and these systems didn’t reset themselves until all of the body fat lost had been regained (. Quite in fact, signals from body fat (i.e. leptin and the rest) are the mechanism behind this physiology (9).

The bottom line is that, in dieted down individuals, the body is primed to gain body fat at the expense of LBM to replenish what was lost during the diet. Again, this is fundamentally different than looking at genetically lean individuals (for whom a low body fat percentage is their normal level) in terms of what happens when they are overfed.

And even without this research available, anybody who’s dieted to a low body fat percentage can attest to the above. Regardless of the theories being advocated by the individuals looking just at Forbes’ data on P-ratio, the end of the diet is a time when you gain body fat the most easily. Even a brief look at the real world should have pointed out why the theory was incorrect in the first place.

Õnneks ei pea sääre pärast pead valutama…. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>