Kas selleks, et õppida ja maailmale väärtust luua, on vaja ülikoolis käia?

Whoa.

Ei tasu nüüd päris segaseks ka minna. Proovime ikka tunnistada, et Professor on nagu iga teine inimene, kes võib teha vigu ning samamoodi võib keskkoolist tulla piisavalt tarkasid inimesi, et ka kõige tublimal Professoril ei jää muud üle, kui oma teadmatust tunnistada.

Tuleb ette hetki, kus indu täis nooruk on suutnud tänapäeva ühiskonna mingi valdkonna detaile paremini mõista, kui aastakümneid alaga tegelenud Professor. See, et puhtalt statistiliselt juhtub seda harva ning Professorid oma elu jooksul omandatud teadmistega teevad enamikele kiiresti silmad ette – ei ole mingi eriline argument.

Lõpetagem nende Professorite üleüldine ülistamine ära, sest IMO on see tobe. Pole kellegi staatus ühiskonnas mingi näitaja tema teadmiste õigsuse kohta. Nii võiks ju eeldada ning paljud seda ka teevad – aga see staatus on meie ühiskonna poolt külge kleebitud omadus, mis ei ole eksimatu ning mida mõjutavad liialt paljud asjad, et alati seda pimesi usaldada.

Elage maailmas täpselt nii nagu te heaks arvate aga ärge keegi arvake, et Arsti poolt välja käidud ravi või Kirurgi operatsiooni-metoodika on vääramatult “õige”, ainult selle pärast, et tegemist on nende eri-alaga.

Mis segaseks? Täiesti normaalne võrdlus, kuna jutt oli siin eelkõige sporditeadmistest, siis sobib füsioloogia ja anatoomia näitena väga hästi.

Keskkoolist võib tulla nii tarkasid inimesi, kes võib professori paika panna ja samamoodi võin ma ka lotoga võita. Midagi välistada ei saa. Saan aru, et teil on oma seltskonnas palju selliseid inimesi, või ehk suudad isegi mõne “paika panna”? Mis ala professor see olla võiks? Füsioloogia, anatoomia, endokrinoloogia, neuroloogia ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>?

“Ühiskonna mingi valdkonna” – kas me räägime inimeseõpetusest või ühiskonnas esinevatest teadustest? Väga ähmane lause.

Noh, it-geenius ilmselt võib tõesti MINGIS ASJAS MINGILE PROFESSORILE ära teha. See asi ei kehti iga valdkonna kohta.

Minumeelest statistika on VÄGA oluline argument. Ise kasutad ka seda pidevalt. Mis nendes sinu poolt kajastatud uuringutes kokkuvõttena muud tehtud on kui STATISTIKAT? Nähtavasti on statistika ka selline, et kasutan, kui sobib?

Võimalik, et ei peetud silmas päris sellist kontrasti, aga omast kogemusest võin küll öelda, et kui ma psühholoogiat õppisin, siis majandusaluste loengus tekkis minu kursusekaaslastel õppejõuga päris teravaid vaidluseid erinevatel majandust puudutavatel teemadel. Minu kursusekaaslased olid nimelt Avatud Ülikoolis umbes 50-60 aastased ja omasid võrdlemisi suuri ettevõtteid ning orienteerusid majanduses ilmselt väga hästi erinevalt vaesest õppejõust, kes pidi nende rünnakuid ainult tõrjuma ning korduvalt käed üles tõstma. Väidetavalt olid ka ründajad ilma kõrghariduseta, ehk siis keskharidusega. Loomulikult nendel, kes tulid Ülikooli otse koolipingist, ei olnud sellistele vaidlustele midagi vastu panna. Samas ma väga ei mõista, miks peab alati kellelegi ära panema. Ma olen jõusaalides samuti kokku puutunud inimestega, kes on teinud aastaid trenni igasuguste tarkade raamatute ja erinevate kõrgkoolide kehakultuuri teaduskonna õpetuste järgi eesmärgiga saavutada korralik atleetlik keha, aga aastatega on nende vorm läinud järjest kehvemaks. Kes olen mina, et nende tegevust natukenegi suunata ilma kõrghariduseta? Tühipaljas maailma kolmas mees 2010 aastast! ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

“The only thing that interferes with my learning is my education.” – Einstein

See on kahtepidi ilmnev nähtus, kus ühes otsas ongi tõsised Teoreetikud, kes loodavad kõigile küsimustele vastuseid saada raamatulehtedelt ning siis on need, kes eelistavad iga asja enda peal järgi proovida ning ei pea raamatuid ei muuks millekski, kui ahjuküttekeks.

Tihtipeale on keskmine valik see kõige õigem (Aga ka see on ohtlik mõtteviis. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>), ning siinkohal usun, et just spordi osas oleks vaieldamatult kõige paremad tulemused Teoreetilise ja Praktilise hariduse koostööl.

Kes teab Imre, vbl oleksid maailma #1 mees, kui vastavat kirjandust iga päev uuriksid ja siis tasapisi trennides ka praktiliselt käiku lükkaksid ja katsetaksid. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

No ma vähe aeglane jah, sellepärast ma kooli läksingi. Ja ilmselt pole ma ka piisavalt intelligentne et professoritele “ära panna”, seni olen pidanud piirduma mõne magistri ja doktoriga ” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Teate ju küll, trenn on nõrkadele, kool lollidele ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Mulle tundub, et mõne kirjelduse järgi on professorid justkui mingid ebamaised olendid: mingid kohutavalt ülemakstud tegelased, kes kunagi olid targad, aga siis said teadusasutusse tööle ja lasid rihma täiega lõdvaks ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Selleks ei pea täpselt kellegi tegemistega kursis olema,et öelda,et ilmeksimatuid inimesi pole olemas.millegipärast jääb tunne,et sellised omadused omistatakse just ülikoolis õppivatele või lõpetanud inimestele.

MIllega määratled tarkust?kas teadmised,oskused neid kasutada?Veel miskit?

Kas suuremate faktipõhiste teadmistega inimene on targem kui see kes oskab pisut väiksemat teadmistepagasit effektiivsemalt kasutada?

Kas madalama haridusega inimene ei ole võimeline omandama suuremaid teadmisi ja ka praktilisi oskusi kui keegi kes on need omandanud traditsioonilist teedpidi?

Praegu tundub aga nii,et süsteemis ei tohi kahelda ei tohi aksepteerida erandeid,veel vähem seda,et neil eranditel võib ka vahest õigus olla jne.

Ma tean ühte professorit, kes unustas nt. tihti üldse ära, et tal on loeng või tuli tund aega hiljem kohale. Kahjuks oli üsna piinlik kui ta loengu ajal omaette peeretas ja kuulmisaparaadi vilinaga rahvast naerutas. Tõsi, ta suri üsna peagi.

Aga see on äärmuslik erand, üldjuhul on professorid erudeeritud ja arenguvõimelised inimesed ja minul on elus ainult positiivseid kogemusi olnud nendega.

Mulle tundub, et mõne kirjelduse järgi on professorid justkui mingid ebamaised olendid: mingid kohutavalt ülemakstud tegelased, kes kunagi olid targad, aga siis said teadusasutusse tööle ja lasid rihma täiega lõdvaks ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Sinu ja Rotteri kirjelduste järgi täpselt vastupidiselt ebamaised olendid, kelle teadmised on niivõrd metsikult kõikide teiste omadest üle, et iga sõna on kui puhas kuld mida peaks graniiti raiuma, et see kunagi kaotsi ei läheks. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga tundub, et kogu meie diskussioon on ikkagist leidnud tee ekstreemsete näidete juurde. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Point siin on lihtne ju tegelt. Teadmiste/väidete õigsus ei sõltu inimesest, kes neid teeb. Ning puhtalt selle fakti järgi ei saa ükski Professor vääramatult olla targem kõikidest mitte-professoritest puhtalt oma staatuse tõttu ühiskonnas. Ning samamoodi tähendab see seda, et ükskõik, mis formaalse haridustasemega või ühiskonna staatusega isik võib olla targem, tema väited õigemad, kui ükskõik, kui tunnustatud Professoril.

Me aga vaidleme juba mingi lambi asjade üle ja mul kipub juba sassi minema, mis see algse teema point oli. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Enda jaoks ma lihtsalt ei näe traditsioonilisel Ülikoolil mõtet, sest olgugi, et seal saaks personaalset juhendamist tihtipeale ülimalt kogenud ja palju teadmisi omandatud isikutelt – siis tänapäeva info-ajastus puudub vajadus selleks mingisse asutusse minna või selle eest sageli ka raha maksta. Mingi paberilipik, mis peaks näitama minu teadmisi mind ei huvita – sest selle väärtus on liialt sageli valesti mõistetav ning vajalik ainult selleks, et Ühiskonnas sinu teadmisi rohkem respekteeritakse – olgu see siis tööandjate või muude inimeste poolt.

Liiatigi ei kujuta ma ette seda, et peaksin teadmisi omandama niivõrd ettemääratud kogumikus, mahus ja ajavahemikus.

Ma eelistan ilma piirideta ja välise surveta teadmiste omandamist. Siis kui viitsin, tahan, leian aega ning just seda mida tahan, täpselt sellises mahus nagu tahan jne.

Mulle meeldib enese-täiendus aga ei istu see, et peaksin seda tegema kellegi poolt ettenähtud kava ja nõudmiste järgi. Ning ma ei näe mingit vajadust ennast piinata sellisel moel, kui suudan võrdväärseid teadmisi ka muul moel omandada.

Kas see polegi lõpuks see kõige olulisem mille üle siin vaidleme? Teadmiste olemasolu, nende õigsus ja võimalik praktiline aplikatsioon? On sellel vahet, kuidas need omandatud on? Ei ole ju.

Kuid paljude meeste jutust jääb mulje, et ilma Ülikoolita on see saavutamatu või pole võrreldav või mida iganes veel. See on minu meelest jube tobe ning kõlab kuidagi liiga palju selle moodi, et proovitakse kuidagi Õigustada neid rahasummasid või ajakulu mis nende hariduskraadide peale kulus.

Eks ma teeksin sama, kui veedaksin mingi 10a, lugematud summad raha ja vaeva oma Doktorikraadi püüdlustes ning et siis lõpuks avastada, et mingi Entusiast, kes lihtsalt oma vabast ajast asja uurinud ja teadmisi omandanud suudab minuga võrdväärselt sammu pidada.

Ülikool on tore koht, kus on vaba ligipääs suurele mahule teadmistele mida paljudel on mugav omandada. Kuid mingi psühhoogiline eripära ning Ühiskonna ülesehitus on teinud sellest koha, kus peale teatud “õppekava” läbimist saad paberitüki, mis on omandanud jumaliku väärtuse ning mis paljude jaoks on vääramatu näide teadmiste olemasolust nende õigsusest ning ükskõik, kes ilma sarnase paberita on hälvik ning eluheidik meie ühiskonnas kelle teadmiste väärtus on pidevalt rünnakute all. Tobe.

“One had to cram all this stuff into one’s mind for the examinations, whether one liked it or not. This coercion had such a deterring effect on me that, after I had passed the final examination, I found the consideration of any scientific problems distasteful to me for an entire year.”

Ometigi sa loed raamatuid, artikleid, katseid, mida need teadlased ja professorid teinud, kirjutanud ja avaldanud on. Ära loe neid rohkem ega too siia tõestuseks. Simple.

Tegin väikse paranduse.