Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”

Järeltõuge…

Mis seal salata, võistlusteks valmistumine on tõepoolest taas teoksil, kuigi tõepoolest, pidin ju pausi võtma. Paus tuleb, kindlasti, selle vajadust kinnitab ka seekordne valmistumine. Kui kogu eelmine aasta oli kindlasti minu aasta (absoluutne karikavõitja kevadhooajal, Eesti meister sügisel, parim klassikaline kulturist ja MM – i kolmas), siis nimetaksin seda kui minu karjääris aset leidnud “võimsaks maavärinaks”. See valmistumine sel sügishooajal, mis algas tegelikult juba 16. aprillil on pigem nagu selle võimsa eelmise aasta “kärgatuse” järeltõuge. 16. aprillil olin järjekordselt trennis, tegin oma tegemised ära ja siis tabas mind justkui mingi selgusehetk (ilmutus või kuidas iganes seda nimetada), ühesõnaga mingi “krõps” käis ära. Pool aastat järjest oli maiustatud, glasuurkooke söödud ja mis seal salata, pilt peeglist ei meeldinud mulle. See ongi tegelikult mingis mõttes nagu kahe raske variandi vahel valimine, valmistumine on raske, kulmineerub suure kurnatusega, nälja ja kannatustega. Samas, valge võdisev kõht ja aina enam ähmastuv üldine lihaste separatsioon ei ole võistluskulturistile kergemad taluda. Mis siis, et võistlussport ja tavaelu on kaks eri asja, kuid, kui “latt” on olnud kunagi mingil korralikul kõrgusel, siis on raske edaspidi “madalamate kõrgustega” rahul olla.

Mingeid eesmärke, panen käe südamele, mul otsust langetades ei olnud, see lihtsalt tuli. Ei ole seda ka praegu, lihtsalt, miski sees ütleb, et peaksin selle võistluse veel tegema. Ei mingeid ambitsioone kohtade või tulemuste osas ega muud sellist, lihtsalt, kõik see, mis 2011. aastal aset leidis lõppes minu jaoks kuidagi liiga kiiresti ja järsku ära. Valmistumine hakkas ja kulges, kulgeb tegelikult praegugi selles vaimus, et ajan lihtsalt rahulikult oma asja, vaatan, mis tuleb. Isegi, kui asi jääb katki ei ole hullu. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, ei juhtu ka midagi. Samas, kõik kulturismivõistlusteks valmistumise protsessi läbi teinud teavad, et mingist hetkest ei ole enam tagasiteed. Kuigi, ütlen ausalt, et sedavõrd arvukaid katkestamise mõtteid ei ole mul veel ühelgi valmistumisel peas olnud. Iseäranis raske on olnud september, mil olin vist vähemalt 4 – 5 – l korral “veerandmillimeetri” kaugusel, et “kuradile see kõik”. Ütleme nii, et ma ise oleks võimeline asja ka praegu pooleli jätma, kusjuures seda konditsioonis, mis pole tõepoolest üldsegi paha, kuid õnneks suudavad teised minusse niipalju usku ja püüdlust süstida, et enam pole mõtet ja nüüd oleks see lollus. Selge see, et nüüdseks on asi juba lõpufaasis. Mulle endale lähebki korda vaid see, et ei tahaks oma Venda, teisi toetajaid ja fänne enam alt vedada. Kuid, nüüd sel sügishooajal teen siiski vaid ühe võistluse, needsamad Eesti meistrivõistlused ja kõik, kuna esiteks ei ole rahaliselt rohkem võimalik, teiseks, eks see valmistumine on taaskord olnud väga pikk ja kurnav.

Aga mis siis hetkel toimumas on? Toimub see, et hetke madalaimad kaalunumbrid on olnud 93.4 kg, millega ma olen tegelikult edestamas kõiki valmistumisi. Ei saa öelda, et olen rahul, kuid kõik justkui sujuks. Eesmärk on kaalumisel näha numbreid vähemalt 92.0 kg (või vähem), siis peaks laval olema pakett, mida ei peaks häbenema, kes iganes seal kõrval seisab. Hetkel on kõik võimalused selliseks kaalulanguseks kenasti olemas, kuigi, ma ei saa eitada, et kaalu alanemine toimub nüüd juba suhteliselt visalt. Hästi pikalt istusin kinni 94.3 – 94.7 kg peal. See seisak on loodetavasti nüüdseks ületatud. Järgi ei ole loomulikult enam kuskilt anda, kruvi on juba korralikult kinni ja nüüd tuleb seda veel maksimaalselt peale pingutada. Mingeid rabavaid pilte sellest valmistumisest ei olegi, seda põhjusel, et sel korral ei ole mul võimalust niivõrd palju pilte klõpsida. Pole head aparaati. Kui Silvar on maal, siis saab, vastasel korral midagi head ei tule. Odavate aparaatidega ei ole suurt mõtet pildistada, valgus on kehva ja suurt aimu vormist tegelikult ei saa.

Kaal kaaluks, kuid, mis puutub peegelpilti ja teravusesse, siis loomulikult, maksimalistina ise veel rahul ei ole. Loomulikult on veel minna, kuid aega on ka veel 17 päeva ja minu puhul muutub selle ajaga paljugi, loodetavasti siis paremuse poole.

Täiesti müstilised on olnud selle valmistumise jõunäitajad, iseäranis jalgade korral. Eilne jalatreening ja 130 kg – ga täiskükis 8 x 8, Taevane Isa on päris kindlasti olemas. Üleelmine jalatreening olid numbrid kükis: 60 kg – 12 x; 80 kg – 12 x; 100 kg – 12 x; 115 kg – 12 x; 130 kg – 12 x; 145 kg – 12 x, kusjuures, ilma sidemeteta ja juhiksin veelkord tähelepanu sellele, et mitte tippseeria ei olnud ainult 12 – ne, vaid kõikide nimetatud raskustega 12 – sed ette, sel on oluline vahe. Surumisel istudes hantlitega on seis hetkel selline, et 42 kg – stega 3 – 4 seeriat 8 – 10 kordust, muid näitajaid ei pea vajalikuks esile tõsta. Kaua selline seis jätkub, kes teab, see plõks võib käia väga järsku, eriti sellises hapras seisundis ja dieedi lõpufaasis. Täna kirjutan siin, kuidas kükin 145 kg – ga 12 x, samas, väike valearvestus kaloridefitsiidis, enesetunde väärtõlgendamine, liigne aeroobne ja järgmisel jalatreeningul on võib – olla 90 kg – ga 7 x ja korras. Selles suhtes on tegemist üheotsa piletiga.

Selge see, et ma ei pääse mööda teiste vormide nägemisest. Taavi on TASE omaette, on nüüd ning on seda alati olnud ja eks tema kvaliteet on suures osas ka minu etaloniks. Samas, viimasel ajal olen järjest enam leidnud ennast mõtisklemas, et “mida tähendab ikka kuiv vorm?” Minu mõttetegevuse tulemus on see, et eksisteerib tegelikult kaks kuivuse tüüpi, mis mõlemad on omamoodi efektsed ja loovad väga võimsa üldmulje. On nn. “kiukuivus” ja nn. “soonekuivus”. Mõistagi, kes on hästi sooniline, see on ka “kiukuiv”, kuid mõnevõrra domineerivam on võib – olla ikkagi siis just see soonilisus või vaskulaarsus. Ja vastupidi, kes on “kiukuiv”, sellel tulevad ka sooned välja, kuid mõnevõrra enam avaldub selliste tüüpide kuivus just läbi lihaskiududest tuleneva triibulisuse. Praktikas need kaks asja kombineeruvad, kuid isegi maksimaalsete vormide korral on ühe või teise kuivuse tüübi domineeruvus näha. Palju võib kindlasti sõltuda ka poosist. Kusjuures, eelist ei saagi kummagile nagu anda. Kui rasv on maksimaalselt ära põletatud mõjuvad võimsalt ja efektselt mõlemad. Kusjuures, on veel kolmas tüüp, on ka selliseid, kel ei triibuta ega sooneta, kuid proportsioonid on head, lihased ning lihasgrupid lihtsalt defineeruvad ja separeeruvad üksteise suhtes. Ennast liigitaksin “soonekuiva” kategooriasse, samas nii mõnigi piirkond on võimalik korralikult triibuliseks saada. Ott on ka pigem “soonemees”, Taavi pigem “triibumees”, kel ka soonilisus olemas. Niisiis, “soonekuivusega” jään vägagi rahule, nüüdseks olengi selles faasis, kus taotlen juba kiukuivust, niivõrd kuivõrd see minu geneetika korral võimalik on.

Mis puutub selle ettevalmistuse toitumisesse, siis tavapäraselt kõikide viimaste valmistumisega on ka käesolevas valmistumises mingid uued elemendid. Ricotta 8% – ne kohupiim, nisukliid ja päris pähklivõi on selle valmistumise uuteks tegijateks. Ricotta oli menüüs kuni septembri keskpaigani, sealt edasi jätsin välja. Ta on toimiv, hea, odav ja valgud saab imehästi kätte, kuid, kuna mingist hetkest on vaja rasvade proportsiooni menüüs üldises kaloraažis edasise kaalu languse huvides vähendada, siis Ricotta abil on see raske, kuna 3 – 5 pakki päevas on tavaline, lisaks tulevad veel juurde rasvad mujalt toitudest. Loomulikult rasvata kohupiim ja 4% – ne kodujuust ka, nagu alati. Süsivesikutest olin pikalt tatra peal, enamasti õhtupoole tatar, hommikupoolne aeg enne trenni kaerahelveste peal. Klassikaline variant hommikuti on 50 g kiirkaerahelbeid pluss 50 grammi nisukliisid, kuhu on sisse segatud 15 grammi Hera 80 – t. Kuum vesi peale, lisaks 200 grammi rasvata kohupiima. Selliselt alustatud hommikuid on kümneid ja kümneid. Nüüdseks on kõikide toitude ja toidukordade kogused muidugi mõnevõrra vähenenud või vähenemas. Palju läheb toorest kapsast. Samuti, palju joon kohvi, tunnen, et liiga palju, kuid, kes asja sees, see teab, et abi on kõigest, mis vähegi püsti aitab hoida.

Kaloraaž käib 3000 – 3500 kcal vahel, kuid see ei olegi ju tegelikult mingi näitaja. Kõik on suhteline. Oluline ja määrav on tegelikult ju kehale reaalselt tekkiv defitsiit, mis on olemas ja isudele tuginedes korralik. Nüüd tuleb vaid kannatada!!!

Nagu juba kirjutasin, siis, jõutreeningud sujuvad, kuigi, mis seal salata, tuleb sundida, tuleb keskenduda. Keha on dieedi lõpufaasis ja suhteliselt ettearvamatu. Kas täna teha jalatrenn (või mis iganes trenn) või mitte, see selgub päeva jooksul. See võistlusteks valmisumine on selles mõttes täiesti omamoodi. Väga tihti tuleb ette, et ei jõua enam kaks päeva järjest treenida. Ma ei tea, kas mingi vanusest tulenev põhjus on sel asjal, kuid nii on. Kuigi kava näeb ette 2 trenni ja 1 puhkus, 2 trenni jne, olen päris palju pidanud ka nende kahe järjestikkuse päeva vahele võtma puhkepäeva. See ei ole loomulikult päris täielik puhkepäev, kuid plaanitud tõsisem jõutreening on sageli tulnud edasi lükata. Usun ja tunnen, et terve eelmine aasta on veel nii kehas kui vaimus sees.

Aeroobset olen sel korral teinud nii veloergomeetril kui sõudeergomeetril, kuid pean ütlema, et sõudeergomeeter kurnab mu liialt ära. Ei, see on hea, kulukas ja ma jõuan seda teha, kuid tunnen, kuidas see muudab seljalihaste tunnetuse kehvaks ja selja “pehmeks”. Aeroobne on hetkel sees 4 – 5 korda nädalas 35 – 45 minutit korraga.

Kõige muu kõrval olen sisse võtnud tõsised venitused. Venitused, ütleme nii, et õigete lihaste (iseäranis alakeha, tuhar, pirnlihas ja niude – nimmelihas) venitamised ja piisavas mahus on minu selja ikka väga palju paremaks teinud. Sellest kõnelevad ka praegu, sellise kaalu juures kükitud raskused, seeriad ja kordused. Venitustega seoses meenub mulle üks seik üheksakümnendate keskelt, kui lugesin ajakirjast “Atleet” välismaiste tegijate soovitusi ja “nippe” treeninguteks. Omaaegne mitmekordne Ms. Olympia Lenda Murray tõi siis omapoolse kogemusena välja, et “venitage, venitage ja veelkord venitage, ma ei tea, kuhu oleksin välja jõudnud, kui ma poleks ennast korralikult venitama hakanud”. Mäletan enda emotsiooni selle mõttetera kohta tol korral: “mis asja, trenni on vaja teha, mis venitused, need ei kasvata ju lihast ega ma kergejõustiklane ei ole, ütle parem, mitu korda seerias tõsta, et lihas kasvaks.” Kui rumal võisin olla, nüüd ütlen teile täpselt sama, “venitage”!!! Kui mina poleks ennast korralikult venitama hakanud, siis ei oleks mind tõenäoliselt juba 4 – 5 aastat selle ala juures ja te ei loeks siin seda teksti.

Aga, ootame, vaatame ja näeme, mis sellest asjast saab. Teie aga tulge kindlasti võistlusi vaatama, see läheb meile võistlejatele vägagi korda!!!