Janar Rückenberg – Team FAST “2016 suvi…”
- This topic has 599 replies, 113 voices, and was last updated 9 years, 8 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Hakkab tulema, same siin uue “poistebändi” ka veel kokku….
Kas mitte kodanik Kelner ei olnud klaverit õppinud ja Liisu oli ka mingi pilliga kokku puutunud, võtame Lesukovi ka veel punti – mängis sündil…. 
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Siim õppis tuubat, ma viiulit.. varsti on sümfooniaorkester koos
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma võin kitra lasta.” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Veidi roostes, aga midagi pigistab välja.
uujee. aga tavai, võta nüüd lisaks seljakasvatamiseesmärgile ka eesmärgiks Dirty Deeds Done Dirt Cheap ja Let There Be Rock (live versioonid) ära mängida. ei esita väljakutset, sest kitarrist oskan ma paremini lõket teha kui sellest ühegi musikaalset heli välja võluda, lihtsalt lahe oleks näha.
muide, üks asi – acdc-s on kaks kitarristi, kuid sul oli videos kolm jaotust – mul ei ühenda ära?
ja janar, 100 kükki 100 kiloga – mine #####. seda heas mõttes muidugi, lihtsalt täiesti võimatu on sellist asja ette kujutada. aga eks kõik tule vast aastatepikkuse tööga.
Luban, et teen selle 104 x 100 kg – ga üle ehk järgmisel aastal, kui dieet ei ole segamas, alaselg läheb paremaks ja saan rohkem kükile keskenduda. 100 kg – 120 x oleks väga ilus number. Selliste ettevõtmiste korral on kinni kõik tegelikult peas. On ülimalt oluline õppida sellist pikka seeriat tegema kahe mõõte järgi. Teadvuse ühes osas on ikka see lõppeesmärk, see 100 kg – ga 100 x, samas, et see teadmine juba eos su ettevõtmist ei tapaks, pead tekitama omale teise arvepidamise süsteemi, mis kergendab sul selle lõppeesmärgi suunas liikumist ja aitab sul osaliselt justkui seda lõplikku frustreerivat eesmärki vaka all hoida või unustada. Kui ma peaks niimoodi hakkama kükkima, et 1, 2, 3, 4,6…37, 38, 39…71, 72, 73, 74 jne, siis ma ei jõuaks väga kaugele. Sellise pika seeria tegemine või väljakutse alistamine on tegelikult terve teadus, liialdamata. Mäletan, et alustasin mõttega teha 10 x 10 ehk mõttes keskendusin ainult kümnese seeria tegemisele. Kui 10 korda tehtud, “unustasin” selle üldse ära, et see mul tehtud on. Samas, muutub ka see algne psühholoogiline taktika töö käigus. Teinud ära 3 x 10, “unustan” üldse, et mul on midagi tehtud, ei mõtle ka sellele, kui palju veel teha, vaid mõtlen, et mul oli jalatrenn ja teen nüüd trenni lõppu viimase 20 korduselise kükiseeria, hästi rahulikult, selle jagan mõttes omakorda 4 x 5, et oleks jällegi kergem taluda. 5 + 5 + 5 + 5 on oluliselt kergema taluda, kui 1 x 20. Ja ongi 50 kükki tehtud. Nüüd hakkab mind motiveerima see, et mul on jäänud vaid 50 kükki teha, teadvustan või “lasen hetkeks omale meenuda” lõppeesmärgil. Alates viiekümnest motiveerib mind mingiks ajaks tavaline lineaarne edasiminek, 51, 52, 53, 54, 55, kuni 65 korduseni välja, samas, 64, 65 peal tunnen juba, et ikkagi väga raske ja sirgjooneliselt edasi kulgedes põletan ennast läbi ja ei suuda lõpetada. Mõtlen, et mul on teha veel 15 kordust, mille jagan 3 x 5. Olengi juba 80 juures, viimased 20 korda ja siit on võimalik edasi liikuda juba lõppeesmärgist tuleneva motivatsiooni jõul, 81, 82, 83, 84, 85, läheb uuesti raskeks ja võimatuks, jagan jälle mõttes järgijäänud kordused viiesteks ja lähen nii 2 x 5, kuni 95 korduseni. Siit edasi loen juba lõpuni 96, 97, 98, 99, 100. Vot midagi sellist on see tegemine. Samas ma ei salgagi, et süda tahab rinnust välja karata ja te jookseks nagu täiega väga järsust mäest üles, mille lõppu ei taha tulla.
Selline psühholoogia on raskuste alistamisel väga oluline, sarnaselt olen üritanud raskusi taluma ka oma õpilastele, kui käsil näiteks igakevadine kestusjooks, kus poistel tuleb joosta näiteks oma klasside arv kilomeetreid, mõistagi omas tempos, nii kuidas jaksad. Kuid jah, 9. klassil on 36 ringi (ring 250 m), mis on neile kindlasti omamoodi väljakutse. On omamoodi oskus selliseid asju osata läbi teha, paljudel juhtudel ei jäägi meie tegemised füüsilise võimekuse taha.
Kükkimise luuletus oli üle prahi!!!
“Kukun maha, koib ei kanna,
palun mati maha panna”
Hakkab tulema, same siin uue “poistebändi” ka veel kokku…. Kas mitte kodanik Kelner ei olnud klaverit õppinud ja Liisu oli ka mingi pilliga kokku puutunud, võtame Lesukovi ka veel punti – mängis sündil…. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Võin vabalt ka kidra mängida. Basskitarr ka seisab nurgas. Löökriistadega ei ole nii väga kokku puutunud, kuid lihtsamad asjad mängib ära nagu näiteks rokk. Kardaan veidi lonkab, aga harjutamine teeb meistriks.
Nõustun Janariga selles psühholoogia osas. Kehalistes katsetes on kõhulihastega minul sama teema, kõik on peas kinni, mõtlen juba ette, et pean tegema vähemalt 85x 2min. jooksul, ja tulebki 85 või 86. Üritan küll vahest mitte lugeda oma kordusi ja teen lihtsalt mõtetes lugemist (1 ja 1 ja 1 jne.), et mulle endale ei jääks meelde mitu teinud olen, nii tuleb hulga paremini välja. See Sinu lugemise süsteem annab päris palju vaimselt juurde. Jõudu ja jaksu treeningutel!
Võin vabalt ka kidra mängida. Basskitarr ka seisab nurgas. Löökriistadega ei ole nii väga kokku puutunud, kuid lihtsamad asjad mängib ära nagu näiteks rokk. Kardaan veidi lonkab, aga harjutamine teeb meistriks.Uuel poistepundil võiks mingi uhke nimi ka olla! Kui varem oli “Terminaator”, siis nüüd võiks olla “Sperminaator”
Uuel poistepundil võiks mingi uhke nimi ka olla! Kui varem oli “Terminaator”, siis nüüd võiks olla “Sperminaator”” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Sellisel juhul on vokalist teada!
Sellisel juhul on vokalist teada! vaid ortopeed. Soovitan valu vaigistamise asemel siiski ravi, sest ma arvasin ka aasta tagasi, et tõmban koormust vähemaks jne. tulemused läksid väga heaks juba aga ühel hetkel lihtsalt oli valu nii räme, et telefon tõusis kiirelt kõrva äärde ja 20.09 lähen arstile. Kusjuures hetkel on trennipausi olnud 4 nädalat ja õlg ei lähe paremaks, isegi käsi padja all magada ei saa.</p>
<p></p>
</div><!-- .bbp-reply-content -->
</div><!-- .reply -->
<div id=)
Lugesin Taavi Sinu blogi viimast sissekannet, mul on ka õlad nõrk koht aga lõpuks ei aita enam ei dikolfenak ega ibuprofeen 400 (viimasel muide head põletikuvastased omadused) vaid ortopeed. Soovitan valu vaigistamise asemel siiski ravi, sest ma arvasin ka aasta tagasi, et tõmban koormust vähemaks jne. tulemused läksid väga heaks juba aga ühel hetkel lihtsalt oli valu nii räme, et telefon tõusis kiirelt kõrva äärde ja 20.09 lähen arstile. Kusjuures hetkel on trennipausi olnud 4 nädalat ja õlg ei lähe paremaks, isegi käsi padja all magada ei saa.Kui nüüd lähen esmaspäeval ravile põlvega, siis küsin arstilt, kas viitsib ultraheliga üle lasta õlad.
Kui nüüd lähen esmaspäeval ravile põlvega, siis küsin arstilt, kas viitsib ultraheliga üle lasta õlad.Ultraheilee saadeti minda ka õlavigastusega – seal küsis arst, et kuhu me selle punkti paneme…
Katsusin siis ise näpuga ja umbes näitasin kus viga saanud koht on – iga kord pidi seansile kohale sõitma, loobusin peale seda, võtsin 3 päevase kuuri diklofenaki ja läksin nädal hiljem õlatrenni ja tegin veel suuremate raskustega… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ultraheilee saadeti minda ka õlavigastusega – seal küsis arst, et kuhu me selle punkti paneme… Katsusin siis ise näpuga ja umbes näitasin kus viga saanud koht on – iga kord pidi seansile kohale sõitma, loobusin peale seda, võtsin 3 päevase kuuri diklofenaki ja läksin nädal hiljem õlatrenni ja tegin veel suuremate raskustega… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Eks need vigastused ja nendest paranemine on igal ühel individuaalne. Oti kohta on naljatatud, et kui see mees peaks võistluste eelõhtul mõlemad jalad koos vaagnaluuga murdma, siis järgmisel päeval on ta ikka ratastooliga laval
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Rääkige sellest ultrahelist veel?
Ja kas sama efekti annab ka mõni heleda healega naislaulja ?
Ultraheilee saadeti minda ka õlavigastusega – seal küsis arst, et kuhu me selle punkti paneme… Katsusin siis ise näpuga ja umbes näitasin kus viga saanud koht on – iga kord pidi seansile kohale sõitma, loobusin peale seda, võtsin 3 päevase kuuri diklofenaki ja läksin nädal hiljem õlatrenni ja tegin veel suuremate raskustega… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Pole just paljulubav see sinu kogemus, loodan ikka ortopeediakeskusest abi saada, 3 kuud pikk järjekord on. Raskused kasvasid mulgi kuid tahaks nagu nii trenni teha, et ei valutaks pidevalt.
Ma võin kitra lasta.” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
Veidi roostes, aga midagi pigistab välja.
Facebookis paneks kindlalt LIKE.
- You must be logged in to reply to this topic.
