Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”

6 kg, mis on iseenesest väga vähe, kuid sellest tulenevalt ongi mul kuri kahtlus, et lihasmassi on pidanud kindlasti väga oluliselt juurde tulema sel vahepealsel ajal, kuna, ma ei ole ka selle 6 kg alla võtmiseks mitte vähe vaeva pidanud nägema. Kevadel sõin palju rohkem, tegin aeroobset poole vähem kohe kindlasti. Ilmselt on kindel ka see, et kõik, mis kadunud on on 100 protenti rasva arvelt ja ei millegi enama arvelt. Kuigi, ega ma tunde järgi ka kevadel väga lihasmassi omaaarust ei kaotanud.

EMV 2011 kokkuvõte…

Järgnev sissekanne on kindlasti minu jaoks ajalooliselt olulise väärtusega, mistõttu läheb käesolev mõtisklus kahtlemata väikese seigana minu kunagi ilmuvasse raamatusse.

Alustan kindlasti sellest, et tänan oma venda, absoluutselt kõiki toetajaid, nii neid, kes olid otseselt saalis, kui ka neid, kes kaugelt kaasa elasid. Väga suur tänu kõikidele konkurentidele, iseäranis neile, kellega olin koos absoluudis ja oma kategoorias. Oli suur au olla laval koos kõikide Eesti meistrivõistlustel osalenud võistlejatega. Hetkel on kell 04.14, on esmaspäeva varahommik, und praktiliselt ei ole, kuna aju tegeleb endiselt intensiivselt kõige selle seedimisega, mis mõned tunnid tagasi aset leidis.

Mis seal salata, ilmselt minu jaoks juhtus midagi suurt ning kogu emotsioon ja arusaamine toimunust tekivad kuidagi tagantjärgi. Juhtus palju, kulmineerus see, mis oleks pidanud eesmärgiks olema, kuid minul pole tegelikult kunagi sellist ambitsiooni olnud, tulla Eesti meistriks, pole julgenud pidada ennast sellise tiitli vääriliseks. Taavit ma sellele võistlusele kindlasti võitma ei läinud. Samuti ei arvagi ma, et olin jube hea ja oleksingi pidanud võitma, sellest räägib ka punktiskoor. Ent, võit on võit ja pärast kaklust rusikatega ei vehita ning võitjate üle kohut ei mõisteta. Niisamuti ei oodanud ma kindlasti mitte parima klassiku tiitlit ega ka absoluudi 2. kohta. Veelkord, oli suur au sedavõrd kõva tasemega absoluudilahingus osaleda. Aitäh teile, mehed!!!

Mõni sõna ka detailidest minu enese silmade läbi. Ei väsi seda kunagi kordamast, et see, mis ühel kulturistil enne lavale jõudmist tuleb läbi teha on tõeline Sparta. Väljendasin seda ka oma uues vabakavas, mis kindlasti ei olnud midagi sensatsioonilist, ent mõningane üllatus siiski minu enese jaoks küll. Tõsiselt, hämmastas ennastki, et ma nii natukenegi loominguline suutsin selle kavaga töötamisel olla. Vabakava on minu jaoks alati suur peavalu olnud ja on seda ilmselt ka edaspidi. Ent, sõnum, mille ma läbi oma kava üritasin anda võiks peegeldada ühelt poolt minu enda treeningtingimusi läbi aegade, aga samuti ka treeningualast mentaalsust ja olemust. Teiselt poolt võib Sparta askeetliku varjundiga karmi elulaadi võrrelda võistluskulturismiga tervikuna. Ma ei tea kuidas kulgevad viimased päev või paar teistel võistlejatel enne võistlust, kuid minu jaoks on tegemist totaalse hullumeelsusega. Ehk, minu kui võistleja jaoks algas võistlus tegelikult juba kaalumisel. Kas ja kuidas teistele, kuid psühholoogiliselt on need kaalumised üks kõige pingelisemaid ja stressi tekitavamaid momente üldse kogu tervikprotsessi juures. See passimine, see salapärasus, ühelt poolt teeseldud ükskõiksus ja “pea püsti” olek. Teiselt poolt, keegi ei ole ei enese headuses ega konkurentide konditsioonis kindel. Ei saa sada protsenti kindel olla oma vormi täielikus paremuses, kuna ei või unustada, et kõik realiseerub ju lõplikult alles laval. Samas, on inimlik ja loomulik, et me üritame üht teist enese jaoks juba eos fikseerida. Üksteist varjatult jälgida üritavad kompavad pilgud, kõik on tegelikult kõiki konkurente salamisi silmitsemas ja mõõtmas. Kahtlused, kõhklused ja vastuseta järeldused, mis muudavad kogu selle kaalumise protsessi vaimselt pingeliseks ja psühholoogiliselt rusuvaks eelmänguks.

Mis puudutab möödunud EMV kaalumist, võistlusi ja seda, kuidas see kõik kulmineerus, siis ütlen vaid seda, et meie üle vaadatakse ja meid jälgitakse…Usun nii jumalat, kui seda, et õiglus seatakse lõpuks ikkagi jalule ja kõik lõppes nii, nagu pidigi lõppema…

Kaalumine on valmistuvale kulturistile muidugi vaid üks lõpufaasi raskustest. Tegelikult ma üldsegi ei liialda, kui ütlen, et suure osa laupäevast ja pühapäevast veetsin sõna otseses tähenduses seistes kahel jalal. Muudatused grimmi osas on kulturisti elu kõike muud kui kergemaks teinud. Grimmimist alustasime vennaga laupäeval kell 9.00. Ajavahemikul 9.00 – 13.00 kandsime peale 2 esimest kihti, mis minule tähendas laias laastus 4 tundi seismist. Kell 13.00 tulime linna, kell 18.00 – 19.00 kaalumine. Kohe koju jõudes, umbes 19.30 alustasime kolmanda ja neljanda kihi kandmist. Et kolmas ja neljas kiht kannataks enam vähem lamamist seisin ma käed laiali jalad harkis umbes 22.30 – ni, mis teeb lisaks 3 tundi. Laupäeval kokku 7 tundi seismist. Pühapäeval 12.00 võistluspaika, kus 13.00 – 17.00, taas 4 tundi seismist grimmimise tõttu. Alles viie paiku kannatas istuda. Igal juhul, selline kahepäevane seisumaraton ei on lavale minevale kulturistile kindlasti vajalik. Kõike seda garneeris omakorda võrdlemisi jahe olemine, kuna nii korter, kus ööbisin, kui ka võistluspaik olid õhukese pekikihiga inimese jaoks suhteliselt jahedad. Kahe päeva peale 11 tundi sõna otseses mõttes seismist. Väga raske on pärast sellist seisumaratoni reielihaseid laval veel näidata, kuna liigesed ja lihased olid muutunud kuidagi tundetuks, külmaks ja tuimaks. Põlved külmetasid ja valutasid.

Mehed absoluudis olid kõik väga heal tasemel. Jällegi, milliseks kulmineerib lõplik pingerida peale esimese mehe, oli eos raske öelda. Ott oli muidugi kindlasti klass omaette. Paigas kõik, proportsioon, definitsioon, kuivus, võimas poseerimine. Kadestamistväärt, kuid igati õigustatud ja võistlejale vajalik enesekindlus. Kuivad ja EMV tasemel olid kahtlemata kõik mehed. Ise ei ole ikka rahul oma jalgadega, kuid tean, et oma roll oli siin ka eelneval kahepäevasel seisumaratonil. Eks palju määrasid tulemuste osas lisaks kuivusele ka mass ja proportsioonid. Poseerimisega jään rahule, teen vigu, võiks üht – teist teha paremini ja teisiti, kuid olen rahuldaval tasemel. Seda enam, et imestusväärsel kombel näen, nendin ja kuulen, et ka teised, hea poseerimise poolest mulle varemalt korduvalt eeskujuks ja näiteks toodud mehed teevad ka veel vigu küll ja veel. Aga, eks me kõik õpime ja areneme selles osas.

Võistluskaal oli minul 94.4 kg ja pikkus 187 cm. Lootsin kergemat kaalu, kuid tean hästi miks see kaal selline oli. Minu senised kaalumised olid olnud kõik hommikul ja pärast WC – d, madalaim enne võistlusi 93.7 kg ning mõistetavalt, kui õhtul on kaalumine on päev otsa ette söödud.

Kokkuvõttes on pinged maas, nii kogu minu karjääri kui selle aasta tegemised on realiseerunud maksimaalse potentsiaaliga. Käesolev aasta on olnud juba kuhjaga edukas, üle igasuguste ootuste kordaläinud. Et teha sellised esitused, sellest pole ma kunagi unistada julgenud ja sedavõrd vägevaid ambitsioone pole mul kunagi olnud. MM – ks on nüüd kahtlemata pinged maas ja kuidas iganes mul seal läheb, ei põe, ei noruta, tegelikult ka. See pole lihtsalt jutt, vaid nii on. Minu töö on juba tehtud ja ma ei kurvastaks ühegi tulemuse üle. Loomulikult, kui sada protsenti aus olen, siis päris viimane võiks mitte olla ja tore kui ka eliminatsiooni voorust edasi saaks. Rohkem mõtteid küll selles osas ei ole. Nagu olen kirjutanud ja öelnud, 1.5 – 2 kg võiks veel alla saada. Oleme nii mina, minu vend kui ka Indrek Otsus nentinud, et see paar kilo tõenäoliselt ainult rasvaga alla ei tule. MM – ks peaks prioriteet olema vorm ja see saab naturaalselt tulla ainult koos mõningase lihase hinnaga. Eks ma tööd selle nimel teen, samas, kui see kaal alla ei tule, siis lolliks ka ei lähe. Sest, piirid on selgelt käes. Olen mõelnud, et kui näeksin kaalunumbrit 91.9 kg, oleksin rahul, samas, kerge see ei ole. Tööd selle nimel teen ja ei salgagi, et mingeid lihase kao ilminguid nagu juba märkaksin, eelkõige jõunäitajad räägivad sellest. Aga, keha on üldiselt väsinud, väsinud, stressis ja kurnatud. Dieet ja kärpimine on olnud pikad. Trennides ei taha lihas enam täis minna, lihastunnetust ei ole, tunnen, et kehal ei ole enam ressurssi ja aega taastuda. Magan äärmiselt kehvasti. Ilmselt väga kõva ületreenitus ja kurnatusseisund. Teen päevas sageli 2 jõutrenni pluss 2 aeroobset päeva kogukestusega 45 minutit. Viimase viie päeva keskmine kaloraaz on olnud 3150 kcal, millega päevast koormust arvestades olen selges defitsiidis.

Kaal on olnud viimasel kaheksal päeval selline:

30. oktoober pühapäev – 94.4 kg (õhtul kodus pärast söömist)

31. oktoober esmaspäev – 93.8 kg

1. november teisipäev – 93.8 kg

2. november kolmapäev – 92.8 kg

3. november neljapäev – 92.4 kg

4. november reede – 93.2 kg

5. november laupäev – 93.2 kg

6. november pühapäev – 93.9 kg

Tänane pühapäevane vahetu emotsioon: alla 93 – 92 kg on seda kaalu mul ikka väga raske pressida. Eilne päev oli selline, et kaloraaz 2700 kcal, 50 minutit ratast ca. – 700 kcal, päevast liikumist ka juurde, kuid täna hommikul müstiliselt ikka 93.9 kg, ratast väntan juba niigi sel piiril, et jalad kas kaovad alt või mitte. Ööläbi jälle sisuliselt üleval, nälgas noh, ja kaal ikka üleval. Pilt peeglist on hea, ent loomulikult pole sellist paberteravat lõikavat kuivust, nagu olen näinud EM – i finaalimeestel. See päevane keskmine võib mul küll 3150 kcal tulla, kuid arvestuste järgi kulutan ma päevas ka keskmiselt 1000 – 1500 kcal, millega peaks asi ikkagi toimima. Võtta eilnegi päev, 2700 kcal, ratas – 700 kcal, päevast liikumist ka juurde – 300 – 400 kcal ei jäägi alles muud kui 1600 – 1700 kcal. Kopp on sellest jamast sedakorda igaljuhul väga ees…peegel, aeroobne, kaal, jõutrenn, toidukaal, aeroobne, kaal, peegel, fitnessi kaloriarvuti…suletud ring…hullumeelsus…

Jõunäitajatest niipalju, et reedel proovisin hommikul kükkida, oli hommikul kell 9.30 ja sisse jäi kindlasti veidi varu:

50 kg – 8 x

75 kg – 8 x

85 kg – 8 x

95 kg – 8 x

105 kg – 8 x

115 kg – 8 x

125 kg – 8 x

135 kg – 8 x

150 kg – 8 x

90 kg – 8 x

Aga ikkagi, pinged tulemuste osas on maas, tuleb mis tuleb, peaasi, et mahuks ikka oma kategooriasse kaalu ja pikkuse alusel sisse ning päris viimane ei tahaks ka olla.

Täna plaanis lihtsad asjad, surumine istudes hantlitega 10 x 10 – 35 kg – ga lõuna ajal + ratas 30 minutit. Õhtul lõuatõmbed 10 x 6 keharaskusega ja biitsepstõste kangiga seistes 50 kg – ga 10 x 6 + ratas 30 minutit!!!

Muide, Metsatöll’ul tuli uus plaat välja, tsekkige ja nautige, ise plaanin detsembri algul minna Tartusse “Illusioon’i” plaadiesitulsele. Siis saan juba süüa, jeeee……

Edu kõikidele MM – ks valmistujaile, pidagem veel kõik koos see 12 päeva vastu!!!

Eile oli paljude jaoks maagiline kuupäev, 11.11.11. Lisaks sellele oli eile minu sünnipäev ja tänan siinkohal kõiki, kes mind meeles pidasid. Aga eile juhtus veel midagi, mis paneb mind tahtmatult järeldama ühte kahest varandist, et kas mul on selle aasta jagu juba tõesti niivõrd kuhjaga käes või testitakse mind veel millegi vägevama jaoks. Igal juhul juhtus see, et nädal enne võistlust ehk eile, reedel, õhtuses seljatrennis õnnestus mul ennast vigastada…ja ilmselgelt väga tõsiselt. Ilmselt läksin istudes sõudmistel raskustega hetkeseisundit arvestades märkamatult üle piiri. Viimase seeria ajal lõi kselja keskosa väga kangeks, kangeks ja jäigaks, isegi nii, et jätsin biitsepsi lõpust tegemata. Ennast ilmutas uuesti vana 2007. a. saadud vigastus, mis juhtus ka 2 nädalat enne Läti võistlust. Põhjus ilmselgelt väga suur ülekoormus. Sel korral tegin esimesel päeval tõmmet ja teisel päeval eeskükki ja küki käigus see juhtuski. Tunnen selle ära, täpselt seesama tunne, sama iseloomuga kangus ja valu, samas kohas ja samade sümptomitega. Siis oli aega 2 nädalat, kuidagi kosutasin ennast, kuid päris ära see asi enne võistlusi ei läinudki ja häiris ja pärssis korralikult. Nüüd on aega nädal…ei tea mis saab…Hetkeolukord on selline, et topeltsbiitsepsit eest, kõhtu ja jalga ning lailihast tagant ei saa üldse näidata. Selline kangus ja valu on sees. Seljalihased on ühelt poolt jäigad ja kanged, teisalt tundetud ja nagu halvatud. Isegi sügavalt hingata on raske. Plaanin uue nädala algul võtta perearstiga ühendust ehk on mõni süst või midagi…, kuid pole kahtlustki, et see asi halvab nüüd päris korralikult mu võitlusvõimet.

Kaal on olnud 92.5 kg – 93.0 kg, seal vahel ta käib, mis tähendab, et 1 kg on võrreldes EMV – ga veel maha tulnud. Igal juhul, see, mis eile juhtus on kõike muud kui hea, kahju, et nii pikk kadalipp sellise pöörde võtab…

Edu ja vastupidamist kõigile valmistujaile!!!