Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”
- This topic has 599 replies, 113 voices, and was last updated 9 years, 8 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Euroopa meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis 2014…
Läbi on selleks korraks jälle see lugu. Tulin just 30 km – selt rattaringilt, tegin tassi kohvi, sõin ühe kohupiima hapukoorega ja mõtlen, et õige aeg teha möödunust kokkuvõte. Ehkki hooaja loen tervikuna kordaläinuks, valetaksin teile, kui ütleksin, et ma ei lootnud finaali pääseda. Tõepoolest, see oli esimene kord, kui ma tõesti lootsin, et pääsen Euroopa meistrivõistlustel finaali. Kahjuks, teatud asjaoludel ei õnnestunud mul seda „paketti“ Hispaaniasse lavale välja vedada. Paketti, mille nägemine peeglist pakkus rahuldust terve hooaja vältel kuni viimaste päevadeni välja enne Santa Susannasse sõitu. Hetkel on emotsioon selline, et minu pärusmaaks jäävadki ilmselt alati rohkem eestisisesed väikesed võistlused. Ehkki, nagu ma järjest enam aru saan, ei peeta neid suurt millekski.
Mõtlesin tegelikult tõsiselt, et kas hakkan üldse mingit kokkuvõtet tegema. Aga, kuna olen aru saanud, et mul on päris palju pöidlahoidjaid, siis võlgnen neile omapoolse tagasiside toimunust.
Oma vormi suhtes ei oska midagi väga öelda, lavalt „live’s“ ennast ju ei näe, tuginen meie inimeste kommentaaridele, kes saalis olid ja üht teist näen ka piltidelt, ehkki, Eastlab’i pildid on sel aastal kuidagi kehvakesed, kõik, kaasa arvatud finalistid ja võitja näevad kuidagi väga „flat – id“ välja. Aga, rusikatega lõppkoha suhtes ei vehi, kui kohtunikud sellise hinnangu minu väljanägemisele andsid ju see oli siis seda väärt. Küll olen sedavõrd enesekindel, et näitasin sel hooajal, nii EKV – l kui juba LELKV – l vormi, millega oleks löönud isegi võitjat. See on üks väheseid kordi minu puhul, kui ma julgen sedavõrd enesekindla „statement’i“ teha. Loomulikult on see kõik tagantjärele jutt ja kuulub „OLEKS“ žanrisse, kuid sellisel seisukohal ma olen. Ja, seda enam kurb on sellisel veendumusel tõdeda, et „asi“ lihtsalt läks viimasel hetkel käest. Mis siis juhtus??? Ma ei hakka detailidesse laskuma, kuid ütlen, et ma pole vist tükk aega nii kõvasti vihastanud ja nii suures stressis olnud kui kaalumise ja Santa Susannasse kulgemise päeval. Veelkord, ma ei hakka kõikidesse detailidesse laskuma, kuivõrd vaid üks näide, et kui lennuk maandub kell 13.00, me saame lennujaamast minema alles kell 15.00 ja jõuame kaaluma alles kell 21.00, siis inimesele, kes elab ja plaanib oma asju saksa täpsusega on see liig mis liig taluda. Liiatigi veel sedavõrd tundlikus seisundis kui viimasel võistluseelsel päeval. Planeerisin oma asju nõnda, et, kui lennuk maandub kell 13.00, tund aega pidavat Barcelona’st Santa Susannasse sõitu olema, siis ehk eeldatavasti 15.00 jõuame kaalule ja peale seda saan süsivesikutega laadima hakata. Kodus eelnevalt võistluste formaadiga (ajakavaga) tutvumine ja vastavalt sellele oma võistluseelse päeva laadimistoimingute planeerimine sedavõrd kavakindlalt oli muidugi ilmselt viga. Minu strateegia oli, et võimalikult ruttu saada kohale jõudes kaalule, et peale seda hakata laadima. Kiiresti seepärast, et kaal oli mul suhteliselt piiri peal, mistõttu söömisega enne kaalumist väga tegeleda ei saanud. Samas, kõht oli tühi ja enesetunne kehva. Ka ei plaaninud ma öösel laadida. Kui lõpuks alles kell 21.00 kaalutud sain, siis mida sa öösel laed, olin küll tühi, kuid 600 – 700 g süsikaid vastu ööd jättis ilmselt oma jälje. Olen selgelt veendunud, et keha ei toimeta laetavate süsivesikutega öötundidel sarnaselt kui päevasel ajal. Lisaks sellele muidugi korralik väsimus, oli ju jalul oldud juba eelmise päeva kell 02.15 – st, pluss muidugi see meeletu emotsioonide langus ja sellest tulenev stress, mis vihastamise, pahameele ja närveerimisega kaasnes. Olen kõva kannataja, kuid ka minu kannatus katkeb ja seda sai meie esikulturist isiklikult omal nahal kogeda
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Vabandan siinkohal veelkord ning tean ja usun, et Ott mõistab mind.Nagu ütlesin, platseerumist silmas pidades kohtunikele midagi ette ei heida. Ise tean, et asi läks lihtsalt per..e. Kui teised kõik on rääkinud, et nende kategooriate esimesed 4 – 5 olid ülikõvad, siis mina ütlen, et kui asjad oleks kulgenud täpselt „minu plaanide“ järgi, siis omasin veel päev ennem vormi, millega oleks võinud vabalt minu kategooria võitjale Boris Oravale endale vastu hakata ja seda edukalt. Aga, eks tuleb hakkama saada, aeg näitab, milleks selline emotsioon lõpuks areneb, kas uueks võimsaks motivatsiooniks või hoopis vastupidi…
Midagi on sellel hooajal, nüüd kui hooaeg on läbi, täiesti teistmoodi. Emotsioonid on teistsugused. Tunnen, et midagi, mis oli ettenähtud tehtud saama, jäi tegemata, midagi jäi sisse, palju jäi sisse. Ei salgagi, et investeerisin sellesse valmistumisse palju, igas mõttes palju ja meeletult palju, sellepärast ka selline tunne. Midagi jäi sinna Santa Susannasse maha. Ja tunnen tõesti, et medal jäi maha. Loomulikult, kõik ei saa sellest aru ega peagi saama, et mees, kes sai 9. koha räägib medalist. Aga, ma ei räägiks, kui ma nii ei arvaks. Laval oli see pilt nagu ta oli, oligi lihtsalt sellepärast, et asjad läksid valesti. Aga, veelkord, selle hooaja eelneva kolme võistluse vormidega oleksin rääkinud finaalis igasuguste kohta jagamises kaasa, ise usun ja tean nii. Tean ka seda, et kui üldse veel kunagi välisvõistlusele satun, siis ilma Silvarita ma ei lähe. Ehk tuleb mul sõnu süüa, kuid hetkel mõtlen küll nii.
Rääkisime palju pärast suuri söömisi kaalust ja spekuleerisime, et kui palju kellelgi siis koju jõudes kaalu on juurde söödud. Oli ju klassikute ja kulturistide võistlus ära neljapäeval, mis tähendab, et neli päeva, reedest esmaspäevani tegeleti suure söömisega. Kaalumisel nägin numbrit 93.9 kg ja suur oli minu üllatus täna, teisipäeva hommikul, kui peale WC – d vaatasid kaalult vastu numbrid 93.9 kg, ausalt öeldes uskumatu.Tegelikult kaalusin juba öösel, siis olin 94.4 kg, kuid jah, hommikul peale WC – d võistluskaal 93.9 kg ja ausalt öeldes ega välimuse üle ei saa ka väga selle söömise peale nuriseda. Hea on see, et nüüd on saanud kehalise aktiivsuse taha ja igasugune edasine rasvumine peaks aeglustuma.
Hetkel on kaal endiselt võistluskaalu piirides: kõigub 93.5 – 94.5 kg, mis on sisuliselt võistluskaal, mingeid programme ja progresserumisi paika pannud ei ole, kuid tunnistan, et aeroobset rühin küll korralikult teha. Tunne on selline, et midagi on nagu pooleli ja midagi jäi nagu tegemata. Mõistagi ei ole kaugeltki enam võistlusvormi teravust, kuna söömine on siiski mõnevõrra teine, ka ei ole sellist defitsiiti. Samuti hoiab kaalu ilmselt all ka tõsisema jõutreeningu puudumine. Hetkel, kui vaadata peeglisse, siis võistlusvorm oleks vast uuesti 4 nädala kaugusel, ent söögiisud on siiski endiselt tavapärasest suuremad ja tuleb tublisti tegeleda enese ohjeldamisega. Tunnistan, et just hetk tagasi sõin ilge litaka „Napoleoni“ kooki
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Seda tuleb homme hommikul taas neutraliseerima asuda.Mis saab edasi – täpselt ei teagi. Küll tean aga seda, et alustuseks vajab keha puhkust ja korralikult. Kavatsen just eelkõige planeeritud ja süsteemsetest jõutreeningutest mõnda aega puhata. Keha vajab reziimist ja pikast distsipliinist puhkust. Kavatsen olla aktiivne läbi selliste tegevuste, mida tavapäraselt ei ole saanud teha – rattasõit, tõmban ergomeetrit, liigun palju väljas ja ehk vaheluseks mingid CrossFit’i stiilis ringtreeningud.
Veidi pildimaterjali võistlusvormi kulgemisest:
2. märts 2014 – väike näide meie poseerimistest
5. märts 2014
18. märts 2014
22. märts 2014
29. märts 2014
15. mai 2014: EM – d Santa Susannas
EKV 2014
Tänan kõiki, kes minu tegemistele kaasa elasid, suur aitäh teile…
Janar, sa oled teinud alati väga kõva vormi, selles ei saa kaheldagi. See, kui sul on viimasel hetkel midagi natuke nihu läinud, siis seda tavainimese (ja ka minu) silm ei seleta.
Aga minule kui kõrvaltvaatajale tundub, et sul annab oma kohta oluliselt parandada pigem poseerimise arvelt.
Olles siin võistlusi pildistanud ja lähemalt jälginud kommenteeriks ma paari sõnaga nii:
Nimelt tundub su olek poseerides veidi ebaloomulik ja näiteks tagant topeltbiitsepsi poosis on käed erineva nurga all jne…
Loomulikult ei ole mina mingi õpetaja ega treener aga võibolla leiad kellegi väga hea poseerija (n. Ott), kellega poseerimise üle vaatate.
Ma mäletan, kui kunagi Pavel Kossenko sind lavataga veidi juhendas, olid pärast üsna läbi.
Miks ma seda kirjutan? Sest usun ja loodan, et sa saad palju kõrgemaid kohti, mida sa ka väärt oled.
Tervist ja jõudu!
Janar oli, mis oli – üks mis kindel said kõva kogemuse võrra rikkamaks ja neid pingelisi oluordi on ikka ette tulnud suurvõistlustel, seega minu poolt nagu me ka omavahel oleme rääkinud on asjad kõik selgeks räägitud. Usun, et see kogemus aitab sul teinekord mõnes veelgi suuremas võistluses, miks mitte MM paremini karastuda ja vaimselt asju ette planeerida, sest ise olles samas stiilis võistlustel varem korduvalt osalenud ei eeldanudki ma et seal Santa Susannas asjad kuidagi kiiremini läheksid (sealt ka meie erinevad ootused kogu protsessi ajalise kulgemise osas).
Nähes eest ise kogu võistlust, pean tunnistama, et oleksin sind oma hinnagul ka selle vormiga finaali pakkunud – tase ei olnud sel aastal pikas klassikas nii tugev, mida näitas ka absoluudi valimine, kus pika kategooria võitja oli alles 3. Võitja oli lihtsalt ilusamate joontega, ei olnud seal ulme reljeefi või massi. Sinu puhul on just kaks viimati nimetatud asja plussiks ja kui neist ühe ära lased, siis annad palju ära. Kindlasti nagu ka TANK soovitas, annab kohustuslike pooside poseerimist parandada, usun ,et seal on reservi päris korralikult.
Soovin sulle igal juhul kõike paremat ja loodan ,et jätkub sul motivatsiooni jätkata ja usun ,et sinu suured tulemused on alles ees!
Janar, Salmes olid võimas ja minu silmis siiani oma parimas vormis. Puhka, lae suvest energiat täis ja tule lavale tagasi
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . Vaja on kodupublikule korralikku duelli: Kiivikas, Rück ja Vähi!Tere…
Euroopa meistrivõistlustest on nüüdseks juba paar kuud möödas ja annan ka endast natukene märku. Ehkki, kes seda bloqi keset südasuve ja puhkuste aega nii väga ilmselt ikka loeb. Mis on toimunud/juhtunud??? Millegi väga erilisega lugejat ilmselt üllatada ei suuda. Teen endiselt sporti ja raskejõustiklase kohta suhteliselt ebainimlikus mahus. Hetkel võiks mind rohkem ilmselt vastupidavussportlaseks pidada, kuna sõidan väga suures mahus ratast. Jõutreeningud on siiani olnud rohkem sellised tunde järgi nokitsemised. Aga tasapisi tuleb hakata ennast uuesti ka nendes leidma. Aga jah, aeroobse treeningu maht on hetkel meeletu. Seisuga 1.-14. juuli olen sõitnud 425 km, mis täpsemalt tähendab seda, et juulikuu esimesel kahel nädalal sõitsin rattaga keskmiselt igal päeval 30 km. Sellele lisaks ka jõusaal, küll tavapärasest rahulikumalt, kuid siiski…
Rattamehele ei ole nimetatud kilomeetrid ehk hirmsuur maht, 95-100 kg-sele kulturistile aga küll. Sellise metsiku rattasõidu eesmärk ongi ainult üks: neutraliseerida see meeletu kaloraaž, mis iga päev sisse läheb ja isu on hea, väga hea. Kaal oli täna hommikul ilma WC–ta 97.4 kg, mis laias laastus tähendab seda, et peale võistlusi on tagasi tulnud umbes 3 kg. Aga, et seda kaalu niivõrd mõõdukalt on tagasi tulnud, see ongi sellise hullumeelse aeroobse hinnaga.
Just saabusin oma õhtuselt 30 kilomeetrilt. Kusjuures, täna tegin kombineeritult: kõigepealt staadionil 50 kg-se raudkelguga 3 km (12 staadioniringi) järjest (48 minutit) ja siis praktiliselt kohe 30 km ratast otsa. Kusjuures sooja oli õues siin Rakkes kelguveo ajal ikka korralikult, riided tilkusid.
Päeva pikim maht on praeguseks olnud kokku 105 km, selle tegin eelmisel nädalal. Esimese ringi 42.5 km, peale mida 50 kg-se kangiga kohe svungimist 100 kordust. Õhtune ring oli 62.5 kg, peale mida lõuatõmbed keharaskusega 7 x 7. Aga, see „svungiprojekt“ on huvitav ja kavatsen selles edasi areneda. Oleks plaanis see 100 kordust 50 kg-ga 5.30-ga ära teha. Hetkel olen kätte saanud 6.43, seeriad tegin 30, 20, 15, 15, 12, 8. Karm asi, triitseps oli ka mitu päeva valus.
Tänase, 17. juuli seisuga on rattakilomeetreid koos 470 km.
Mis veel, lisaks rattale olen teinud päris palju ka sõudeergomeetrit, nii 10 000-20 000 meetrit korraga. Paar nädalat tagasi proovisin ka 2000 m tõmmata aja peale, 6.30.2, 500 m keskmine tuli 1.37.6. Vaatasin, et Eesti edetabelis oleks omavanuste klassis 11. kohal, aga noh, sealt nelja esimesega pole mõtet ennast ka võrrelda, Endrekson, Raja, Jämsä ja sellised elukutselised mehed on ees. 6.20–6.25 oleks ka kindlasti juba mõne üritusega saavutatav, kuid veel kiiremini…
Vahepeal oli jaanipäev, mis oli tore, isegi väga
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>… Päeval oli kerge mitmekülgsuse mitmevõistlus, mille võitis Silvar ja õhtul oli tõsine pidu, mis vältas hommikutundideni. Ema poegadega, kusjuures ma ei tea, miks Silvar seda suurt kondoomi käes hoiab
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>…
Üks osa õhtusest peost oli omatehtud luuletuste ettekandmine. Tegin teemal:
„Mina olen isane…“
Isane olen ja isaseks jään,
isane olla on uhke ja hää.
Enne jätkamist selle looga,
teadkem, olen rahul oma sooga.
Ehkki meeldib rõngaid kõrvas kanda
püüan siiski mehe mõõdu välja anda.
Jah, ma olen isane ehk mees,
veendusin selles, kui seisin paljalt peegli ees.
Lisaks seisvale jalale kahele,
miskit näis rippuvat nende vahele.
Kuradile see jutt, et käes on teised ajad
ja isasrass enam füüsilist sitkust ei vaja.
Kui see on trend ja kehavägi enam ei määra,
naised, miskit teie arengus on olnud väära.
Mulle meeldib, et mu sees on testosterooni
ning kätel ja jalgadel palju versooni.
Naudin, et omada saan sellist keha,
meeldivad raskused ja trenni teha.
Lahe, et olen toonuses ja karvane,
mis siis, et mõne arvates ka isaahvi sarnane.
Ma ei kanna villaseid V–kaelusega veste,
armastan magusat ja füüsilisi teste.
Õlut õhtuti üldse ei laku,
pinget see tegevus kuidagi ei paku.
Austan söömist, mõnikord ka luulet loon,
ei häbenegi, et vahest ennast ka purju joon.
Naised mehi tihti mölakateks peavad,
aga ka nemad vajavad meid, eks nad ise seda teavad.
Et olete meie kaelaks, nii arvate ainult teie,
kuid, kes „PANEVAD“, need oleme ju meie.
Heast seksist pean isasele omaselt alati lugu,
selleks armastangi teid lugupeetud naistesugu.
Isane olen ja isaseks jään,
isane olla on uhke ja hää.
Muide, proovisin ära ka oma Santa Susannast toodud Sangria veini, mis on tõepoolest väga hea vein
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Juulikuu on juba poole peal, aga ujumas ei olegi veel käinud. Tegelikult, ega ma eriline ujumise fänn ei olegi. Lapsena sai seda tegevust palju tehtud, enam väga ei vaimustu. Järgmisel nädalavahetusel on ees Väinjärve veepidu, millest tuleb tõenäoliselt osa võtta. Meie kandi suurem suveüritus. Õhtuses osas on ka Väinjärve rammumehe valimine. Kunagi osalesin ka sellel võistlusel ja võitsin ära vist kuuel korral järjest, siis lõpetati üritus ära. Nüüd ilmselt taaselustatakse, aga ise enam osaleda ei plaani. Õhtuseks peaesinejaks on Tanel Padar ja „The Sun“. Ma polegi neid rohkem live´s kuulnud, kui eelmisel aastal öölaulupeol. Väga võimas, võimas sound, head lood, nagu uue aja „Propeller“
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.Õhtusöök on ka tehtud. Kusjuures, täna sõin hapukapsasuppi odrakruupidega ja sealihaga
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. No liialdamata, sellist asja sõin viimati 25 aastat (veerand sajandit) tagasi, kui vanaema juures käisin ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Aga, no tõsiselt hea, lihtsalt fantastiline, hapukoort peale ja…Käsil on ka üks põnev projekt, millest jõutreeningu huviline loodetavasti veel juba käesoleval aastal kuulda saab, ma loodan…
Lõpetuseks üks ilus lugu Josh Groban´ilt…
Ja Andrea Bocellilt…
Soovin teile õnnelikku suve, ma ei tea miks, kuid just midagi sellist tahaksin teile soovida ja ärge ülesööge
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>…Karistus…
Täna tegin taas pattu. Sõin 300 grammi jäätist ja sinna otsa kohe 100 grammi tumedat šokolaadi. Patueine lõppes kell 14.00 ja juba kell 16.00 läksin karistasin ennast ära ka
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Karistus nägi välja järgmine:1. Svungimine kangiga…
55 kg – 8x/12x/16x/20x/24x/20x/16x/12x/8x
Pausid seeriate vahel rangelt 60–90 sekundit.
2. Jalapress…
90 kg – 10x
90 kg – 20x
90 kg – 30x
90 kg – 40x
90 kg – 50x
100 kg – 40x
110 kg – 30x
120 kg – 20x
130 kg – 10x
Pausid seeriate vahel 120 sekundit.
Lisaks veel paar kergemat harjutust peale. Kusjuures, olen viimasel ajal päris palju praktiseerinud sellist üles–alla püramiidimist. Mulle sobib see väga hästi ja teatud harjutuste puhul, näituseks need samad, svungimine ja jalapress, töötab selline üles–alla püramiid väga hästi. Higi ei ole mul trenni ajal vist jupp aega sedavõrd ojadena voolanud kui täna. Kulutus oli kindlasti korralik, sest seeriad pikad ja õues väga palav. Kogu treening kestis 70 minutit. See oli täna jube teine treening, hommikul tegin rinda ja kõhtu.
Pühapäev – 31. august 2014…
Tere! Ilmutan ennast ka vahepeal. Suvega hakkab selleks korraks taas ühele poole saama. Kui enamus inimesi tunneb minu arusaamise järgi sügise saabudes teatavat kurbust, siis pean tunnistama, et minule sügis meeldib. Tuleb minu sünnipäev, tulevad jõulud ja vana-aasta õhtu, mida ma väga ootan ning mis on juba lapsest peale olnud minu jaoks kõige tähtsam pidu üldse. Meie peres on küll peetud jõule, kuid see eriline aastalõpu pidulikkus, samas kerge nostalgia ja tagasivaatamine seostub ikka just vana-aasta õhtuga. Minu jaoks on see päev olnud alati natukene nagu endasse ja tagasi vaatamise päev, isegi veidi nukker, sest midagi justkui lõppeks. Möödunud on jälle mingi periood elust, mis oli kordumatu ja mida ei saa enam kunagi tagasi. Siiski on see päev minu jaoks pidupäev, kuid jah, märkimisväärne osa nostalgiat käib alati selle juurde.
Algab kool, mida veidi isegi kardan ja ei oota. Jõuliselt vastakas suhtumine kehalisesse kasvatusse ja sporti üldiselt on väga olulisel määral minu missioonitunnet tapnud, kardan, et pöördumatult. Näen, et lapsed ei ole enam kaugeltki need, kes nad kunagi olid. Juba 6.-7. klassi tüdrukud meigivad ennast pahtlilabidaga, kantakse kunstküüsi ja riietutakse vastavalt. Väga vara, liiga vara tahetakse olla täiskasvanud. Suhtumine on jama, vähe on neid, kes teavad kasvõi näiteks oma kaugushüppe rekordit. Mida kuradit me seal siis hüppame, mõõdame ja tabeleid koostame, kui see kellelegi suurt korda ei lähe. Halb on minu arvates üldse see, et ka vanuseliselt saadakse liiga vara kooliaja sees 18 täis. Nii mõnigi saab juba 11. klassi alguses 18. Totaalne jama tegelikult. Ongi nii, et juhi autot, kui tahad, käi ööklubides pummeldamas, joo viina, tee suitsu, käi naistes ja siis kui nädalavahetus saab läbi on kehalise kasvatuse tunnis „Joondu, valvel“ ja „teeme nüüd kukerpalli“. Vaim ja mõtted on ühelt poolt juba sedavõrd täiskasvanu hüvede ja pahedega seotud, teiselt poolt ollakse veel nii mõnigi aasta koolilaps ja õpilase staatuses. See kõik soosib mittehuvitumist sellest, millest peaks huvituma. Minu kui õpetaja töö teeb see väga raskeks.
Suvised võistlused…
Suve jooksul toimus kokku kolm võistlust, „Jaanipäeva mitmevõistlus 2014“, „Rakke Rammumees 2014“ ja „Rückenbergide memoriaal 2014“. Olin sel suvel kõikide võistlustega seonduvalt korraldaja rollis ja kokkuvõttes olen toimunuga rahul, kuid alati on midagi, mis jääb kriipima.
„Rakke Rammumees 2014“. Rammumehel osales vaid 4 võistlejat ja sellega on küll nõnda, et suure tõenäosusega jääb see viimaseks võistluseks. See oli kaheksas minu korraldatud rammumehe võistlus (2007–2014) ja ausalt öeldes on mul kõrini, et teed võistluse ning pead alati ka võistlejad ise kohale organiseerima/otsima. Kusjuures enda osalemist korraldajana pannakse alati tajutavalt pahaks. Nii, et kui järgmisel aastal ise 5–7-t asjahuvilist juba paar kuud ennem jutul ei ole, et „võiks ikka sel aastal ka teha“, siis jääb asi suure tõenäosusega ära. Aga kõik, kes kohal olid, olid tublid loomulikult. Võitjaks oma küla mees Rauno Kõlu, kellest oleme kuulnud ja kuuleme ilmselt veelgi jõutõstmisega seonduvalt. Raunol oli see esimene võit kodusel rammumehe võistlusel.
„Jaanipäeva mitmevõistlus 2014“ oli vahva. Osales kokku 9 võistlejat, 3 naist ja 6 meest. Oli 5 ala: hoota kaugushüpe, 500 m jooks, kuulitõuge (meestel 7 kg ja naistel 3 kg), kangi surumine seistes 90 sekundi jooksul (meestel 40 kg ja naistel 15 kg) ja sõudmine 500 m. Iga ala eest sai punkte, mis paremusjärjestuse selgitamiseks summeriti. Osalejaid oleks lootnud jällegi rohkem, kuid kokkuvõttes tore võistlus, esimest korda minu mitmevõistluste korraldamise ajaloos osalesid ka naised. See oli väga positiivne!!!
„Rückenbergide memoriaal 2014“. See mitmevõistlus on igal suvel reeglina tõsisem sõprade/tuttavate/spordihuviliste kooskäimine. Sel korral oli tegemist juba kümnenda võistlusega (2007-2014). Miks ma ühele igasuvisele sõprade kooskäimisele olen paljude jaoks võib-olla arusaamatult andnud sellise nimetuse, „Rückenbergide memoriaal“, seda räägin kunagi oma tulevastes postituses. Ütlen vaid ehk egoistlikult ja edevalt kõlavalt, kui siiski veendunult, et usun, et olen selle välja teeninud…
Aga, võistluse formaat oli sel korral põnev ja täiesti tavapäratu. Andsin sel korral kogu üritusele nime „Run for Fun“, mis tähendas seda, et seitsmest alast 4 olid jooksualad (üle ühe). Tajusin, et ehk see kohutas esmalt potentsiaalseid osalejaid, kuid kui seletasin lahti, et need 4 jooksudistantsi kokku on vaid 1500 m, siis ei tundunudki asi nii hull. Ja nii ongi, 10 võistlust oleme teinud ka korduvalt ja seal on juba üks omaette ala 1500 m, lisaks 100 m, 110 tõkkeid, 400 m. Memoriaali alad olid järgmised: 100 m, kaugushüpe, 200 m, kuulitõuge (7 kg) , 400 m, odavise (800 g) ja 800 m. Kusjuures, see toimis minu arvates väga hästi. Et võistlejatel oleks võistluste tunne tähistasin staadioni lipukeste, noolekeste ja joontega. Muusika mängis ja püsti oli suur telk. Kusjuures, need asjad on väga olulised, siis tekib tunne, et asi on ikka pidulik ning tõsine, et on tõepoolest võistlused. Selline atmosfäär ja meeleolu motiveerivad ja sunnivad ka pingutama. Osales 11 võistlejat, kusjuures kutsed ja teavitused said 24 inimest. Tänapäeval ongi jama, et keegi ei suuda enam kindlalt garanteerida, et saab tulla. Kõigil on „sada asja“ korraga tules. Loomulikult olid paljud loobumised sel korral ka põhjendatud, kuid ütlen ikka, et siiski, see on suuresti ka prioriteetide küsimus. Liiatigi veel, et see üritus lõpetab alati meie suve ja on kalendris pikalt ette teada. Olen juhendid saatnud ka alati piisavalt pikalt ette. Auhindadeks olid medalid, sümboolne pudel šampanjat ja esikohale väike meenekuju. See mis võistluspaigas kokkuvõttes toimus, see meeldis mulle. Nalja ei tuldud tegema, kõik võtsid asja tõsiselt ja tegid kindlasti enda jaoks mingeid avastusi/järeldusi kokkuvõtteid. Silvar oli nendel võistlustel 10 mehe konkurentsis teine.
Õhtul järgnes kostüümipidu. See oli meie seltskonnas ka esimene katsetus ja ütleksin, et õnnestus. Olin õhtu alguses karujõmm, kuid õhtu edenedes transformeerusin veel põdraks ja jäneseks ka. Muusikastiiliks olid 90-ndate diskohitid, kuid õhtu arenedes kiskus asi lõpuks päris hardcore´iks ära. Vähe sellest, sai tantsitud ka Twisti, Rock´n rolli ja Jenkat. Kusjuures, uskumatu, kui läbi võtab Jekna tantsimine. „Kuus hüpet“ ja ma tilkusin higist, sellele aitas muidugi kaasa ka mu ehituspoest soetatud valge karukostüüm. Aga jah, füüsiliselt ka ikka väga raske. Sai väga palju tantsitud, nii vabas õhus kui hiljem kohalikus pubis. Oli tore õhtu, mida tahan kindlasti korrata…
Kusjuures soovitan, meeleolu kütab selline stiil korralikult üles
Huvitavad videoavastused, mida olen viimasel ajal teinud…
Dr. Vassiljevi terviseminutid:
http://tallinnatv.eu/index.php/home/news_story/8374
See mees teeb mu tuju alati heaks. Kuulake seda lausestust ja sõnakasutust: „nooremad inimesed arvavad, et jumal lõi windows´i kuuendal päeval“, „kaardimäng Solitaire on rahvavaenlane“, „väike puuks ei liiguta lillegi“ jne. Olen vaadanud kõik kordusosad tagantjärgi ära ja alati, kui meeleolu on halb, siis selle mehe kuulamine/vaatamine parandab enesetunnet.
Suured 80–90 hittide kontsertpeod venemaal:
Tõsine oma aja hittide ja staaride paraad. Sellisele kontserdile satuks kunagi isegi meeleldi. Kusjuures tundub, et kohale on suudetud ajada ka kõik originaalesitajad.
Venelased oskavad pidutseda, ka suurelt, väärikalt ja antud juhul nostalgiliselt. Kusjuures, unistan, et mõnel suvisel aiapeol ise korraldada sarnane üritus ära. Suured kõlarid, projektoriga youtubest sarnased videod, lood, kontserdid taustaks ja meeleolu missugune.
Kulturistide ümarlaud:
Kusjuures, seda on mitu osa.
Mis veel? Soetasin omale vahepeal ka ühe raamatu „Tõelise mehe tee“. Huvitav raamat. Räägitakse meeste ja naise olemusest, seksist ja suhtest ning üldse meheks olemisest. Mulle meeldib väga selles raamatus see koht, kus räägitakse, et tänapäevases ühiskonnas kõiges sugudevahelist võrdust taotledes tapetakse ära ka suur osa kirest, mis tegelikult mehe ja naise suhte toimima panebki. Suhtes on alati üks vallutaja ja teine vallutatav. „Ajendatuna heausklikust soovist luua meestele ja naistele võrdsed võimalused lämmatavad paljud inimesed tahtmatult oma tegeliku seksuaalse olemuse. Suurem osa inimesi unustab, et enamasti intiimsuhetes ei toimi kontoris maksev võrdsus. Kui polaarsused (vallutaja ja vallutatav või mehelik ja naiselik) pere- ja töökohustuste tõttu ähmastuvad, väheneb vaimsesügavuse ja füüsilisetervisega koos ka seksuaalne tõmme“.
Nii, et mõni võib küll kõigest hingest võidelda selle vastu, et on „meestetööd ja naistetööd“, kuid mingis mõttes baseerub toimiv suhe juba bioloogiliselt sellisel polaarsusel. Lihtsalt, tööd ja tegemised on selle väline pool ja eelnevalt kirjeldatu on selline suhete peenpsühholoogia. Minu arvates on naiste ja meeste puhul üldse võrdsusest mõttetu rääkida. Teatud aspektidest lähtudest ei saa seda ju kunagi olema. Ma ei räägi siinkohal valimisõigusest või palganumbrist. Aga lähenengi mehele ja naisele kui olevustele puhtbioloogiliselt. Minu arvates on väga normaalne, et on asju, mis on rohkem naiste pärusmaa ja on asju, mis on meeste teema. Miskipärast üritavad teatud ringkonnad seda nagu eitada. Alustame kasvõi juba anatoomilistest erinevustest, keha mõõtmetest jms. Juba see dikteerib, et naiste osalemine märulipolitsei üksustes ei saa kindlasti tavapärane olema. Niisamuti ei hakka mehed kunagi sünnitama. Ja üleüldse, tegelikult ma ei võrdlekski naisi ega mehi millegi alusel. Terve maailm, kogu ühiskond on minu arvates nagu üks SUUR UKS. Selleks, et see uks oleks kindel ja toimiks on vaja võtit ja lukku. Neid ei saa võrrelda, aga millegi toimimiseks on neid mõlemaid vaja. Mehed ja naised on ka nagu lukk ja võti ning mul on täitsa ükskõik, kumb on kumb. Aga võrdsust, klassikalises tähenduses ei saa meeste ja naiste vahel kunagi olema. Bioloogia dikteerib juba selle. Mõlemad on olulised ja mõlemal on funktsioonid.
Tulevik…
Loen Oti bloqi, et kolme nädala pärast juba avavõistlus, pole dieedil olemise tunnet jne, no ei ole midagi öelda, see mees on täiesti omaette tõug ja seda kõige positiivsemas mõttes. Endal ei ole kulturismiga seonduvalt midagi erutavat peas, ei toimu suurt midagi. Mis seal salata, keha on endiselt väsinud ja ega ei teagi ausalt kas ja kuna sellest üldse taastun. Järjest enam on mulle selgeks saanud, kuivõrd võimsalt olen oma tegemistega aastaid järjest oma geneetilist potentsiaali ületanud, aga see selleks. Kaal on 97,5–98,5 kg. Tegin just ka suvele tagasivaate, olen 3 kuuga sõitnud 1200 km ratast (20. mai – 18. august 2014), lisaks sellele 220 km sõudeergomeetrit. See on umbes 90 päevane periood, mis teeb igal päeval keskmiselt 13 km ratast ja 2400 m sõudmist. Lisaks juurde ka jõutreeningud. Pikim sõudmise distants, mille olen järjest teinud on poolmaraton (21 100 m), aeg 1,29,47 (1315 kcal). Ei tõmmanudki aega, oli eesmärk lihtsalt järjest ära tõmmata. Aga, on ikka rutiin küll, mõni läheks vist lolliks, kui peaks nii pikalt järjest sõudeergomeetril istuma. Kusjuures viimased paar tuhat meetrit enne lõppu olid ikka jalad korralikult krampis. Aga pärast sellist möllu tunned, et oled taas ühe korraliku söömise välja teeninud.
Hetkel lihtsalt olen. Süüa meeldib ja see on muidugi probleem. Õunu ja nektariine, mis on hetkel igas poes ülisoodsad läheb liialdusteta iga päev mitu kilo. Ostsin apteegist ka kroomitablette, et parandada oma insuliini tundlikkust. Äkki võtab isusid vähemaks. Ei tea, tulemusi ei ole veel märgata olnud, kui siis ehk nii palju, et paaril korral on ette tulnud seda, et traditsioonilise kahe paki kohupiima asemel olen söönud isegi 3 pakki korraga. See ei ole just samm positiivsuse suunas.
11. novembril on sünnipäev, tähtis päev, juubel 35. Viis aastat veel ja 40… Samuti saan novembris arvatavasti onuks, mis on ka omamoodi huvitav staatus. Seejärel ongi juba talv, jõulupühad ja aastavahetus. Loodan, et sel aastal on lund. Eelmisel aastal olid pühad ja aastavahetus täiesti ilma lumeta, kusjuures minu aastalõputunne oli ka null. Pühad ja aastavahetus jäidki nagu olemata, loodan sel aastal korralikku lund.
Aga, aitab sõbrad, kõikidele kulturismivõistlusteks valmistujaile soovin tasuvaid kannatusi, sihikindlust ja teravaid vorme!!!
Pilte…
Alustuseks pilt oma lemmikust, isagorillad on tõsised tegijad
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>…
Jaanipäeva mitmevõistlus…
Rakke Rammumehe neli võistlejat ja kohtunik…
Memoriaali juhend…
Memoriaalil osalejad ja abistajad…
Mees (Silvar) pingutab…
Esikolmik…
Memoriaal 2013 meenutus…
Loomad…
Pealinnas…
Ingveri kohvi 2.90-ga R-kioskist, hea, aga oleks võinud veidi vängem olla…
Igatseva ja äraoleva olemisega kurb karu, ma ei tea miks, aga mingil seletamatul põhjusel on see minu jaoks nagu väga kurb pilt…
Olge tublid ja pidage vastu!!!
Sinu tegemisi on ikka vahva lugeda, kirjutada sa oskad, midagi ei ole öelda. Harva, aga kui tulistad, siis ikka korralikult, kohati isegi nii et võiks pigem jupikaupa ja vähem korraga….
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> aga tihedamalt. Ma just mõtlesin ,et äkki ikka sügisel tuled lavale ja ehmatad, oleks mul ka natukenegi huvitavam…. 
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Eks ma teen omad asjad ära ja kui ükskord aeg ja vääriline järelkasv, siis vabastan trooni järgmisele ABS. meistrile ei taha ,et see lihtsalt suvalisse kohta läheks, vaid mehele, kellel sihikindlust ja ka väge on.Aga edu sulle ja loodame, et oma viimast sõna sa veel öelnud ei ole.Kes teab inimest, kes minu seljaga suudaks nii teha, nagu see mees teeb videos minutitel 7.40 ja edasi??? Ehk on isegi keegi Tartus???
Tere,
Usun, et Tartus on selleks meheks Mati Metsla, kes tegeleb manuaalteraapiaga (kondiväänamine). Mehel kogemust ca 20+ aasta kanti ning teab mida teeb.
Endal just värsked kogemused sealt – olen viimasel paaril aastal alaseljaga kimpus olnud ning esmaspäeval õnnestus trennis “kuidagi vale nurga alt” liigutus teha, mis võttis põlvedest nõrgaks ja selg oli nii kinni ja valus, et kõndida ei saanudki normaalselt, rääkimata lamamisest ja magamisest. Järgmine päev õnnestus läbi tutvuste pääseda traumatoloogi juurde kust sain ka MRT-sse aja, aga ta soovitas Mati juurde visiit teha, et seniks valu leevendada. Käisin kolmapäeval seal ära ning täna kõnnin nagu normaalne inimene ning elada normaalselt. Eks MRT näitab loodetavasti mis seal seljas siis valesti.
Manuaalteraapias alguses mudis/masseeris selja soojaks/lahti ning seejärel ragistas mul terve selja + kaela lahti.
Mati kontakti leiad siit http://www.selene.ee/sisu/tootajad.php ning aja broneerimiseks tuleks talle endale helistada. Minul läks ca pool tundi seal ja sain valust lahti.
Edu!
Olen massaažis käinud Arena spordiklubis. Massööriks Janar Tähepõld. Lisaks sellele, et terve keha mudis läbi (suht piinarikas oli) kasutas täpselt samu võtteid. Kontakt : 52 14 773
Tere,
Usun, et Tartus on selleks meheks Mati Metsla, kes tegeleb manuaalteraapiaga (kondiväänamine). Mehel kogemust ca 20+ aasta kanti ning teab mida teeb.
Vend käis ka Mati Metsla juures ja tehti täpselt sama asja, mis videos. 2 korda on käinud ja nüüd elab juba normaalset elu.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tere!!! Pöördun rahva poole sellise küsimusega, et kas kellelgi võiks leiduda pildimaterjali 2001. aasta sügisesest kulturismivõistlusest. Eelkõige oleks see siis pöördumine just fitness.ee vanema ja staažikama tegijaskonna poole. Need olid Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis, mis toimusid 2001. aasta 4. novembril Tartus Vanemuises. Kui kellelgi on mõni ülesvõte sellelt võistluselt, kus ka mina peal olen, oleksin väga tänulik
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. See oli minu esimene võistlus, seepärast selline huvi.
- You must be logged in to reply to this topic.