Jorgen Matsi

Punane kaelar2tt sobiks sulle heaste ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

30 aastat tagasi me tundsime sinust suurt puudust ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Hehe ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

No eks see oli mõeldud ka tongue-in-cheek pisut.

Sportlase ja inimesena meeldib mulle endale käituda viisil, mis oleks sisemise moraalitundega kooskõlas. Minu spordialal on dopingukontrolle vähe ja kuuldavasti tarvitajaid kahjuks palju. Kuni selleni, et räägitakse brasiilias eksisteerivast “dopingukultuurist”.

Aga enda puhul näitena – varem kasutasin taastumiseks glütserooli, aga kui WADA selle jaanuarist 2011 keelustas (kui maskeeriva aine) ja kui WADA reeglite järgi võistlesin, siis jätsin ka selle ära, kuigi teadsin, et kontrolli ei ole. Paljude asjade puhul tuleb sisemisele moraalile appi loomulikult ka teadlikkus terviseriskidest:)

Kiirust olen ületanud, punase tulega üle tee läinud, tänaval alkoholi tarbinud jne. Ilmselt rikkumisi on igasuguseid veelgi – uhke ei ole millegi üle. Ise loome ju ühiskonda, milles elame.

Mhmh. Kõrgematesse abstraktsetesse võimudesse uskumine on ilmselt teatud mõttes tõesti lihtsam. Aga mina lihtsalt pean uskuma inimlikkuse võimalikusesse ka ilma sellesta – see on üks suur ja väga oluline osa nii sellest, mida näen isikliku arengu alusena kui ka inimkonna arengu alusena üldiselt:)

Kes teab, võibolla on see mõte sama abstraktne ja alusetu kui jumalustesse uskumine:D

(aga filosoofiablogiks ma seda siiski tüürida ei tahaks:D)

Sügisjooks – nädal enne, nädal pärast ja kuidas see 2:01 siis tuli?

Nagu räägitud, siis ettevalmistus selleaastaseks poolmaratoniks oli väga kasin. Trenni selle jaoks tegin sisuliselt vaid viimasel kolmel nädalal ning see oli otseselt suunatud sellele, et jalad jälle natuke harjuksid jooksmisega. Võrdluseks – kui jooksin 2009 aastal ja lõpetasin ajaga 1:46, siis sellele eelnevalt jooksin pea 3 kuud igal nädalal ca 30-40 km. Kaal oli siis 3-4 kg madalam kui praegu kui õigesti mäletan.

Sellegipoolest kevadepoole tehtud VO2MAX test andis tulemuseks 58,3, mis on jääb küll kõvasti alla tippjooksjatele, -ratturitele, -suusatajatele, ent on keskmisest treenimata mehest kõvasti kõrgem ja ongi umbes seal, kus erinevate sportmängude tippmeeste keskmine. Võib jääda ilmselt rahule.

Viimasel nädalal enne jooksu katsusin korralikult puhata, laadisin kreatiini ja beeta-alaniiniga hoides doose päeva peale laiali jagatuna väikestena. Lubasin endale rohkem kui tavaliselt süsivesikuid, seda eriti reedel, mil suisa sõin hunniku poemagustoite (kakaokreemi, vaniljemagustoitu jne – kokku mingi 4-5 tükki:). Teadlikult jätsin laupäeva “puhtamaks” funktsionaalseks toitumiseks, et keha ei peaks mingi saastaga enam tegelema.

Sellegipoolest üldpilt toitumise suhtes oli üsna kena ja kaal püsib stabiilselt ca 75 kg kandis. Näide toidulauast võiks olla näiteks see suurepärane peedi-spinati-lihaomlett hallitusjuustuga. Kodujuust ka juures.

Mõnikord kui tööpäevad pikale läksid, siis kasutasin oma värsket maitse-lemmikut – piparmündi-šokolaadi Protein Blocki FAST’ilt, mis toidukorra-asendajana ja piimaga segatult väga hästi toimis.

Reede õhtul tegin viimase hästi rahuliku jooksu Nõmme radadel kerge 4 km pisut kiiremini kui poole tunniga.

Laupäeval käisin natuke jalutamas ning siinkohal fotokroonika ühest imelisest nähtusest, mida sai Stroomi rannas kohatud. Nimelt on sinna lähedale rajatud asi, mis on küll tehniliselt võttes mänguväljak, aga sisaldab minu arvates ka mängu-jõusaali. Noh foorumlased – tunnistage nüüd üles, kes disainis ja keevitas järgnevad imepärased agregaadid laste mänguväljakule:

Soojenduseks väike cardio-masin elliptilise stepperi näol.

Rinda-õlga saab treenida rööbaspuudel-surumise kohas.

Vist triitsa saab treenida selle vidinaga enda keharaskust tõstes.

Selle asjakese otstarvet ei suurnud küll ära arvata.

Aga käed ja siin ka selg saab ikka korraliku koormuse selle sõude-ergomeetrit jäljendava masina peal enda keha jällegi üles vinnates.

Ise ei hakanud loomulikult päev enne jõudu tegema vaid laadisin veel ennast lisaks ülalmainitud lisanditele veel korraliku päris-söögiga ka:

See on spinat keedetud hirsiga. Spinat sobib hästi tanguliste sisse – mitte keeta vaid segada sisse siis kui tärkliseallikas (antud juhul hirss) kenasti keenud. Kes veel ei tea, siis spinat on legaalne anaboolik:) Loomulikult selle efekti saavutamiseks vajalikku kogust ei suudaks vist keegi süüa:)

Süsivesikute ja mikroelementide mitmekesistamiseks erinevad aedviljad juurde veel

Ja kõige peale mõnusalt maitsestamata jogurtis ja igasugustes muudes heades maitsestatud asjades tehtud kanafileetükid.

Jooksu enda päeval sai võetud järgnev kerge hommikusöök:

Ehk siis veel hirssi spinatiga, banaani, vaniljekohupiim.

Mis toitumist puudutab, siis oli jooksuks ettevalmistus ikka üsna ideaalne:)

Mis ilmnes taas jooksupäeval on see, et absoluutselt hoolimata igasugusest tajutud ja teadvustatud pinge puudumisest oli juba enne võistluspaika minemist pulss ca 10 lööki kõrgem kui tavaliselt. Seesama püsis ka soojendust tehes ja stardis. Täpselt sama täheldasin ka nii 2009 joostes kui ka esimesel korral 2008. Nondel kordadel sai võetud ka natuke kofeiini, see kord jätsin selle vahele.

Start oli ilus, sain minema kuskilt sealt kust neljas sada startijaid hakkas ning võtsin kohe tempo üles ning keegi mulle ette ei jäänud. Esimesed kilomeetrid jooksin ca 5:00 – 5:15 kanti, minek oli tõesti hea ja väsimust ei paistnud ka kuskilt. Siis võtsin teadlikult tempo madalamale, sest hoolimata sellest, et arvestasin kõrgema pulsiga, kippus see siiski natuke LIIGA kõrgele ronima. Võtsin tempo ca 5:30 – 5:45 peale kilomeetri kohta, mis oli ka esialgne plaan distantsi keskmiseks.

10 km aeg oligi midagi 55 minutit, millega iseenesest võib täitsa rahul olla.

Probleemid tulid natuke hiljem – umbes 13. kilomeetril hakkasin tundma korralikku põlvevalu. See on jooksmisel olnud alati probleemiks – düsbalansside tõttu minevat vasaku jala reie nelipea mediaalne pea pingesse ja see hakkab kiskuma põlveketre valele rajale. Aitab masseerimine – kasvõi 20 sekundit. Juba siis vist peatusingi hetkeks, et jalga masseerida.

Kuskil siin on juba näha, et meel on hea, aga samm on tönts. Asi läks järjest hullemaks ja valu hakkas tegema ka parem põlv. Selleks ajaks kui jõudsin Mere puisteeni, mida ületades pidi ületama koralikud asfaldisse sõidetud rööpad oli jalg juba väga tönts ja valus ning eriti just vasaku põlveliigese liikuvus väga väike. Otsustasin, et lõpuni retsida lihtsalt läbi valu pole mõtet ja parem chillin, masseerin ja võtan asja rahulikult. Nii tulid sisse teise kümne peale ka sellised kilomeetrid, kus keskmine üle 7 minuti.

Viimased 2 km see-eest aga läksid juba puhanumalt ja tempo jälle endine:)

Läbi igatahes ta sai ja siis olid põlved ikka päris korralikult valusad ja lihased loomulikult ka kanged. Naljakas oli see, et kui 2 aastat tagasi oli “nõrgim lüli” just puusapainutaja ja tuharalihas, siis nüüd terve jooksu vältel oli see säär ja reie kakspealihas. Eks ikka harjumise asi see jooksmine. Peale jooksu sai korralikult söödud ja joodud, tagasiteel Tartusse põhimõtte pärast üks Statoili kaheraudne hot-dog (mis olgem ausad, on ikka nii anti-food kui vähegi olla saab) nahka pandud.

Esmaspäevaks olid lihased taastunud väga väga hästi, aga põlveliigesed väga trepist käia ei lasknud. Olin lausa päris mures, et äkki tegingi püsivat kahju põlvedele. Õnneks see hakkas väga kiiresti taanduma ja 3 päevaga oli parem põlv täitsa korras ning vasakuga läks veel paar päeva. Treeningutega võtsin loomulikult kergelt, andsin oma klubis 3 võitlustreeningut ning ise treenisin korralikumalt alles reedel. Täna käisin lihtsalt rahulikult kõndimas ca 8 km ilusa septembriilma käes ning uuest nädalast hakkan jälle taas ka enda treenimisele keskenduma. Hetkel on isegi motivatsioon järgmine aasta taas poolmaratoni jooksmiseks kõrgel, aga eks see oli niimoodi eelmine aasta ka. Uisapäisa registreerima enam ei torma, aga tosse nurka visata küll ei taha.

Kohtumisteni!

Selles suhtes oleks äge, kui siin inimesed oma kogemusi nende põlveasjade kohta jagaks – mul oli suht kummastav see, et ka järgmised kolm päeva oli just põlvekedre alt ülemises osa ikka väga ebameeldivalt valus. Esimesena muutus valutuks trepist üles, alles päev hiljem trepist alla minemine.