Kikaskilla blogi

Tere! Mõtlesin siis ka pikalt üle, et teen ka endale oma blogi, kuhu hakkan oma progressist ja tegemistest sissekandeid tegema.

Natukene lühidalt endast ka.

Alustuseks

Terve oma lühikese elu jooksul olen ma elanud väga ebatervislikku elu. Sõin mida tahtsin ja millal tahtsin ning eelistasin mitte väga palju liikuda. Selle asemel, et õues poistega kossu mängida või niisama õues aega veeta, eelistasin ma enamus aega arvutimänge mängida. Veel vähem sporti teha. Kehalise kasvatuse tund oli samuti minu “lemmik”.

Siit tulevad ka toredad “milestoned” – 8.klassis olin juba näiteks 100kg, aga pikkust 1m85cm. Üheksandas klassis võtsin näiteks veel kahe kuuga lausa 15 kilo juurde, sest sai majoneesiga oli nii “hea”. Keskkooli ajal, ühikas elades oli ka tore. “Õhtusöögiks” sai tihti ostetud pakk krõpsu, paar banaani, 3 kohukest ja vahest juurde veel kas pakk vahvleid, liiter(!) jäätist või suur pakk soolapähkleid ning kogu selle kraami loputas alla 2l pudel Fantat või Sprite. Ega harjumused väga muutu, ning oma tipphetkel – veebruari lõpp 2013 olin ma oma 192cm pikkuse juures 135kg raske! Täpset kaalu ei teagi. Võis isegi rohkem olla, sest kodukaal lõppes 125kg peal ära ning läks teisele ringile juba üle kümne kiloga. Mina ikka mõtlesin mingi “ilusa” numbri välja ja arvasin, et kõik on korras.

Tee muutuseni

Novembris 2012, aastal toimus minu elus suur läbimurre. Olles noor laulja, kes tahab kunagi ooperilavadele jõuda, avanes mul võimalus osaleda Rahvusooper Estonia konkursil Operatsioon VOX, kus otsiti üle Eesti andekaid vokaaltalente. Võtsin julguse kokku ja otsustasin minna ette laulma. Oma enese üllatuseks õnnestus mul saada ka lõppvooru, kuhu pääses üle Eesti 30 noort lauljat, kes pidid nüüd kõik end Rahvusooperi laval tähtsate inimeste ees tõestama. Kaksteist lauljat kolmekümnest pääsevad edasi Rahvusooperi koolitusprogrammi, kus neile õpetatakse nii klassikalist laulmist, kui muusikateooriat, näitlejameisterlikkust, itaalia keelt jne. Kõige selle eestvedajaks oli muidugi lavastaja Neeme Kuningas.Minu suureks õnneks sattusingi ma nende 12 väljavalitu hulka, kes said teatri hoolealusteks. See periood minu elus on olnud veel siiani kõige huvitavam ja meeleolukam aeg. Nüüd väike kiirendus edasi.

Meie kavas oli üks number West Side Story’st kus ei olnud aega puhkuseks. Kiire liikumine ja tants samaaegselt lauluga. Teistele oli see lihtne, kuid mulle… Veebruaris 2013. lisandus meie repertuaari ka üks stseen Figaro pulmast, ning ka selle lavaline liikumine ei olnud kerge. Vähemalt mulle. Alles märtsis, kui me juba tegime seadeproove, otsustas üks meie kaaslastest, et peaks proovi linti võtma, et oleks lihtsam kodus vaadata ja koreograafiat harjutada. Mõeldud tehtud. Nädal hiljem otsustasin ka mina seda videot vaadata. Alles siis lõi mulle pähe, et asi on ikka väga valesti. Koheselt tõmbas pilku see suur hiiglane seal peenikeste inimeste keskel.

Võiks lausa küsida, et kas ta on kuskile ära eksinud. Iga väikese asja peale hakkas higi jooksma ning väiksemgi liigutus pani hingeldama. Appi! Kui võte lähiplaani jõudis, olin ma šokis. Nägu nõretab higist ja hingeldasin nagu oleksin just 5km jooksu maailmarekordi sooritanud. Hah! Oleks vaid.

Ma hakkasin arvuti taga videot vaadates üle keha värisema. Just sel õhtul sai selgeks – sa pead kaalu alla võtma! Ma ei suutnud magadagi. Aina kordasin endale et ma võtan kaalust alla.

Esimesed sammud

Nagu öeldakse, on algus kõige raskem. Ka minu puhul ei olnud alustamine kerge. Ma ei teadnud tervislikust toitumisest mitte tuhkagi ning ei osanud kuskilt alustadagi. Ma alustasin sellega, et ma hakkasin lugema toitumisalaseid artikleid. Esimese asjana viskasin välja oma menüüst kõige loogilisemad ja ebatervislikumad asjad: krõpsud, kommid, šokolaad, suhkur, pirukad, pitsad, koogid, hamburgerid, friikad jne. Loomulikult hakkasin ma ka end liigutama. Alustasin jalutamisest ning plaanisin minna jõusaali. Õnneks oli meil Rahvusooperis olemas täitsa normaalne jõusaal ning seda sai tasuta kasutada. Hakkasin ka seda külastama. Peale minu käis minu koolitusrühmast seal veel kaks noormeest. Loomulikult oli nende eesmärk sootuks teine kui mul. Küsisin nendelt ka nõu. Üks neist andis mulle lugeda hea artikli ja juhendi, mida ta ka ise oli lugenud. Sain enam vähem selgeks mis mul teha tuleb. Menüü korda ja trennid paika! Samuti sain selgeks, et tulemusi näeb vaid siis, kui on järjepidevust, enesekindlust ja tahtmist. Lisaks tuleb endale püstitada reaalne eesmärk ja võtta asja rahulikult. Kaks kuud männikoort süües ei võta keegi 50kg alla.

Ja seda ma tegingi. Seadsin endale eesmärgi – olla kolme kuu pärast 120 kilo. Vähendasin ka oma toidu koguseid ning riisusin oma menüüst kõik ebatervisliku ja kaloririkkad toidud: pelmeenid, kalapulgad, nagitsad ja kotletid, rasvased toidud jne. Selle asemel sõin palju toorsalateid, pruuni riisi, kanafileed. Poes ringi uurides avastasin, et ka valmissuppides on jube vähe kaloreid. Hakkasin neid õhtusöögiks tegema.

Terve märtsi ja aprilli tegin ma 3x nädalas jõusaalis trenni ja vabadel päevadel käisin jalutamas. Päris tihti sai ringi käidud 25km korraga. Aega kulus muidugi kõvasti, kuid ei julgenud jooksmisega alustada. Ei jaksanud ning ei tahtnud põlvi rikkuda. Iga nädalaga tuli motivatsiooni juurde, kuna kaalul numbrid aina langesid ning samuti vähenes ka keha ümbermõõt. Kui märtsi alguses kandsin ma veel 42″ laiusega teksaseid, siis aprilli lõpuks oli vaja osta juba 38″. Mai keskpaigaks jõudis kätte ka päev, kus kaalule astudes nägin numbrit 119.7kg. Olin jube õnnelik, sest täitunud oli kaks suurt eesmärki. Kanda 38″ teksasid ning kaaluda vähem kui 120kg. Aga ma ei saanud ju siinkohal peatuda! Seadsin endale uue eesmärgi. Olla suve lõpuks 110kg. Nüüd aga, tundus see eesmärk hoopis raskem, sest maikuuga sai otsa ka meie OpVOX koolitus, ning mul ei olnud teatrisse enam asja. Rääkimata jõusaalist.

Suvi ja puhkus

Suvi algas minu jaoks natukene enne jaanipäeva. Läksin koju Hiiumaale puhkama. Juba selleks ajaks olin kõvasti oma mõõtmetelt vähenenud ning inimesed arvasid juba, et olen poole kergem kui varem. Loomulikult andis see motti juurde, et dieediga jätkata, kuid eks suvi ole raske aeg ning petmisi tuli tihedamini. Kahjuks ei olnud kuskil lähedal ka jõusaali, kuid see-eest oli rand vaid 2km kaugusel ning sinna jalutamine võtab vaid 20min aega. Lisaks iga päev rannas käimisele sai kodus ka kõvasti tööd tehtud, kuid päevasest menüüst ei puudunud näiteks jäätis. Õnneks oli tegu suhteliselt kalorivaese ja lahja jäätisega. 100g sisaldas vist mingi 124kcal. Pea iga teine õhtu sai ka grillitud, kuid nüüd ei susisenud restil mitte rasvased vorstikesed, vaid puhas liha. Eriti meeldisid Talleggi kanafileeribad klassikalises marinaadis ning puhas šašlõkk.

Olgugi, et ma ise tundsin, et ma väga palju pole alla võtnud, tulid inimesed ikka juurde ütlema: “Appi, sinust pole enam midagi alles jäänud. Oled sa haige või midagi?!” Loomulikult ma tänasin ja läksin edasi, saamata aru sellest suurest erutusest. Kuid peegel ei valeta ja riided samuti mitte. Suve lõpuks tuli ette võtta uus reis poodi ja leida endale sealt 36″ laiusega teksad. Suurus millest ma kunagi vaid unistasin. Samuti sain jälle astuda usaldusväärse kaalu peale ning enne kui august oli läbi saanud näitas kaal 105kg!

Sügisel uue hooga edasi

Niisiis! Jälle september. Käes on uus kooliaasta, kuid natukene erineval moel. Olin suvel vahetanud välja IT Kolledži Otsakooli vastu. Tundsin, et muusika on ikka minu elu ja jätkasin oma õpinguid muusikavaldkonnas. Minu õnneks on minu kursusel ka üks õpilane, kellega me olime koos ka Rahvusooperis, ning samuti on Otsakooli lõpetamas minu teine hea sõber OpVOX programmist, kes aitas mind just oma elu muutmise algusfaasis.

Tegin kooli kõrvalt ka tööd, ning liikusin hästi palju. Kuna elan Rocca al Mare kandis ja töökoht oli Pärnu mnt. viadukti ääres, avastasin, et jube mõnus on tulla nr. 6 trollilt Kristiines maha ja sealt tööle jalutada. Sellest igapäevasest 3.6km edasi-tagasi jalutuskäigust ja dieedist piisas, et oktoobris osta endale laiusega 34″ püksid. Mõelda vaid – nüüd on pükside pikkus ja laius võrdne! Ning novembris näitas kaal lausa 94kg! Ja püksilaius 32″. Poleks elusees uskunud, et sellist numbrit kannan.

Inimesed ümberringi soovitasid nüüd lõpetada. Ma nõustusin nendega, kuid samas ei nõustunud ka. Nimelt ütles kaal JAAA, aga peegel ütles EI. Nimelt on meeletu 40kg kiire kaalulangus oma töö teinud. Jubedalt on üle nahka. Eriti kõhul, tuharatel, reitel ja käsivartel. Tahtsin teha uuesti trenni, ning järsku saabus võimalus teha tööd Estonia teatris. Olgugi, et ainult tummades rollides, kuid siiski. Lisaks tahtsin ma oma töökohta ammu väiksema koormusega töö vastu vahetada, sest muusikakool ja töö ei käi käsikäes.

Mõeldud tehtud. Sain jälle käia oma tuttavas teatri jõusaalis. Kodus tegin ka iga päev kätekõverdusi. Alustasin muidugi tagasihoidlikult. 15x korraga, kuid tegin seda tihti päeva jooksul. Hommikul enne söömist, siis kui arvutimäng laadis jne. Imelikul kombel nüüd enam kaal ei langenud. Vaid pigem kõikus 95kg ümber +-2kg. Mõni päev olin 93kg ning mõni nv. peale reedeõhtust pummelungeed 97kg. Eks oli suur osa ka jälle halbades valikutes. Jätkasin dieediga, kuid petupäevad tulid sagedamini, kui nad oleksid pidanud. Alati oli pidudel kaetud laud, ning mul lõi alati välja vana ja vastik harjumus. Söömine… Ma ei saa sinna mitte midagi lihtsalt parata. Mulle meeldib süüa. Mulle maitseb toit, ning seepärast ma koju mitte midagi ei ostagi. Selleks et poleks ahvatlust haarata paar küpsist või tükk šokolaadi, sest ühest tükist saab kaks ning varsti on terve tahvel läinud. Kõige raskem aeg oli pühadeaeg. Oi jõulud… Oi vana-aasta õhtu… Peale viimast jõulupüha tuli kaaluks 100kg jälle ära. Enamus siiski sooles oleva toidu arvelt, kuid ikka… 100kg! Vastik, vastik, vastik, vastik.

Võtsin end uuesti kätte. Petupäevad jäid ära ning dieet läks karmimaks. Lõunasöögiks jäi kanafilee ning pakk köögivilju. Kõht sai täis ja kaloreid vähem. Lisaks hakkasin tegema rohkem aeroobset trenni jõusaalis, kui varem. 5x nädalas sai ratast sõtkutud vähemalt tund aega, ning sinna lisaks 30min crosstrainerit. Mõni päev tegin ka intensiivse HIIT treeningu. Jaanuari keskpaigas hakkas kaal jälle langema, ning nüüd nädal tagasi näitas kaal korraks isegi 87.5kg! VAU! EPIC! SUPERMEGAHÜPER!

Nüüd aga tekib probleem. Kuigi kaal ütleb veel rohkem “JAA”, on peegel siiski pigem “EI”. Lugesin natukene ja sattusin sellise fraasi peale nagu “skinny fat”. Hakkasin end nüüd natukene ära tundma. Jälle halb tunne. Olen kogu selle töö ära teinud, kuid ikka ei näe piisavalt hea omast arust välja. Ei tea väga palju inimesi, kes oleks omade vahenditega ja vähem kui aastaga 45kg seljast heitnud.

Jõudsin järeldusele, et pole vaja muretseda ühtki! Olen pigem õnnelik, sest esimene faas minu imelisest muutumisest on nüüd selja taga!

Alaku Faas #2

Kujutan end nüüd ette nagu ühte puutoorikut, millest on vaja treipingil treida üks kena asi. Olen teinud ära kogu eeltöö. Võtnud metsast maha palgi ja selle puutöökojas 10x10cm prussiks teinud. Siis on pruss jõudnud minu töökotta ning ma olen temalt höövliga küljed ära hööveldanud, et jääks alles kena kaheksanurkne puutükk. Nüüd on vaja ta ainult treipingile panna, masin sisse lülitada ning treitera sisse lüüa, et saaks kauni asja. Just seda ma nüüd tegema hakkangi!

Uurisin internetist ringi ning otsustasin, et hakkan tegema järgmist kava: http://www.muscleandstrength.com/workouts/jason-blaha-ice-cream-fitness-5×5-novice-workout – Siia juurde lisasin mõlemale päevale kaks harjutust. “A” päeval peale kangiga õlatõsteid lisasin lendamise hantlitega küljele 3×8 ja lõpetuseks vertikaalpingil jalatõsted 3x max. “B” päeval samad harjutused. Peale bent over row’d lendamine küljele ja lõppu jalatõsted.

Nüüd aga, on vaja muuta ka toitumist (jälle!), sest ega lihas lahja dieediga väga ei kasva. See kahjuks ei saa väga lihtne olema. Kuigi ma tean tervisliku toitumise põhimõtteid ja ei manusta ebatervislikke toitained, jätab mõte palju süüa mind külmaks ning see on isegi natukene hirmutav.

Esimene asi oli uurida välja, palju kaloreid minu keha vajab, et kaalu hoida. Muidugi annavad erinevad kalkulaatorid erineva numbri. Tubli aritmeetiline keskmine jääb umbes 2700-2800 juurde. Teine asi on välja uurida palju ma tegelikkuses praegu söön.

Juba enne teadsin, et minu päevane kaloraaž on äärmiselt väike. Tihti tekkis olukordi, kus keha on nii väsinud, et võiks lausa kokku kukkuda. Toolilt püsti tõustes lõi iga kord pildi mustaks u. 5 sekundiks ning minu tuju kõikus päeva jooksul tihti. Olin enamus ajast tujust ära ning vahest ka õel teiste vastu. Tundsin ära alatoitumise märgid ja lisasin enda hommikusöögile juurde ühe korraliku kausitäie neljaviljaputru. See oli umbes 2 nädalat tagasi.

Niisiis, kalorite kokkulugemiseks tõmbasin telefoni Myfitnesspal api ja lugesin kõik kokku. Koos pudruga jäi minu päevane kaloraaž vahemikku 1400-1500. Pole ime et ma nii nõrk ja tujukas olin. Ei kujuta ette palju neid kaloreid enne pudru lisamist kokku tuli. Aga, kuna ma tean, et lihase kasvatamiseks on mul vaja süüa rohkem, kui 2800kcal tekkis mul jälle mure. Kuna olen pea 11 kuud olnud suure kaloridefitsiidiga dieedi juures, ei oska ma nüüd aimata, kuidas mu keha reageerib, kui ta nii suures koguses süüa saab.

Tegin teema siia samasse foorumisse ja küsisin nõu. Teiste foorumikasutajate abiga jõudsin selgusele, et ma pean oma kaloraaži üles viima tasapisi. Ja seda ma nüüd teengi. Nädal aega tagasi alustasin ma 1500kcal juurest ning lisan iga päev natukene juurde. Täna oli kaloraaž 2500kcal juures ning vaikselt upitan teda veel üles. Järgmise nädala lõpuks tahaks olla umbes 2800kcal juures.

Aga põhiasi, tunne on hea ja mott on kõrge! Las faas 2 alaku!

Siia teemasse hakkan nüüd kirjutama oma progressist, toitumisest ja tegemistest. Kommentaarid ja hinnangud on alati teretulnud!

Nüüd ka väike galerii:

Esiteks enne pildid:

9.kl lõpp:

2011 suvi:

12.kl lõpp:

Tipphetkel 2012 dets:

Muutumise käigus:

Varajane aprill 2013:

Mai algus:

Mai lõpp:

Juuni – enne jaanipäeva:

Oktoobri lõpp:

Novembri algus:

Ja nüüd alustades oma teist faasi:

Veebruari lõpp 2014: