Ivo Pärle

IVO PÄRLE

Vanus: 28

Sünniaeg: 10.12.1981

Elukoht: Tartu

Pärit olen väikesest kohast – Antsla, kus veetsin oma lapsepõlve ja noorusaja. Noorena harrastasin suusatamist ja lauatennist, hobiks oli kõik, mis seostus mootorite, kiiruse ja tehnikaga. Sellest on kindlasti jäänud ka mingid jäljed, kuna kiiruseületamine on minu puhul tavaline.

Põhikooli lõpus kolisin Valgamaale, kus asusin õppima Hummuli põhikoolis ja sealt said alguse ka minu esimesed tõsisemad treeningud jõusaalis. Kuna koolis ei olnud jõusaali, käisin iga päev 15 km kaugusele Valka trenni. Tolli tänaval asus tolle aja kohta väga korralik ja heal tasemel jõusaal, kus sai alati hea trennielamuse osaliseks ja uskumatu, aga see koht eksisteerib endiselt, ka nüüd olen seda kohta külastanud ning peab mainima, et endiselt on see väga kõva koht!

Peale põhikooli läksin Vana-Antslasse ehitajaks õppima, elasin ühikas ja käisin 6 korda nädalas kooli jõusaalis trennis, kuna mul olid isiklikud jõusaali võtmed sain minna siis kui tahtsin ja olla niikaua kui vaja. Treeningvaim oli kõva, sest treenisin koos Gert Goršanoviga. Kõik kolm pool aastat kui kutsekas õppisin tegin kõvasti trenni, jõusaali kõrval oli ka maadlustrenni võimalus, kus ka käisin – trenni mulle meeldis teha

Peale kooli lõppu viisid tuuled mu Soome tööle. Töötasin firmas, mis tegeles kõikvõimalike metallitöödega. Mälestuseks tegin endale roostevabast terasest hantli, mis siiamaani alles ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kuna tööd oli palju ja päevad olid pikad siis trennitegemine jäi kahjuks unarusse. Peale igapäevase rauatassimise oli võimalus ka palju suusatada kuna Soomes olid talved ilusad ja pikad. Elasin ja töötasin Soomes neli aastat ning viimasel aastal sain hakata ka jälle jõutrenni tegema.

Peale 4 aastat Soomes, õnnestus tagasi Eestisse tulla, sain tööd gaasilõikus masinal ja jällegi oli töö seotud rauaga ja terasega. Kuna Eestis tegi suurema töö ära masin ja tööaeg oli paindlikum sain uusti alustada oma jõusaali teed.

Kahe aasta pärast tutvusin härra Kalmusega, kes süstis musse palju positiivust ja jõudu end taas vormi saada. Seda ma ka suutsin juba elu esimesel võislusel “Eesti karikas 2007” saavutasin I koha ja absoluutarvestuses III koha, see andis väga palju indu ja jõudu edasiseks juurde, sest tundsin, et suur vaev on vilja kandnud.

Jälgisin hoolega Kalmuse õpetusi ja ettekirjutusi, uskusin teda ja tegin täpselt nii nagu ta ütles ja kõik läkski nii nagu Kalmus ütles. Kõik toitumis-ja trenniprogrammid pani tema paika, sest ise olin veel sel teemal võhik. Kuid mida rohkem sa selle sees oled seda rohkem hakkab asi sind huvitama ning järjest rohkem hakkad sa ise asju uurima ja lugema ja ennast uute võimalustega kurssi viima.

Ja kõik see raske trenn ja sellega kaasas käiv elu tõi tulemusi:

Aasta 2007

Eesti Karikavõistlus (kuni 70 kg) – 1. koht, absoluutarvestuses 3. koht

Aasta 2008

Eesti karikavõistlus (kuni 175 cm ) klassikaline kulturism – 2. koht, absoluutarvestuses 6. koht

Euroopa Meistrivõistlused – 14. koht

Aasta 2009

Eesti karikavõistlus (kuni 80 kg) – 1. koht, absoluutarvestuses 4. koht

Siauliai Baltic Match – 4. koht

Met-RX Fitness Classic Bodybuilding – absoluutarvestuses 2. koht

Sparta (korduste peale surumine) – 3. koht

Euroopa meistrivõistlused – 8. koht

2009. aasta lõpus tekkis kerge vigastus, mis pani põntsu nii trennitegemisele ja ilmselgelt ka võistlemisele, kui vigastus aga hakkas taasutuma ja jõudu tuli juurde mõtlesin,et nii nagu raud on tugev ja purunematu – olen seda minagi!

Selle aasta olen võtnud rahulikult ja elanud ilma pingeteta peas mõlgub ikka mõte, et tahaks veel võistelda aga olin selle mõte suht maha matnud kuni tänaseni kui Fast äratas isu veel pingutada, võistelda ja ennast proovile panna. Mõtlesin selle üle pikalt, kuid lõpuks jõudsin otsusele, et miks mitte proovida, kaotada pole ju midagi – AINULT VÕITA ! ! !

“Lõppude lõpuks saavutavad inimesed ikkagi ainult seda, mida nad on endale eesmärgiks seadnud, sellepärast tulebki valida ülevaimad eesmärgid” – (Henry David Thoreau)