Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”

MM – i pronksmedal…

Kindlasti esimese asjana tänan veelkord neid, kellel ma ikka ja jälle, ikka ja veel meeles olen. Tänan neid, kes minu aastatepikkust mässamist siin pisikeses külajõusaalis on kõrvalt jälginud, tänan teid, kes te minu tegemistele kaasa olete elanud ja olen tänulik neile, kes te proovite mõista, mis on kulturism ning mida tähendab kulturismivõistlusteks võistlusvormi tegemine. Aitäh teile!!!

Loomulikult, eks mina olen ikka see, kes ma olen. Olen alati arvanud, et kõige tähtsam sedasorti suurte saavutuste ja nendest tulenevate tunnustuste korral ongi oluline jääda ikka iseendaks. Ja mina olen ikka seesama Janar, kes ma olen alati olnud. Samas, ma ei eita, et lõppkokkuvõttes on tegemist tulemusega, mis on midagi suurt. Seda ei saa tähelepanuta jätta ja seda ei tohi teadvustamata jätta, vastasel korral ma “tõmbaks lihtsalt iseendale vee peale”, ma ei peaks lugu iseendast ning ma ei austaks seda ala, mida ma teen. Või, miks ma siis seda asja üldse ajan, kui mul nö. suht suva oleks, kas olen viies, seitsmses või kolmas. Maailmameistrivõistluste kolmas koht on kindlasti midagi sellist, mis väärib tunnustust ja tähelepanu, vahet pole kas see tuli kohe või nüüd tagantjärgi. Nagu ütles Indrek Otsus oma intervjuus, mis tehti pressikonverentsil enne võistlust, et “suuremat ja tähtsamat võistlust ei ole võimalik korraldada”, mis teiste sõnadega tähendabki seda, et sellel momendil (klassikalise kulturismi maailmameistrivõistlustel Tallinnas) oli koos selle ala maailma eliit, selle ala parimad. Seega, hindan loomulikult tulemust kõrgelt.

Mis seal salata, mõnevõrra hämmingut tekitav ja veider on, et spordialases meedias meie mehe medalile tõusmine sel korral sedavõrd tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud. Mäletan, kui Imre aasta tagasi kerkis samadel asjaoludel neljandalt kolmandale olid portaalid kära täis.

http://www.ohtuleht.ee/412765

http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/eesti-kulturist-tousis-dopingukontrolli-jarel-mm-pronksile.d?id=39442383

http://sport.postimees.ee/380372/dopingut-pruukinud-konkurendi-porumine-toi-vahile-mm-pronksi/

Ei teagi, millest see täpselt sõltub. Miks ma seda räägin??? Räägin seda sellepärast, et viimaste aastate jooksul on olnud aega mõelda ja analüüsida ning kokkuvõte sellele mõttetööle on olnud see, et kogu selle “verevalamise”, nende nälgimiste, vigastuste ja lõhkumiste peale võiks siiski midagi tagasi ka tulla. Vaeva on palju nähtud ja loomulikult, see, et meist keegi seda asja raha pärast ei aja, on juba ammu selge. Ega seda rahalist tasustatust on väga käputäie alade korral üldse. Ent, kui on tulemused ja MM – i kolmas koht nüüdse lõpliku seisuga on kahtlemata tulemus, siis kindlasti on suur tasu juba väiksemgi kajastus, tähelepanu või huvi minu tegemiste ja saavutuste vastu. Nimetagem mind selle jutu peale kuidas iganes, kuid nii on, nii ma mõtlen ja tunnen.

Aga, elus toimuvad sündmused ongi tihtipeale sellised kahtlased. Toon siinkohal sisse sellise võrdluse. Mäletate, alles mõni kuu tagasi valiti aasta parimat 2011. aasta meesportlast. Veel enne, kui jutuga jätkan ütlen veel, et Gerd Kanter on mulle siiralt sümpaatne ja pean temast väga lugu ja järgnevas arutluses ei ole midagi isiklikku. Mida ma võrrelda tahan, on see, et Gerd Kanter sai eelmisel MM – l hõbeda, Taavi Koovit sai MM – l kulla ehk tuli maailmameistriks. Kuidas see võimalik on, et aasta parimaks saab sporlane, kes saab MM – il hõbeda, mitte see, kes saab MM – l kulla. Kusjuures, lisan veel, et tegelikult, oli konkurents mõlema ala korral sisuliselt üks ühele, kettas on neid seal eliidis ka 12 meest, Taavi Kooviti kategoorias oli mäletamist mööda tol korral vist 14 meest. Veelgi enam, ka treeningute iseloomud on väga sarnased, kettaheitjate treening koosneb sõltuvalt treeningperioodist minu teada ka kuni 75% ulatuses raskest jõutreeningust. Usun, et eliitkettheitja ja tippkulturist teevad ka vägagi võrdses mahus ja raskusastmes trenni. Kas siis tõesti määrav on vaid see asjaolu, et üks on olümpiaala ja teine mitte??? Igaljuhul tundub kuidagi väga ebaõiglane!!! Kuld versus hõbe, isegi sama tasemega võistlused (mõlemal MM) ja parimaks osutub hõbe??? Aga elu selline on!!!

Mis puudutab enese ootustesse, siis tegelikult ei oodanud suurt enam midagi. Isegi ei teadnud, kas peale minu veel keegi kontrolli läks. Seda, et esimese ja teise koha mees peale minu veel kontrollis käisid, seda kuulen ka alles nüüd. Olin ülimalt rahul juba oma viienda kohaga, rääkimata nüüd sellest kolmandast kohast. Loodetavasti jõuab ka medal kunagi minuni, siis on mida mäletada, lastele ja lastelastelegi näidata.

2005. aasta kevadel tulin ma Eesti klassikalise kulturismi karikavõitjaks. Tol korral oli see kategooria Eesti võistlustel kavas esimest korda ja klassikalist kulturismi toona nimetati meil meeste bodyfitnessiks. Samal kevadel toimusidki Euroopas Brasow´s esimesed klassikalise kulturismi Euroopa meistrivõistlused. Minu vorm sel kevadhooajal oli hea ja alaliit tahtis mind kindlasti Euroopa meistrivõistlustele esindama saata. Ma loobusin sellest võimalusest ja minu asemel läks Imre Vähi, kes sai seal 3. koha. Minu dieet oli olnud raske ja pikk, nälg oli suur ja sellest pisikesest võidust siin Eestiski oli minusugusele maapoisile rohkem kui küllalt. Mind käisid moosimas nii Indrek Otsus, kui Arnold Tokko, loobusin ikkagi. Mis ma selle jutuga tahan öelda on see, et viimane, kes minuga rääkis, oligi Arnold. Olin dušši all, pesin ühe käega maha võistlusgrimmi ja teises käes oli samal ajal šokolaadistritsel, mida aplalt kugistasin. Arnold ütles, et kindlasti tasub see pakkumine vastu võtta, sest see on elu võimalus, vorm on hea ja tase selles uues kategoorias ei ole veel ülemõistuse kõrge. Loobusin ikkagi. Vend Silvar oli ka samas ruumis, ka tema arvas, et peaksin Euroopasse minema. Ega loomulikult, segased tunded olid sel korral, äsjane võit, hea vorm, samas pikk dieet selja taga, nüüd räägitakse veel kuhugi Eestist välja minekust….Põhjus, miks ma seda lugu räägin on see, et kui Arnold lahkus, ütlesin Silvarile, et “kui mulle on määratud mingid võidud, mingi edu või läbilöök tulema, siis tulemata need asjad ei jää…kui see üks loobumine ongi minu ainus võimalus, siis järelikult ei olegi ette nähtud, et ma kuhugi jõuan…”.

Järelikult, õigeks osutus minu filosoofia sel korral ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

Tervitused siinkohal ka kõikidele kaasvõitlejatele!!!

Sellised emotsioonid äsjaste südmuste kohta…

Tere Spordirahvas!!!

Vaatasin, et viimane postitus on olnud 24. märtsil sellel aastal. Kui ausalt ütlen, siis ega midagi põnevat kirjutada suurt ei olegi. Kulgen tavalises rutiinis, selg teeb viimasel ajal minu elu väga kibedaks. Olen käinud mitme aasta peale kokku erinevate taastusravi arstide juures ja nüüdseks olen veendunud, et taastusravi spetsialistidelt ma abi ei saa. Selles mõttes, et kõik need arstid on olnud tasemel, targad ja asjalikud, kuid seda kõike, mida nad räägivad tean juba isegi. Nad räägivad lihaste düsbalanssist, näitavad venitusharjutusi ja nendivad probleeme, kuid kätt nad külge ei pane. Nii palju, kui probleemidega ise tegeleda saan seda ka juba pikemat aega olen teinud. Selles mõttes, et varasemalt arvasin koguaeg, et ka taastusravi arst “väänab”, kuid ei vääna nad midagi. Kiropraktikud on need, kes väänavad ja just sellist väänajat mul vaja oleks. Kogu muu töö, regulaarsed põhjalikud venitused olen korralikult nüüd juba aasta poolteist ise ära teinud ja jätkan sellega. Venitan peale trenne ja vabadel pävadel, ripun, painutan, kuid tunnen ikka, et ristluu on vasakult poolt kinni vajunud. Sellele viitab ka see, et vaagen on viltu, parem jalg on tuntavalt pikem. See asi oleks hädasi vaja lahti saada. Tunnen, kuidas seesama võte sellest videost vabastaks pinged ja valu mu alaseljast:

7:38 käib selline raks ära, et… ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. Mind on korra nii väänatud, kuid raks käis ära teiselt, paremalt poolt, vasakult poolt jäi asi ikka kinni.

Selles videos “ragistatakse” samamoodi 6:25. Tunnen, et vajan samasugust asja. Häda on ka selles, et tõenäoliselt on selliseid väänajaid mehi Tallinnas, kuid minul see pealinna tulemine on ettevõtmine omaette. Oleks mõni selline väänaja Rakveres…aga, ega kui muudmoodi ei saa, tuleb leida võimalused ka pealinna tulekuks. Siinkohal kutsungi üles, et kui kellegil, mõnel lugejal on kogemusi selliste väänajatega, või lausa konkreetselt mõne mehe nimi ja number, andke teada, sest olen oma seljaga tegelikult viimasel ajal korralikult hädas. See ei ole enam normaalne elu, leebelt öeldes.

Treeningud muidugi jätkuvad, jalatreeningud samuti, kuid teen enda seniste tegemiste kõrval suhteliselt “mõttetuid” asju, selg ei luba suurt midagi teha. Enamus harjutustest, mida jalgadele teen, teen pikkade seeriatega ja väga kergete raskustega. Ühesõnaga, üritan vähegi hoida seda, mis kunagi on raske vaevaga kasvatatud. Rasket kükki on millegagi muidugi väga raske asendada. Ülakeha seis on iseenesest hea, olen taas rõhutatud lõuatõmmete tegemise tagasi sisse võtnud. Midagi ei ole teha, lõuatõmbed toimivad ja eriti, kui teha neid suure sagedusega. Eelmisel nädalal tegin eksperimendi, et proovisin tõmmata iga päev 60 lõuatõmmet, iga päev, 7 päeva järjest tegin 10 x 6, 10 seeriat kuueseid. Sellest tulenevalt tegin analüüsi ja üritan tõmmata edaspidi neljal päeval nädalas, esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Kõige parem “pumbatus” oli kolmandal päeval, samas, siis oli ka selg kõige valusam. Neljandal päeval tundsin, et õlad jäid valusaks, “pumbatus” oli, kuid juba veidi väiksem, kui kolmandal päeval. Viiendal päeval olid õlad veelgi valusamad ja “pumbatus” veelgi väiksem. Viimasel kahel päeval kadus õlavalu ära, kuid ära kadus ka lailihase tunnetus, asi muutus lihtsalt ärategemiseks. Sellest nädalast tegingi sellise järelduse, et proovin edaspidi nii, et teen ühel nädalal 2 tavalist ülakeha päeva, mille käigus treenin ka lailihast ja järgmisel nädalal on üks omaette lailihase päev, kuid lõuga tõmban kokku sel nädalal neljal korral, esialgu 10 x 6, proovin hakata lisama 1 kg kaupa ka lisaraskust.

Hetkel tiksun sellise jaotuse järgi:

Põhijaotus (A):

Esmaspäev – Reis, säär, kõht

Teisipäev – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), õlg (1 harjutus), lailihas (2 harjutust), triitseps

Kolmapäev – Puhkus

Neljapäev – Reis, säär, kõht

Reede – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), trapets (õla tagaosa), lailihas (2 harjutust), biitseps

Laupäev – Puhkus

Pühapäev – Puhkus

Abijaotus ©:

Esmaspäev – Reis, säär, kõht + lõuatõmbed

Teisipäev – Surumine lamades, õlg, trapets + lõuatõmbed

Kolmapäev – Puhkus

Neljapäev – Lailihas, õla tagaosa, kõht + lõuatõmbed

Reede – Surumine lamades, triitseps, biitseps + lõuatõmbed

Laupäev – Puhkus

Pühapäev – Puhkus

Lõuatõmbeid teen ka A nädala seljapäevadel (kahel korral nädalas) ühe harjutusena, siis üritan teha raskema lisaraskusega. Olen tagasi pannud ka aeroobse treeningu, sõidan õues rattaga, tõmban kelku ning vahel teen ka sees veloergomeetrit.

Muudest tegemistest niipalju, et on olnud võimalus käia sõitmas ka krossitsikliga, see on omaette põnev asi. Poleks uskunudki, et nii poriseks teeb see asi, aga tõesti teeb. Veel poleks uskunud seda, et mutrid poldid juba pärast 1 – 2 sõitu nii lahti logisevad. Viimane kord käisime, siis hea, et lõpuks märkasin, et tagumise hammasratta poldid olid praktiliselt kõik lahti ja see oli sisuliselt ärakukkumas. Aga tunnen, et mul tuleb see sõitmine hästi välja, tunnetan “pilli” hästi ja olen võimeline isegi väiksemaid hüppeid teostama ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

Mõned päevad tagasi leidis aset veel üks huvitav asi. Ei teagi, kuidas nii kaua oli kahe silma vahele jäänud, kuid juba 5. aprillil oli kirjutanud minule kirja keegi Samuel Ryckenberg rootsist. Mees kirjutas nii:

Samuel Ryckenberg

Hi Samuel, I explored this subject and it really looks like, that we are relatives. I talked to my grandpa and his brother and it appears, that Ülo (your grandpa) was pretty familiar to them. Although it was long time ago, as I realized, my grandpa`s brother remembers Ülo pretty well, he even told, that he also remembers how he had talked with Ülo. But on more time, all this was very long time ago.

I am sorry, that I am answering to you so delayed time. It is so, because I noticed your letter only yesterday. Reading your letter, I thought right away, that apparently we must be relatives, because as much as I know, there are no other Rückenbergs in Estonia. We are the only one and all who are named as Rückenberg are our relatives, that is sure fact.

I just gave some more information about how we are related. My grandpa´s father was Oskar Rückenberg. Oskar´s father was Tõnu Rückenberg. Ülo or your grandpa is Tõnu´s brother´s son.

…and Ülo or your grandpa is Johannes´s son, then it comes Tomas Rückenberg and finally you, Samuel.

Pretty complicated at first sight, but nevertheless, it looks like we are pretty closely related.

It is nice to meet you Samuel Rückenberg and definitely great greetings to you from Estonian Rückenbergs.

By the way, my name is Janar Rückenberg…

Ühesõnaga, maailm on väike ja tundub, et mul on sugulasi ka laias maailmas…). Sain selle info kenasti järgi uuritud, kuna meil on emapoolne sugupuu koostatud.

Aga, aitab selleks korraks, mõtteid on iseenesest igasuguseid ja kui saaksin oma seljaga asjad korda, siis, kes teab ehk saavad fännid mind juba varasematest plaanidest varem laval näha, kõik sõltub seljast!!!

Seniks, kohtumiseni!!!