Siia oleks üsna sobiv kirjutada ka nõukaaegseid mälestusi, kas siis isiklikke või vanematelt, sõpradelt või tuttavatelt kuuldut.
Mina olin vähe konfliktne. Paar arusaamatust kirjandite pärast oli vist kogu problemaatika. Sõbranna istus mul küll mõned korrad nö “kontrollis”… lihtsalt jalutas “valel” ajal üle Toomemäe. Patrull pidas kinni ja küsis, kuhu ta läheb…Ta vastas, et on Vant ja läheb okastaime kastma…
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Lihtsalt kogu õhkkond oli hapnikku kinnikeerav. Kuulusime terve perega ühingusse Karavan…Soome sõpradega tahtsid suvepäevi teha…siis oli tõeline peamurdmine, kuhu neid kutsuda saab ja kuidas ise saaks ka sinna minna, ega siis inturist…ei ole nõuk inimeselesobiv koht…
Nn välismaale (sõbralikku riiki, mitte miski paha kapitalistlik..) saime esimest korda aastal 1988…
16 aastaselt sõitsin Moskvasse, seal oli MM dzhuudos. Välismaalaste jaoks oli üks einelaud, nõuka omade jaoks
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> …oli vähe teistsugune ja parem, kui te ei piiluks, mis välismaalastele mõeldud oli.