Jõusaali tolad…

tegelt sa ka tola, kui su toitumist nägin :]

And the sitarahe begins ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Selline see lowbudget üliõpilaselu on:)

Esmakordne kokkupuude nendega, kes hantleid tagasi ei pane ajas üsna vihale – hea trenn pooleli, liigun kaldpingini hantlitega ja mingi opakas oli trenni ära teinud ja lihtsalt minema läinud, hantlid maha jätnud täpselt sinna kuhu ma kas a) hoiaks oma jalgu ning b ) kuhu ma hiljem seeriate vahel oma hantleid toetaks. Ühesõnaga jäid nad ette.

Tuleb tuttav ette?

Kui on pleier kõrvas, ei kuule ju oma röögatusi… “>

Tekib tunne nagu oleks üksi saalis…

“>

Normal?

Mina igastähes ei oska trenni teha suurte raskustega nii, et hingan vaikselt läbi nina ja suud üldse lahti ei tee. Teinekord lendab selliseid ropendusi, et maa must. Mis on savi. Minu eesmärk on raskust liigutada ning korralikus saalis ei vaata keegi selle poole imelikult.

Kui aga väikeste raskustega seda teha siis oled lihtsalt tola tõesti.

Noh-jah, eks neid suurte raskuste liigutajaid on siin foorumis teisigi ja palju, sest igaühe jaoks on miski raskus suur ja piiripealne. Ühe soojenduskang on teisele max. Samas ei näe ma aga ropendamisele mingit õigustust, võite vastu vaielda, kuid minuarvates on see rohkem kõrvadevahe küsimus. Võibolla olen ma käinud imelikes saalides, kuid siiani pole oma trennide ajal kohanud kedagi, kes vannuks ja sõimaks jne … Aga see selleks.

Hoopis teine asi on jõusaalikultuuriga Inglismaal, kus elan. Pisikeste hantlite mahapildumine (tänagi mingi venna hantlid põrkasid vastu seina) ning ketaste-kangide-hantlite laialijätmine on tavaline teema. Siis muudkui käi ja otsi mööda saali omale sobivaid taga, kuid ega neid siin eriti polegi. Kuni 30kg-ni lähevad hantlid kenasti 2kg-se sammuga, sealt edasi 32, 36 ja 40, millega kogu pull ka lõpeb. Varsi ka pole, et saaks ise kokku krudida

Ja masinaid oskavad nad siin ka lõhkuda – saal on ca 6 kuud vana, kuid hantlid osad katki, Smith lagunes (silt peal, et meie tehniline personal on asjaga kursis ja tegeleb), paar plokkmasinat veel saalis ei tööta (kah sildid peal) jne.

Trenni tehakse kuidas juhtub, põhiliselt siiski rind-biitseps, sekka vahel ka triitseps ja selg, kuid jalga väga ei treenita. Alati peab valvel olema, et keegi kettaid näiteks jalapressilt tuuri ei paneks, kuna ketastest on alati puudus, kui meie trenni teeme ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ükspäev Chris lappas pressile ca 300 peale ja miskid tondid siis istusid ja vahtisid nagu etendust ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Naisi näiteks üldse vabade raskuste sektsioonis ei ole ja saaliski neid vähe, rohkem omatte eraldi toas, kus silt peal “Ladies section”.

Jõusaalikultuur on masside seas suhteliselt algeline-trennist minnakse koju trenniriietega, pesemas ei käida. Eilegi tulid miskid vennad vastu, kui trenni läksime, mõlemal jõusaalikindad käes “> Ja kui pesema minnakse (just moslemite puhul on see reegliks), siis võetakse kabiini kaasa kogu oma garderoob ning vahetatakse kabiinis riided. Üks vend läks koos spordikotiga … Ning enne trenni panevad mõned omale ohjeldamatult aerosooldeodoranti peale (riietele). Jne …

Kas mõnes spordiklubis on veel rahvast, kes käivad riietega dušši all? “>

Kõik, mis Te jõusaalis teiste asjadega tegelemise kohta olete öelnud, on vale, sest Cosmos kirjutati, et:

Saa raisatud tundidest kasu

Usu või mitte, aga su pööraselt kiires päevas on ajahetki, mida sa tegelikult täiel määral ära ei kasuta — näiteks kui oled jõusaalis trenažööril. Muuda need argised hetked kvaliteetajaks, millest nii väga puudust tunned, soovitab Vanderkam. Nii et suhtle seal oma töökaaslasega, et tööd lõpuni viia, või klapita trenniaeg boyfriend’i või sõbranna omaga — koos on lõbusam sportida.

keegi jäi just Cosmo lugemisega vahele