Aah, ma ei hakka salatsema. Nii ütles oma artiklis “Võitlus – tervise allikas” Georg Lurich. Miks ma sellest vaimustun? Selleks, et see ütlus võtab väga lühidalt kokku oma tegemistele tõsiselt pühendunud spordimehe filosoofia, mõttemaailma ja valikute olemuse. Sport, iseäranis tippsport tähendab suurt loobumist. Kindlasti on paljud suured spordimehed oma treeningute, punnimiste ja pingutuste keskel seisatanud ja küsinud endalt, et kas see mis ma teen on seda pingutust ja neid loobumisi väärt – või elaks nii nagu elavad “tavalised inimesed” – teatud mõttes oht anduda ilma lõbudele, vähemasti ahvatlevad need ka igat tõsist spordimeest aeg – ajalt. Teiselt poolt, võistlus võistluse järel, üks raske valmistumine teise järel, see võib olla küll okkaline ja raske, kuid selline suhtumine sünnitabki legende ja sportlikku surematust. Hea, eks!!!
Sellel mehel oli üldse hea elufilosoofia.