Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”

Mu tund on tulnud…

Janar Rückenberg

Mu tund on tulnud ja aeg on küps,

tuleb jälle jalga panna poseerimispüks.

Karv on aetud, nahk on trimm,

veel puudub ainult võistlusgrimm.

On tehtud palju tööd ja nähtud vaeva,

näis, kas ka mõni medal kukub kaela.

Eks kohut mõistetakse homme rindel,

päeva lõpuks tulemused käes ja paberil on hinded.

Kuidas teada, milline on norm,

olen endast teinud kõik,

käes on vorm

ja minu on kindel võit?

Ainult mass ei ole võit ja valgus,

see on pelgalt kõige algus.

Ei määra suurus, kes teistest üle,

liigsest pekist vabaneda tuleb.

Võiksid olla kuiv kui Koovit,

juhul, muidugi kui võita soovid.

Rasv ei tohi lihast matta,

vöödid võiksid keha katta.

Triibud, sooned, võimsad veenid,

nii sa võidu välja teenid.

Üks asi veel, mille teieni toon,

kohtunikele meeldib ka hea proportsioon.

Võimas jalg ja olematu ülekeha,

selles puudub harmoonia, no mis teha.

Heast vormist siiski alati ei piisa,

ei pruugi olla see võiduviisa.

Poseerimine viib sind pilti,

et saaksid kanda võitja silti.

Trapets, triitseps, selg ja vabaseis jalad koos.

rind ja biitseps küljelt, see on kindlalt minu lemmikpoos.

Mõned tunnid veel ja käes see karm vaatus,

eks siis selgub, milline on mu saatus.

Üks on kindel ja päris selge,

kellelgi ei saa olema helge.

Kõik, kes homseks võistlusplaane seavad,

minuga tõsiselt arvestama peavad.

aprill 24, 2011 at 7:27 e.l. #299133

Janar Rückenberg

Member

Tere!!!

Kindlasti tahan ma esimese asjana tänada oma venda, kes on suuresti minu võistlustel olnud minu meeskonnaks. Temale võlgnen ma ka selle, et poseerimine on läinud väga selgelt paremaks. Ma pole vist kunagi poseerimist nii palju teinud, karjääri jooksul isegi mitte kokku, kui nüüd koos vennaga tegime, stabiilselt 2 – 3 korda nädalas. Eks mul on siin maal üksi mõnes mõttes seda asja niigi veidi raskem ajada, kuid vennas on olnud igati suureks toeks. Nüüdki sõitis mees Tallinnast spetsiaalselt keset töönädalat mitmel korral siia maale 130 kg kaugusele minu juurde selleks, et poseerimist teha või koos mõni trenn teha. Liialdamata, sellist tulemust eile ei oleks tulnud, kui teda poleks olemas…see asi on olnud meeskonnatöö ja seda kuni reaalselt minu lavale jõudmiseni välja. Teate, see on hindamatu, kui teil on lava taga kaasas selline inimene, kes teiega tegeleb, sõna otseses mõttes, ta on teil kaasas mitte niisama, vaid selleks, et võistlejat tõesti aidata. Ma pakun, et Silvar oli veel rohkem pärast väsinud, kui mina olingi. Ta vaatab lapp käes koguaeg, et grimm kuskilt ei jookseks, selleks tuleb mul ju koguaeg järgi käia, ta ütleb mis toimub laval, kuna võiksin pumpama hakata, tassib riideid ja kotte ühest ruumist teise kui vaja, hindab vormi, kohendab veel viimaseid poseerimisnüansse ja on asendamatuks moraalseks toeks. 100 % energia ja keskendumine ainult minu potentsiaali maksimaalsele realiseerimisele. See on tohutu tugi ja abi, kui teil on taga kaasas selline inimene. Kui on öeldud, et lava taga saab kaasas olla üks abiline, siis peakski kõik abilised sedavõrd tegusad olema, kui minu vend. Järgmine võistlus ongi 7. mail Lätis ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas ma ilma temata seal välja vean, seda enam, kui veel selline hullumeelne grimm ka on…kes kohendab grimmi ja vaatab, et asi toimiks??? Ma ei kujuta küll ette, võistlejana olen ma hetked enne lava oma mõtetes nii kinni, keskendunud ja teatud mõttes stressis, et ma ei kujuta küll ette ise hakata veel voolava grimmiga jändama, selja taha ju ei näe ja saa ligi ka, siis palu teisi, kel omalgi ilmselt samad probleemid ja tegemist, tulemus kindlasti võib saada seeläbi kannatada…loodan siiralt, et saan oma venna Lätti kaasa võtta.

Igal juhul Silvarile suur aitähh, üksi ei saaks ma selle asjaga maha.

Mis puutub poseerimisse üldse, siis loomulikult hoolimata asjaolust, et seda olen harjutanud, on ikka veel vigu. Üks on kindlasti lailihase näitamine tagant, kus ma vean ennast ette küüru, ent tegelikult ütlen nii, et see ei olegi viga. Tean hästi kuidas seda poosi näidata, kuid minu selja kõverus, süvenenud küfoos ja lordoos nimmeosas ei lase mul seda poosi hästi teha. Eriti veel siis, kui ma pean olema 5 tundi sisuliselt istudes ja seistes (grimmi pärast). Selgroolülid vajuvad ette paigast ära, selg läheb äärmiselt kangeks ja pingesse, ning ma ei saagi ennast lailihas tagant poosis sirgeks lükata ja tekibki selline liialt kumerselgne ja ettekallutatud väline poos, see on näha ka vabaseisus tagant, ma võin keha küll tervikuna taha kallutada, kuid kerge kumerus selga jääb. Ma ise tunnen ja tean seda, kuid puhtfüüsiliselt ma ei saa seda paremini esile tuua, iseäranis veel siis, kui selg on väsinud ja ülipinges. Õhtul kui tulin koju käis naine üle selja ja lülid üle selja liikusid ikka kõrvaga kuuldava raginaga paika .

Mis seal salata, kogu see lugu ei ole mulle veel päriselt ilmselgelt kohale jõudnud. Kahtlemata juhtus eile minu elus midagi väga erakordset, nii erakordset, et ma ei teadvusta seda endale vist praegugi veel. Kindlasti ei läinud ma neid Karikavõistlusi võitma, kohe kaugeltki mitte. Eks pääs absoluuti oli vast enam – vähem kindel, kuid mis seal edasi saab, see oli must maa, sest kõik absoluudi mehed olid küllalt hea vormiga ja olime küllalt võrdsed, vähemasti kaalumisel tundus see nii. Eks Imre oli peafavoriit, see on selge, sooviti talle ju foorumis juba õnnegi. Niisamuti oli favoriit tegelikult ka Marek, seda näitas ka ennustusvõistlus, kus mind vaid üks inimene pani esimeseks ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Kui ma ausalt arvamust võin avaldada, siis Imrele sai saatuslikuks otsus võistelda üle 80 kg – sena. Ma ei tahaks arvata ja ei usu, et sedavõrd kogenud spordimees nagu Imre plaaniski tulla mütsiga lööma, kindlasti mitte, kuid otsus võistelda üle 80 kg – sena ei tundunud mulle juba algusest peale tema puhul mõistlik. Miks…sest kui Imre on siin olnud 77 – 79 kg võistluskaaluga, siis ka sellisel juhul ei ole meie vormi vahe olnud teab mis mägedekõrgune. See oli asi, mis jäi Imrel ehk arvesse võtmata. Ent, loomulikult, müts maha, nii Imre, kui teiste finaali meeste ees, see lahing oli vägev. Ei ole mina mingi staar, kuid mis seal salata, seda eilset olukorda annab suuresti sellega võrrelda sellega, kui Taavi Otti võitis. Eks minu ja Imre vahel on olnud ka vaikselt sarnane rebimine. Kui siin räägiti muudatustest poseerimise osas, siis sellesse ma ei usu, minu arvates on Imre koguaeg nii poseerinud, nagu ta eilegi seda tegi, ent ehk minu muutused poseerimise osas paremuse suunas tõstsid ka võib – olla kuidagi Imre poseerimist esile, milles ei pruugigi kõik alati veatu olla.

Selge see, et finaalist puudusid seekord teise planeedi mehed Ott ja Taavi, kuid ülejäänud meeste tasemelt oli finaal ühtlane, ettearvamatu ja tugev. Andreil kindlasti väga hea ülekeha, kuid jalad karjuvad, tõsiselt karjuvad ja ma soovitaks mehel tõsiselt mõelda kahele jalatrennile nädalas, üks nädal 2 jalatrenni, teine nädal üks trenn, nii, nagu ise teen, see toimib. Martti…üldiselt ka tõusvas joones liikunud, kui seda hooaega arvestada. Jääb aga mulje, et mees jõuab lavale pidevalt alalaetuna, lihased tühjad. Tegelikult see on peamine, mida kardetakse ja olen ise palju samamoodi laval olnud. Võib – olla peaks järgmisel korral julgemalt laadima. Seda peab mees kindlasti ise hindama, heaks indikaatoriks on pilt peeglist järgmisel päeval. Martti on lähiaegadel kindlasti väga arvestatav tegija. Samuti peab jalga veel teravamaks saama. Nikolai on tõsiselt artistlik ja respektiväärt spordimees. See kuidas ta laval käitub, kuidas ta auditoorimuga suhtleb…see on võistluskultuur. Väga head jalad minu arvates, ülakeha vajaks veidi teravust juurde ja arvan, et mees on võimeline taas väga kõrgete kohtade peale kaasa rääkima. Marek, nagu juba lava taga nentisime, just ülakehal jäi veidi teravust puudu. Ent, kui ma üldse omale kellegi jalgu tahaks, siis olekski need Mareki või Miku jalad. Mareki jalad minu arvates väga võimsad ehk mitte ka oma sajaprotsendilise teravuse tipul, ent kahtlemata võimsad. Mees ise väga heade proportsioonidega minu arvates. Vend räägib ikka, et kui Marekit kaalumisel nägi vaatas, et mehel on püksi taskud midagi tihkelt täis, kuid kui püksid jalast läksid, tuli välja, et see on reie välimise pea klots, mis karjuvalt välja punnitas ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Imrest juba rääkisin. Ma muidugi ise saalist ei saanud asja näha, et kas ja mis muudatusi ta poseerimise osas tegi, kuid jah, arvan, et primaarselt kaal üle 80 kg – sai selgelt saatuslikuks, veel hullem oleks olnud asi 83 – 84 kg – sena välja tulla, nagu ta vist foorumis vahepeal korra kuskil kirjutas (võin ka valesti mäletada). Sest selge, et massiga ei löö niikuinii ja kui teravus maksimaalne ei ole, siis oli selge, et pidi raskeks minema.

Võistlusgrimm…totaalne jama ja ma tegelikult ei saa aru, kuidas selline praak asi saab üldse kehtida. Kõik võistlejad, kellega võib rääkida, omavad ainult negatiivset kogemust. Olen nüüd proovinud ka ise mitut moodi, ennem eelmisel õhtul kihtidega ja pestes. Nüüd proovisin samal päeval grimmimist alustades, tulemus on see, et mingi aja pärast oled ikka laiguline ja roheline ning näed välja nagu röövel. Kuivgrimmist on asi väga kaugel, kleepub ja määrib ikka nagu see eelminegi, kuid mulle tundub aina enam, et see eelmine grimm oli vaat, et veel paremgi. Enne Revalit alustasin eelmisel õhtul, koorisin, panin ühe kihi peale, pesin maha, õhtuks uus kiht peale. Hommikuks olin ikka roheline, pesin maha panin uue kihi peale, kuid see jäi juba õhukeseks ja grimmist tuli puudugi. Ent, ka see üks kiht oli selleks ajaks, kui võistluseni oli jäänud umbes tund, läinud jälle laiguliseks ja roheliseks. Pidin maha pesema ja ostma koguni uue grimmi, et üldse lavale saada, kuna üks pudel oli selle kihitamisega ja pesemisega juba tühi. Pealegi, metsik hind on ka asjal.

Eile proovisime siis grimmeerimisega alustada juba hommikul pärast kaalumist, umbes 10.30, ei saaks öelda, et ei jäänud aega kuivamiseks, kuid ikkagi, silmnähtavalt grimmi all olles ja suisa silme all tõmbub see grimm higiga reageerides kehal roheliseks. Teine kiht läks peale umbes 3 tundi enne lavale minekut. Ikka, ei kuiva korralikult äragi, laval jookseb kõik maha ja läheb täpiliseks.

Kokkuvõttes üks ilgelt jama kraam ja ma ei saa aru, kuidas selline asi saab ametlikult olla kohustuslik, asi, mis on ilmselgelt praak. Ei ole ju normaalne, et võistleja peab niigi pingelisel perioodil nagu dieet ja valmistumine muretsema ja mässama grimmiga. See on kuri vaev, et selle grimmiga normaalse väljanägemisega lavale jõuda, ausalt.

Kuidas ise vormiga rahul olin? Tõsi, nende piltide järgi, mida nüüdseks näinud olen, ilmselt pidi see võit tõepoolest koju tulema. Kindlasti 1,5 maksimaalselt 2 kg on veel pekki võtta, siis ei pea jalgade pärast ka muretsema. Muretsema selles mõttes, et kas satub võistlustele see päev, kui jalad on heas konditsioonis. Jalgade teravus on päeviti jubedalt kõikuv. Panengi lisaks ka vormipildid, mis tehtud 21. aprillil, kui tegin 400 g jogurtiga kerge proovilaadimise. Jalg läks tol päeval tõsiselt võimsaks, isegi oluliselt paremaks, kui ta 23. aprillil võistlustel üldse oligi. Võistluspäeval kannatas jala separatsioon kõvasti ka sellega, et peale kaalumist ainult seisin või istusin, grimmi pärast. Teravamaks on kindlasti võimalik saada oluliselt veel kogu paketti, eriti jalgu.

Kokkuvõttes, tunnistan ausalt, et kuigi peaks olema teisiti, siis minu peaeesmärk sellel kevadel oligi EKV, kuidas läheb Lätis või Bulgaarias (muidugi juhul, kui koondis sinna üldse läheb), siis need võistlused sel kevadel on minu jaoks isegi teisejärgulised. Tulla Eesti Absoluutseks Karikavõitjaks…see oli tõepoolest rohkem, kui ma üldse arvatagi oskasin.

Kaal täna hommikul oli 94.8 kg, ilma WC – ta, täna söön veel kõike ja vabalt, üsna kindlalt. Homme üritan taas dieedireziimile tagasi minna. Maganud tegelikult ei olegi, käisin öösel korduvalt näksimas, olin voodis üleval, seedisin ja elasin eilset sündmust tagant järgi uuesti üle ja läbi. Hea on süüa, hea on olla ja tunda paar päevakest vahele ennast ka normaalse inimesena .

Noortele meestele soovitan kindlasti pidada ka oma numbrite üle võimalikult täpset arvet. Need numbrid on aastate pärast ja hiljem võisteldes hindamatu väärtusega. Kalorid, kehakaal enne ja pärast võistlemist, võistluspäeva õhtul ja hommikul, kuidas treenisite viimasel nädalal, millal viimane trenn, kuidas, kas ja millega laadisite. Neid numbreid on ise hiljem pärast väga huvitav analüüsida. Näiteks eile võistluspäeva hommikul minul kaal ilma WC – ta oli 94.2 kg, mis peale WC – d oleks reaalselt olnud ca. 93.7 kg. 7.45 pärast esimest sööki ja WC – d 94.6 kg, Tartus kaalumisel 95.15 kg, õhtul peale võistlust kodus koos söödud päevase toiduportsuga 94.4 kg ja pühapäeva (täna) hommikul ilma WC – ta 94.8 kg. Mida see näitab, see näitab seda, kui tühjaks üks võistlus omakorda tõmbab ja et paar päeva pärast võistlust võib vabalt täiesti tavaliselt süüa, seda selleks, et kaal pidurdamatult ei hakkaks langema, lihast ei kaotaks ja auku ei kukuks. Seda eriti veel siis kui võistlushooaeg jätkub. Eile kaalusin esimest korda tegelikult kuni lavani välja ka oma sissesöödavad toidud, nii saan teada üsna täpse laadimiskoguse.

Igal juhul, hea võistlus oli, karm lahing, tänan kindlasti oma toetajaid. Suured tänud ka teistele fännidele ja pöidlahoidjatele, keda minu imestuseks oli saalis isegi vististi päris palju. Kes te seal kõik olite ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, ma poleks oodanudki omale sedavõrd suurt ja häälekat poolehoidu, aga see on ainult tore ja hea üllatus.

Samuti suured tänud kõikidele võistlejate, kohtunikele ja alaliidule korralduse eest. Muide Vanemuises oli ka minu elu esimene võistlus 2001, seal on alati hea võistelda, grimmitoad, pesemisvõimalused, hea ja avar lavatagune ja soojad ruumid.

Nüüd plaanin sööma minna pannkooke kohupiimaga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>!!!

Selline oli seis neljapäeva õhtul 21. aprillil 2011.

aprill 24, 2011 at 8:10 e.l. #299137

Laura Reisalu

Member

Janar! Palju – palju õnne sulle!!!

aprill 24, 2011 at 8:11 e.l. #299138

rait83

Member

Võimas, Janar!

Ei saa minagi aru, mis nad peedistavad selle grimmiga. On vaja võtta vastu sellised deb…..d otsuseid ja võistlejaid sellega veel koormata?

aprill 24, 2011 at 8:32 e.l. #299141

Mart Muru

Member

Palju õnne!!

Võimas esitus ning imetlusväärne eneseteadlikkus!!

aprill 24, 2011 at 9:07 e.l. #299147

renku

Member

Palju õnne! Võit oli auga välja teenitud, olid väga võimas

aprill 24, 2011 at 9:12 e.l. #299149

Aile

Member

Kui ma tooksin midagi eraldi välja, siis jalakuju. Harmooniline, ilus.

…ja ka üldmulje.

Hea nauditava kompekti oled välja tahunud

Palju õnne veel kord! ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

aprill 24, 2011 at 9:13 e.l. #299150

rinaldo

Member

Õnnitlen!!

Mul on hea meel, et sa pole seljahädade ja motivatsiooni puuduse tõttu alla andnud! Ma ei hinda kedagi Eesti kulturistidest kõrgemalt kui sind, sest sa panustad Eesti kulturismi arengusse läbi artiklite kirjutamise ja tõlkimise ning teed individuaaltööd täiesti “suvaliste” noortega, kes tahavad sellel alal kätt proovida. Noori aitavad ka Kiivikas, Imre jt, aga läbi interneti artiklite jõuavad sinu sõnad Eestimaa kohtadesse, kuhu nende meeste omad ei pruugi ulatuda.

Soovin jõudu ja tervist arenemiseks!

aprill 24, 2011 at 10:45 e.l. #299155

Kristjan-Johannes Konsap

Member

Hea töö, Rückenberg. Elasin sulle kaasa. Lootsin juba tookord, paar aastat tagasi, ku Ott ei võistelnud ja Imre abs karika võitis, et tuled näitad, milleks sa võimeline oled. Tookordset Imre vormi ei mäleta, aga sina oled kindlasti selle ajaga paremuse poole arenenud. Tookord poleks sa tegelikult ehk abs karikat koju viinud, aga tore, et see sel korral lõpuks juhtus.

Ja vaata et sa krt ennast Bulgaarias ei alahinda ja laval tagasi ei hoia! Nüüd saad finaalikohtade mõttes vaid tõusta. PS! Eile vaatasin, et krt su jalad oleks nagu võimsamaks läinud, niiet nüüd on proportsioon ka paem kui eelmisel kevadel. Veel üks pluss, mis peaks sel kevadel sind Euroopakatel kõrgema koha poole viima.

Edu.

aprill 24, 2011 at 11:30 e.l. #299160

vrsm

Member

Tere!!!

Kindlasti tahan ma esimese asjana tänada oma venda, kes on suuresti minu võistlustel olnud minu meeskonnaks. Temale võlgnen ma ka selle, et poseerimine on läinud väga selgelt paremaks. Ma pole vist kunagi poseerimist nii palju teinud, karjääri jooksul isegi mitte kokku, kui nüüd koos vennaga tegime, stabiilselt 2 – 3 korda nädalas. Eks mul on siin maal üksi mõnes mõttes seda asja niigi veidi raskem ajada, kuid vennas on olnud igati suureks toeks. Nüüdki sõitis mees Tallinnast spetsiaalselt keset töönädalat mitmel korral siia maale 130 kg kaugusele minu juurde selleks, et poseerimist teha või koos mõni trenn teha. Liialdamata, sellist tulemust eile ei oleks tulnud, kui teda poleks olemas…see asi on olnud meeskonnatöö ja seda kuni reaalselt minu lavale jõudmiseni välja. Teate, see on hindamatu, kui teil on lava taga kaasas selline inimene, kes teiega tegeleb, sõna otseses mõttes, ta on teil kaasas mitte niisama, vaid selleks, et võistlejat tõesti aidata. Ma pakun, et Silvar oli veel rohkem pärast väsinud, kui mina olingi. Ta vaatab lapp käes koguaeg, et grimm kuskilt ei jookseks, selleks tuleb mul ju koguaeg järgi käia, ta ütleb mis toimub laval, kuna võiksin pumpama hakata, tassib riideid ja kotte ühest ruumist teise kui vaja, hindab vormi, kohendab veel viimaseid poseerimisnüansse ja on asendamatuks moraalseks toeks. 100 % energia ja keskendumine ainult minu potentsiaali maksimaalsele realiseerimisele. See on tohutu tugi ja abi, kui teil on taga kaasas selline inimene. Kui on öeldud, et lava taga saab kaasas olla üks abiline, siis peakski kõik abilised sedavõrd tegusad olema, kui minu vend. Järgmine võistlus ongi 7. mail Lätis ja ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas ma ilma temata seal välja vean, seda enam, kui veel selline hullumeelne grimm ka on…kes kohendab grimmi ja vaatab, et asi toimiks??? Ma ei kujuta küll ette, võistlejana olen ma hetked enne lava oma mõtetes nii kinni, keskendunud ja teatud mõttes stressis, et ma ei kujuta küll ette ise hakata veel voolava grimmiga jändama, selja taha ju ei näe ja saa ligi ka, siis palu teisi, kel omalgi ilmselt samad probleemid ja tegemist, tulemus kindlasti võib saada seeläbi kannatada…loodan siiralt, et saan oma venna Lätti kaasa võtta.

Igal juhul Silvarile suur aitähh, üksi ei saaks ma selle asjaga maha.

Mis puutub poseerimisse üldse, siis loomulikult hoolimata asjaolust, et seda olen harjutanud, on ikka veel vigu. Üks on kindlasti lailihase näitamine tagant, kus ma vean ennast ette küüru, ent tegelikult ütlen nii, et see ei olegi viga. Tean hästi kuidas seda poosi näidata, kuid minu selja kõverus, süvenenud küfoos ja lordoos nimmeosas ei lase mul seda poosi hästi teha. Eriti veel siis, kui ma pean olema 5 tundi sisuliselt istudes ja seistes (grimmi pärast). Selgroolülid vajuvad ette paigast ära, selg läheb äärmiselt kangeks ja pingesse, ning ma ei saagi ennast lailihas tagant poosis sirgeks lükata ja tekibki selline liialt kumerselgne ja ettekallutatud väline poos, see on näha ka vabaseisus tagant, ma võin keha küll tervikuna taha kallutada, kuid kerge kumerus selga jääb. Ma ise tunnen ja tean seda, kuid puhtfüüsiliselt ma ei saa seda paremini esile tuua, iseäranis veel siis, kui selg on väsinud ja ülipinges. Õhtul kui tulin koju käis naine üle selja ja lülid üle selja liikusid ikka kõrvaga kuuldava raginaga paika .

Mis seal salata, kogu see lugu ei ole mulle veel päriselt ilmselgelt kohale jõudnud. Kahtlemata juhtus eile minu elus midagi väga erakordset, nii erakordset, et ma ei teadvusta seda endale vist praegugi veel. Kindlasti ei läinud ma neid Karikavõistlusi võitma, kohe kaugeltki mitte. Eks pääs absoluuti oli vast enam – vähem kindel, kuid mis seal edasi saab, see oli must maa, sest kõik absoluudi mehed olid küllalt hea vormiga ja olime küllalt võrdsed, vähemasti kaalumisel tundus see nii. Eks Imre oli peafavoriit, see on selge, sooviti talle ju foorumis juba õnnegi. Niisamuti oli favoriit tegelikult ka Marek, seda näitas ka ennustusvõistlus, kus mind vaid üks inimene pani esimeseks ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Kui ma ausalt arvamust võin avaldada, siis Imrele sai saatuslikuks otsus võistelda üle 80 kg – sena. Ma ei tahaks arvata ja ei usu, et sedavõrd kogenud spordimees nagu Imre plaaniski tulla mütsiga lööma, kindlasti mitte, kuid otsus võistelda üle 80 kg – sena ei tundunud mulle juba algusest peale tema puhul mõistlik. Miks…sest kui Imre on siin olnud 77 – 79 kg võistluskaaluga, siis ka sellisel juhul ei ole meie vormi vahe olnud teab mis mägedekõrgune. See oli asi, mis jäi Imrel ehk arvesse võtmata. Ent, loomulikult, müts maha, nii Imre, kui teiste finaali meeste ees, see lahing oli vägev. Ei ole mina mingi staar, kuid mis seal salata, seda eilset olukorda annab suuresti sellega võrrelda sellega, kui Taavi Otti võitis. Eks minu ja Imre vahel on olnud ka vaikselt sarnane rebimine. Kui siin räägiti muudatustest poseerimise osas, siis sellesse ma ei usu, minu arvates on Imre koguaeg nii poseerinud, nagu ta eilegi seda tegi, ent ehk minu muutused poseerimise osas paremuse suunas tõstsid ka võib – olla kuidagi Imre poseerimist esile, milles ei pruugigi kõik alati veatu olla.

Selge see, et finaalist puudusid seekord teise planeedi mehed Ott ja Taavi, kuid ülejäänud meeste tasemelt oli finaal ühtlane, ettearvamatu ja tugev. Andreil kindlasti väga hea ülekeha, kuid jalad karjuvad, tõsiselt karjuvad ja ma soovitaks mehel tõsiselt mõelda kahele jalatrennile nädalas, üks nädal 2 jalatrenni, teine nädal üks trenn, nii, nagu ise teen, see toimib. Martti…üldiselt ka tõusvas joones liikunud, kui seda hooaega arvestada. Jääb aga mulje, et mees jõuab lavale pidevalt alalaetuna, lihased tühjad. Tegelikult see on peamine, mida kardetakse ja olen ise palju samamoodi laval olnud. Võib – olla peaks järgmisel korral julgemalt laadima. Seda peab mees kindlasti ise hindama, heaks indikaatoriks on pilt peeglist järgmisel päeval. Martti on lähiaegadel kindlasti väga arvestatav tegija. Samuti peab jalga veel teravamaks saama. Nikolai on tõsiselt artistlik ja respektiväärt spordimees. See kuidas ta laval käitub, kuidas ta auditoorimuga suhtleb…see on võistluskultuur. Väga head jalad minu arvates, ülakeha vajaks veidi teravust juurde ja arvan, et mees on võimeline taas väga kõrgete kohtade peale kaasa rääkima. Marek, nagu juba lava taga nentisime, just ülakehal jäi veidi teravust puudu. Ent, kui ma üldse omale kellegi jalgu tahaks, siis olekski need Mareki või Miku jalad. Mareki jalad minu arvates väga võimsad ehk mitte ka oma sajaprotsendilise teravuse tipul, ent kahtlemata võimsad. Mees ise väga heade proportsioonidega minu arvates. Vend räägib ikka, et kui Marekit kaalumisel nägi vaatas, et mehel on püksi taskud midagi tihkelt täis, kuid kui püksid jalast läksid, tuli välja, et see on reie välimise pea klots, mis karjuvalt välja punnitas ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Imrest juba rääkisin. Ma muidugi ise saalist ei saanud asja näha, et kas ja mis muudatusi ta poseerimise osas tegi, kuid jah, arvan, et primaarselt kaal üle 80 kg – sai selgelt saatuslikuks, veel hullem oleks olnud asi 83 – 84 kg – sena välja tulla, nagu ta vist foorumis vahepeal korra kuskil kirjutas (võin ka valesti mäletada). Sest selge, et massiga ei löö niikuinii ja kui teravus maksimaalne ei ole, siis oli selge, et pidi raskeks minema.

Võistlusgrimm…totaalne jama ja ma tegelikult ei saa aru, kuidas selline praak asi saab üldse kehtida. Kõik võistlejad, kellega võib rääkida, omavad ainult negatiivset kogemust. Olen nüüd proovinud ka ise mitut moodi, ennem eelmisel õhtul kihtidega ja pestes. Nüüd proovisin samal päeval grimmimist alustades, tulemus on see, et mingi aja pärast oled ikka laiguline ja roheline ning näed välja nagu röövel. Kuivgrimmist on asi väga kaugel, kleepub ja määrib ikka nagu see eelminegi, kuid mulle tundub aina enam, et see eelmine grimm oli vaat, et veel paremgi. Enne Revalit alustasin eelmisel õhtul, koorisin, panin ühe kihi peale, pesin maha, õhtuks uus kiht peale. Hommikuks olin ikka roheline, pesin maha panin uue kihi peale, kuid see jäi juba õhukeseks ja grimmist tuli puudugi. Ent, ka see üks kiht oli selleks ajaks, kui võistluseni oli jäänud umbes tund, läinud jälle laiguliseks ja roheliseks. Pidin maha pesema ja ostma koguni uue grimmi, et üldse lavale saada, kuna üks pudel oli selle kihitamisega ja pesemisega juba tühi. Pealegi, metsik hind on ka asjal.

Eile proovisime siis grimmeerimisega alustada juba hommikul pärast kaalumist, umbes 10.30, ei saaks öelda, et ei jäänud aega kuivamiseks, kuid ikkagi, silmnähtavalt grimmi all olles ja suisa silme all tõmbub see grimm higiga reageerides kehal roheliseks. Teine kiht läks peale umbes 3 tundi enne lavale minekut. Ikka, ei kuiva korralikult äragi, laval jookseb kõik maha ja läheb täpiliseks.

Kokkuvõttes üks ilgelt jama kraam ja ma ei saa aru, kuidas selline asi saab ametlikult olla kohustuslik, asi, mis on ilmselgelt praak. Ei ole ju normaalne, et võistleja peab niigi pingelisel perioodil nagu dieet ja valmistumine muretsema ja mässama grimmiga. See on kuri vaev, et selle grimmiga normaalse väljanägemisega lavale jõuda, ausalt.

Kuidas ise vormiga rahul olin? Tõsi, nende piltide järgi, mida nüüdseks näinud olen, ilmselt pidi see võit tõepoolest koju tulema. Kindlasti 1,5 maksimaalselt 2 kg on veel pekki võtta, siis ei pea jalgade pärast ka muretsema. Muretsema selles mõttes, et kas satub võistlustele see päev, kui jalad on heas konditsioonis. Jalgade teravus on päeviti jubedalt kõikuv. Panengi lisaks ka vormipildid, mis tehtud 21. aprillil, kui tegin 400 g jogurtiga kerge proovilaadimise. Jalg läks tol päeval tõsiselt võimsaks, isegi oluliselt paremaks, kui ta 23. aprillil võistlustel üldse oligi. Võistluspäeval kannatas jala separatsioon kõvasti ka sellega, et peale kaalumist ainult seisin või istusin, grimmi pärast. Teravamaks on kindlasti võimalik saada oluliselt veel kogu paketti, eriti jalgu.

Kokkuvõttes, tunnistan ausalt, et kuigi peaks olema teisiti, siis minu peaeesmärk sellel kevadel oligi EKV, kuidas läheb Lätis või Bulgaarias (muidugi juhul, kui koondis sinna üldse läheb), siis need võistlused sel kevadel on minu jaoks isegi teisejärgulised. Tulla Eesti Absoluutseks Karikavõitjaks…see oli tõepoolest rohkem, kui ma üldse arvatagi oskasin.

Kaal täna hommikul oli 94.8 kg, ilma WC – ta, täna söön veel kõike ja vabalt, üsna kindlalt. Homme üritan taas dieedireziimile tagasi minna. Maganud tegelikult ei olegi, käisin öösel korduvalt näksimas, olin voodis üleval, seedisin ja elasin eilset sündmust tagant järgi uuesti üle ja läbi. Hea on süüa, hea on olla ja tunda paar päevakest vahele ennast ka normaalse inimesena .

Noortele meestele soovitan kindlasti pidada ka oma numbrite üle võimalikult täpset arvet. Need numbrid on aastate pärast ja hiljem võisteldes hindamatu väärtusega. Kalorid, kehakaal enne ja pärast võistlemist, võistluspäeva õhtul ja hommikul, kuidas treenisite viimasel nädalal, millal viimane trenn, kuidas, kas ja millega laadisite. Neid numbreid on ise hiljem pärast väga huvitav analüüsida. Näiteks eile võistluspäeva hommikul minul kaal ilma WC – ta oli 94.2 kg, mis peale WC – d oleks reaalselt olnud ca. 93.7 kg. 7.45 pärast esimest sööki ja WC – d 94.6 kg, Tartus kaalumisel 95.15 kg, õhtul peale võistlust kodus koos söödud päevase toiduportsuga 94.4 kg ja pühapäeva (täna) hommikul ilma WC – ta 94.8 kg. Mida see näitab, see näitab seda, kui tühjaks üks võistlus omakorda tõmbab ja et paar päeva pärast võistlust võib vabalt täiesti tavaliselt süüa, seda selleks, et kaal pidurdamatult ei hakkaks langema, lihast ei kaotaks ja auku ei kukuks. Seda eriti veel siis kui võistlushooaeg jätkub. Eile kaalusin esimest korda tegelikult kuni lavani välja ka oma sissesöödavad toidud, nii saan teada üsna täpse laadimiskoguse.

Igal juhul, hea võistlus oli, karm lahing, tänan kindlasti oma toetajaid. Suured tänud ka teistele fännidele ja pöidlahoidjatele, keda minu imestuseks oli saalis isegi vististi päris palju. Kes te seal kõik olite ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>, ma poleks oodanudki omale sedavõrd suurt ja häälekat poolehoidu, aga see on ainult tore ja hea üllatus.

Samuti suured tänud kõikidele võistlejate, kohtunikele ja alaliidule korralduse eest. Muide Vanemuises oli ka minu elu esimene võistlus 2001, seal on alati hea võistelda, grimmitoad, pesemisvõimalused, hea ja avar lavatagune ja soojad ruumid.

Nüüd plaanin sööma minna pannkooke kohupiimaga ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>!!!

see vbl kõige pikem postitus, mida fitness.ee-s näinud olen. aga kõik väärt lugemist, väga huvitav!

ning need pildid. OI SA KURAT, milline vorm! nime nimetada ei oska, aga see lihas käsivarrel…

selline vorm väärib tõesti vaid võitu. õnnitlen.

aprill 24, 2011 at 1:14 p.l. #299170

Draakon40

Member

Õnnitlused veelkord Janar!

Tõeliselt hea vorm. Ja lisaks oled asjalik ja sõbralik spordimees. Lava taga kindlalt Silvariga kõige sümpaatsem team. Keskendud oma võistlusele, ei ole ülbe ega tähtis.

Tubli!!!

aprill 25, 2011 at 5:00 p.l. #299386

Sammy7

Member

Õnnitlused ka minu poolt!

Käisin nii Reval Cup-i vaatamas kui ka Eesti Karika võistlusi. Ütleme nii, et selle 2 nädala tegid minu silmis küll igatahes suurepärase arengu. Suutsid ennast veel kuivemaks teha ning ütleme ausalt, et kui Imre oleks isegi 3 kg kuivem olnud, siis oleksid siiski võidu ära võtnud. Väga super tulemus! Usun, et Sinu eesmärk 2014(kunagi nagu panin tähele, et selleks ajaks soovisid Eesti meistriks tulla) tuleb siiski varem kui arvata oskamegi “>

aprill 25, 2011 at 6:06 p.l. #299404

Janar Rückenberg

Member

Tere, kuigi ma tulin just trennist, ei kavatse ma täna teile “igavat” trennijuttu hakata ajama. Kindlasti tänan kõiki õnnitlejaid, fänne ja toetajaid. Olen meelitatud ja positiivselt üllatunud, et mul on sedavõrd palju kaasaelajaid ja toetajaid. Suur aitähh teile!!! Võib – olla ongi see see säde, mis süütab taas minu, juba pikemat aega väga madala motivatsiooni!!!

Mõtlesin täna vahelduseks tutvustada teile oma perekonda “>.

Poeg Hoss

Minu väike tütar Marta Luisa, hetkel 4.5 kuune.

aprill 25, 2011 at 6:18 p.l. #299407

Janar Rückenberg

Member

Härrased ülikooli lõpetamisel Tartus.