Juust enne magamaminekut

Mehed ärge selle une-eelse söögiga väga jamage, muidu on kasvuhormoon üle normi nagu Veerpalul ja saate sügisel positiivse proovi.

Õhtuste süsivesikute vastu pole keegi olnud, pigem just poolt, padjaeelsete vastu räägib asjaolu et nad vähendavad uneaegset kasvuhormoonitoodangut. Uni samas on parem. Nii et hullupööra ma ei enne und neid ahmiks aga vajadusel natuke ikka.

Kui palju on natuke?

Mina saan nii aru, et Aragorn toetab peamiselt IIFYM’i, kuid näeb positiivset mõju ka IF-s – mitte spetsiifilise dieedina, mis mõjutaks arengut kuidagi paremini. Vaid pigem seda, et tavapärasest erinev päeva toitumisrütm on paljudele inimestele mugavam järgida.

“Kui teooria tõsimeelselt väidab, et suhkrust, rasvast ja jahust kook on figuuri ja tervise seisukohast sama hea söök kui tomati-lõhesalat, siis on viga ilmselt teooria”

Seda ei väideta kuskil. Küll aga väidetakse, et keha lihaskasvu/rasvapõletuse jaoks ei oma tähtsust kust kohast see süsivesik, valk või rasv tuleb – seni kuni kogused on samad ning me räägime täisväärtuslikest valkudest ja EFA-sid sisaldavatest rasvadest.

Süsivesikute puhul aga vahet ei ole kuna meie keha jaoks pole vahet kas ta saab energiat kohe ja nüüd, või saab seda pikema aja vältel. Lühiajaliselt vahe on, aga pikema-ajaliselt mitte.

“if GI manipulation has trouble making a dent with the sedentary obese on high-carb diets, it will make less of a dent with the athletic population on non-idiotic macros” – Alan

Martin otseselt tavapärast IIFYM’i ei toeta kuna tema IF programm siiski eeldab, et toitumine toimub kõik kindlas ajavahemikus. Aga küll selle toitumis aja raames on IIFYM põhiline. Kuna ta ise laseb heaga torti ja alkot näost sisse ilma muredeta.

Tema põhimõttelised soovitused teatud päeva aegadel rohkem midagi süüa on enamuses teoreetilised ning seotud tavapärasest pikema Paastumisperioodiga. Ta arvab, et pikemast paastumisest põhjustatud erinev keha “olek” võimaldab veidi positiivselt mängida toidukoguste sisaldustega teatud ajal. (A’la suurim ja valgurohkeim toit peale trenni)

Ehk Martin ise minuteada pole kuskilt vätinud, et toitumisajad ei mõjuta midagi kuna kogu IF on ju selle peale üles ehitatud, et toitumisaegu muuta.

Aragorn aga just seda suuresti väidabki – kuid toetab ka IF-i üldprintsiipi kui võimalikku mugavamat lahendust paljudele inimestele.

Aga vbl ma millestki valesti aru saanud. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

IF ikka pigem mugavuse pärast. Need kes jälgivad niiöelda IIFYM tõekspidamisi on kahte sorti. Need, kes vahetevahel lubavad endale midagi head paremat ja pole nii ranged oma toiduvaliku suhtes ning need kes kasutavad IIFYM printsiipi ära selleks, et pidevalt ennast “rämpsust” ägisema süüa ja tuua niiöelda ettekäändeks selle, et see mahub nende makrodesse.

Nii kipub olema tõesti.

Inimeste aju on nagu üles ehitatud ekstreemsusi järgima. Huvitav artikkel selle kohta:

http://www.bodyrecomposition.com/nutrition…the-middle.html

“What I want to discuss is a concept that I call ‘excluding the middle’ but which is more formally referred to as a logical fallacy called ‘the false dilemma‘, the ‘either/or fallacy’ or a whole host of other things. It’s something I see a lot in both Internetz articles and Internetz arguments.

In brief, people have a tendency to play this cute little game where a given situation can either be exactly one thing (their preference) or exactly one other thing where that other thing is some ludicrous stupid-ass extreme example that they use to attempt to prove their preference simply by how extreme (and dumb) it is. But compared to something stupid, anything is better by comparison.”

“But in arguments with HIT’ers, if you suggest doing more than one set, you typically see a great example of what I’m talking about. Specifically, you will often see the statement to the effect of “If you’re going to do more than 1 set, why not do 10, or 20, or 80?” HIT’ers see the world in two simple binary situations: either you stop at one set or you do as many sets as possible.

That is, they don’t seem to have considered that one could do say, 4-8 sets of an exercise. That the options are just 1 and ‘all’. And since 1 set is better than ‘all’ sets, clearly it’s the correct choice.

They are excluding the middle: It’s not as if you can’t do a moderate number of sets (say 4-8 or whatever number might be optimal) and the only options are 1 or ‘all of them’.”

Ma saan aru et IFi mõte on ikka tasakaalupunkti nihutamine, põletikumarkerite alandamine ja muude tervisenäitajate parandamine, ka Aragornil, mitte niivõrd mugavus?

Mugavus on kindlasti üks põhilisi asju. Kuid jah – see tasakaalupunkti nihutamine on ka faktor. Kuid selle koha pealt ei ole Martin ka päris fanaatik vaid proovib loogiliselt uuringuid lahti arutleda ning sellest järeldusi teha. Seetõttu ta minu arust ka raudkindlalt ei väida, et IF pakub mingeid kindlaid positiivseid eeliseid arengu seisikohalt võrreldes teiste dieetidega. Ta küll teoretiseerib, et “tundub” olevat positiivseid mõjusid kehale ning osad uuringud seda ka toetavad. Kuid hetkel ikka liiga vähe, et raudkindlalt midagi väita.

Kuid seda ta siiski ütleb, et oma kliendibaasi tagasiside järgi on programm väga effektiivne – mitte, et see muidugi palju ütleks – aga näitab vähemalt seda, et IF on “vähemalt” sama teostatav ning tulemusi toov, kui muud dieedikavad. Ning kuna paljudele inimestele väga mugav järgida – siis on see ka populaarsust koguv.

Järelikult täpselt seda ta väidab. Soovitud makrotoitained saad samas vahekorras mõlemast materjalist kokku segada. Kui tähtis pole, kust nad tulevad, söö kooki

Ja sööngi. Mõni päev. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui toitude makro/mikro toitained on samas vahekorras – siis mis loogika järgi sa üldse väidad, et neil vahet on? See, et üks tuleb “kala” vormis ja teine “koogi” kujul – ei oma ju tähtsust seni kuni sisaldus on sama.

Kui räägime teisejärgulistest mõjudest nagu veresuhkur, insuliin, imendumiskiirused ja muu selline – siis nende mõju on ju siiski minimaalne. Kui kehal on päeva lõikes kõik vajaminev olemas siis ma ei usu, et saavutame mingeid muutusi kehakoostises kui vahetame koogis olevat suhkru süskarid näiteks kaerahelveste vastu vms…

Kui ta IFi ajal BCAAd sööb siis ta ju ei paastu. Aminohapped saab kätte ja neist teeb kohe süsivesikuid ka.

Ma ei usu, et 10g BCAA-d muutub sul veres kohe mingis suures koguses suhkruteks. Usun, et enamik läheb siiski kataboolse seisundi peatamiseks ning suurendatud MPS kasutab kohe need aminohapped ära. Kuna kogus on niivõrd võike siis ei usu, et ta rikub üldist paastumist nii suurelt.

Vähemalt Martini seletused on, et ta ei riku paastu – võimalik, et sellepärast, et kuna kogus on nii väike ja omastatakse lihaste poolt üli kiiresti, siis ei toimu ka pikemat perioodi, kus veri oleks insuliini või süsikutega rikastatud.

Aga eks muidugi ma päris kindlalt ei oska öelda, mis toimub kui peale pikemat paastu veidi BCAA-d tarvitada.

“Energy production during the absorptive period uses glucose from the diet as substrate. Furthermore, we have seen that the insulin to glucagon ratio is lowered during the post-absorptive period and during a fast. Let us now examine the effects of this alteration in hormone levels upon distribution of substrates for energy metabolism. As pointed out earlier, insulin inhibits lipolysis in adipose tissue while glucagon is a major activator of hormone-sensitive lipase. The change in the insulin/glucagon ratio seen in fasting and between meals activates adipocyte lipolysis.”

Tundub, et mõnes mõttes on paastumine sarnane “söödud” olekuga. Ehk keha põletab energia saamiseks enamasti rasvu. Süsivesikud kasutatakse enamik kohe peale tarbimist ära.

Valkude koha pealt ma nüüd väga kindel ei saa olla. Aga tundub, et nii väike kogus nagu 10g BCAA-d rikastab kiirelt vere aminohapetega, vallandub insuliin, mis viib aminohapped kiirest MPS-st tingituna kohe lihastesse sünteesiks. Valkude muutmist süsivesikuteks ei toimu.

“Insulin has many actions, the most well-known is stimulation of glucose and amino acid uptake from the blood to various tissues. This is coupled with stimulation of anabolic processes (or synthetic reactions) such as glycogen, protein and lipid synthesis. Glucagon has opposing effects, causing release of glucose from glycogen, release of fatty acids from stored triglycerides and stimulation of gluconeogenesis.”

Ehk insuliini vallandamine viib glükoneogeneesi miinimumi. Ning vastupidi paastudes on see suurem. Ehk “kataboolne seisund”.

Kui räägime teisejärgulistest mõjudest nagu veresuhkur, insuliin, imendumiskiirused ja muu selline – siis nende mõju on ju siiski minimaalne. Kui kehal on päeva lõikes kõik vajaminev olemas siis ma ei usu, et saavutame mingeid muutusi kehakoostises kui vahetame koogis olevat suhkru süskarid näiteks kaerahelveste vastu vms…

Nagu näha, mõjutab suhkur insuliini rohkem kui tärklis, nii et vahe on olemas.

Ka siit on läbi käinud näiteid, kus toitainevahekorrad olid paigas ja ainsaks probleemiks oli liiga suur suhkrutarbimine, kui ma ei eksi siis probleem sellega ka lahenes – ilma toitainevahekordasid, ainult süsivesikutüüpe vahetades.

Ehk insuliini vallandamine viib glükoneogeneesi miinimumi.

Seega (vt graafik), soovides hoida insuliini ja veresuhkrut madalal ja glükagooni kõrgel, on siiski parem süsikaid, eriti suhkruid mitte süüa? – selle loen siit välja.