Inimkeha on võrratu

Virisemata ja valimata vormitakse vormituimgi hing kauni inimkeha kammitsasse. Maitsekalt voolitud või lootusetult vintsutatud süsteem ei lahku uksi paugutades või vargsi enne kui ärkad…ta on Sinu- õnnes ja õnnetuses. Olgugi hingeilu ehk hinnatuim, on väline pool tihtipeale majakaks sel ettearvamatul ja salapärasel teekonnal sügavuti. Tuhanded käsiraamatud ja kasutusjuhendid ei ole siiani suutnud täiuslikult edasi anda seda, kuidas looduse üht geniaalseimat segu lihast ja verest värske ja elujõulisena säilitada ning stressivabalt ning säästlikult hooldada. Kevadise suurpuhastushooaja eel räägime palju kõneainet tekitanud kehas valitsevast PH tasemest. Kasulik lugemine kõigile, kel täisväärtuslik elu ja ihu armas.

Jaanuarikuu lõpus käis Tallinnas loengut pidamas pH-tasakaalustatud eluviisi praktiseeriv Eric Gammals, kes on õppinud USA-s San Diego-s Dr. Robert O. Young’i keskuses “pH Miracle Center” keha pH-tasakaalu teooriat ja mikroskoopiat. Olgu siinkohal öeldud, et Dr. Robert O. Young-i on enam kui 25 aastat tunnustatud kui ühte uuringutega tegelevat tippteadlast maailmas. Kogu oma karjääri jooksul on ta keskendunud raku tasandil toimuvale.

Tema eriala on raku toitumine ja ta on pühendanud oma elu haiguste tõeliste põhjuste väljaselgitamisele. Kõikide haiguste algpõhjustajana näeb ta keha liighappelisust, sest kui keha pH on kergelt aluseline, ei suuda bakterid sellistes tingimustes püsima jääda ega haigestumist põhjustada. Samuti on ta tuvastanud, et kui keha happe ja aluse tasakaal on paigas, puuduvad kehakaaluprobleemid. Oma teoorias on Dr. Young toetunud 19.sajandi geeniuse Antoine Bechamp (1816-1908) avastustele, kes leidis, et kui sööme happelist toitu, hakkab see organismis käärima ega välju ning Dr. Otto Warburg uurimusele, mis tõestas, et kui looma kehas tekib liialt happeid, siis haigestub ta vähki (võitis sama uurimusega Nobeli preemia). Eric Gammals läks pH-tasakaalustatud eluviisile 2004 aasta suvel ja praegusel ajal peab rahvusvaheliselt loenguid pH tasakaalu teemal.

pH on lühend sõnadest Potentia hydrogenii (potentsiaalne/ võimalik varu, vesinik). Keemiliselt mõõdab pH aine happelisust või aluselisust. Mistahes lahuse pH näitab selles lahuses sisalduvate vesiniku ioonide kontsentratsiooni. pH taset mõõdetakse skaalal 0-st 14-ni, kusjuures taset 7.0 loetakse neutraalseks. Mida kõrgem neutraalsest on pH näit, seda aluselisem e. leeliselisem ja hapnikurikkam on lahus ning mida madalam neutraalsest on pH näit, seda happelisem ja hapnikuvaesem on lahus. Happeline aine on positiivse laenguga ja aluseline aine on negatiivse laenguga.

Inimese vere pH tase saab ja tohib kõikuda vaid väga väikestes piirides. Me sünnime kõrge aluselise arteriaalse vere pH-tasemega 7.44 mis vanemaks saades langeb 7.35-le või madalamale. Kui vere pH tase langeb alla 6,8 või tõuseb üle 7,8 siis rakkude talitlus lakkab ja inimene sureb. Kõige ideaalsemaks vere pH tasemeks loetakse 7,365 ning selle hoidmine on väga oluline, kuna vere pH tasakaal mõjutab kogu organismi tervikuna.

Iga keharakk vajab hapnikku, vett ning toitaineid – süsivesikuid, valke ja rasvu. Meie rakud toodavad toidust energiat ja selle protsessi tulemusena tekivad happelised jäägid ehk eemaldamisele kuuluvad organismi tegevuse lõpp-produktid, mis pole peale toitainete rakkudes oksüdeerimist muud kui orgaanilised happed: karbonhapped, uriinhapped, laktooshapped, rasvhapped, ammoniaak jne. Rasvad on happelised isegi enne oksüdeerimist. Happelised jäägid ja mürgid peaksid väljuma meie kehast vedelal kujul uriiniga või higistamise teel, olles enne veres lahustunud.

Kuid kahjuks ei suuda meie keha tänapäeva elustiili ja -keskkonna mõjutuste tõttu (ületöödeldud või happeline toit; ületöötamine; maiustamise ja alkoholiga liialdamine; liiga vähe und; liiga vähe liikumist; liiga vähe vedeliku tarbimist; suitsetamine; ümbritsev radiatsioon ja kiirgus; emotsionaalne stress; keskkonnamürgid ja lisaained mida saame tahtmatult õhust, tarbitavast toidust, kasutatavast kosmeetikast, kantavatest riietest, meid ümbritsevatest mööbliesemetest jne.) kõikidest happelistest jääkainetest, mis tekivad, enam vabaneda ja osa neist salvestub kehas.Orgaaniliste hapetega segunevad anorgaanilised happelised mineraalid nagu näiteks kloor, fosfor ja väävel, mis tulevad enamusest meie happelistest toitudest. Me ei söö piisavalt aluselist toitu, mis sisaldavad aluselisi mineraale, nagu – kaltsium, magneesium, naatrium, kaalium jne.

Happeliste jääkainete tekkimist ei ole võimalik vältida. Hoides aga eelpool nimetatud elustiili ja keskkonna mõjutusi kontrolli all ning süües rohkem aluselisi toiduaineid, saame märkimisväärselt vähendada meie kehas tekkivate jääkainete hulka.Kui me kehal jääkainetest vabaneda ei aita, võib meid tabada üle- või alakaal, väsimus, haigused, masendus.

Uriinhape on peaaegu lahustumatu vees, alkoholis ja eetris, aga lahustuv aluselises keskkonnas. Artriiti ja podagrat põhjustavad liigeste vahele ladestatud uriinhapped ei lahustu vanemate inimeste vere madala aluselisuse tõttu, kuid aluselise vee joomine tõstab järk-järgult vere pH-taset ning podagra kaob.

Jääkained ladestuvad iga inimese nõrgimatesse kehapiirkondadesse. Osadel äärmuslikel juhtudel on happeliste elementide kuhjumine nii suur, et see hakkab hävitama terveid rakke enda ümber. Terved rakud peavad hoidma kergelt aluselist pH-taset. Osad rakud muudavad oma valemit, et jääda ellu happelises keskkonnas. Kui nad on edukad, on see vähi algus. Vähirakud on happelised, terved rakud on aluselised. Isegi kui pahaloomulised kasvajad on täielikult kirurgiliselt eemaldatud, siis niikaua kui selles kohas jäävad alles happelised tingimused, on uute kasvajate tekkimine samas piirkonnas üsna tõenäoline. Selle järgi, millistes kehaosades jäägid kuhjuvad, võib järeldada millised täiskasvanu haigused võivad ilmneda. Perekonniti võivad need kohad olla sarnased. See seletab ka teatud haiguste pärilikkuse. Kuigi kõige suurem mõju tervisele on meie isiklikel igapäevaharjumustel, siis DNA-l ja seejärel alles geenidel.

Rakud püüavad pH taset pidevalt tasakaalustada. See protsess omab olulist ja tihedat seost mineraalse kaltsiumiga, sest kaltsium neutraliseerib liigse happe. Happeline pH tase kehas sunnib rakke laenama mineraale, sh kaltsiumi, naatriumi, magneesiumi ja kaaliumi elutähtsatelt organitelt ja luustikult selleks, et hape kokku koguda (neutraliseerida) ning ohutult välja viia. Happeline seisund vähendab organismi võimet omastada toitaineid ning vitamiine ja mineraale, langetab rakkude energiatootlikust ja kahjustunud rakkude taastumisvõimet, samuti organismi isepuhastumisvõimet raskemetallidest, luues soodsad tingimused kasvajate arenguks, nõrgestab keha võimet toota ensüüme ja hormoone ning muudab keha vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Kõrge happeline tase kurnab seega organismi ja põhjustab mitmesuguseid pikaajalisi kahjustusi, immuunsüsteem nõrgeneb vähehaaval ning koos sellega ka haigustele vastupanu võime, organismi iseparanemisprotsessid enam pikapeale ei rakendu. Inimene peaks tundma end sel juhul üpris väsinud ja kurnatuna. Samas ei pruugi me üha kiireneva elutempo juures oma kehaga toimuvaid väikesi, kuid pidevaid muutusi pikka aega tähelegi panna. Kui alustada mistahes raviga, ei pruugi see anda tulemusi, kuni pH tase ei ole normaliseeritud.

Ülehappesuse tõttu nõrgeneb ka seedesüsteem. See takistab aminohapete täielikku lagunemist, põhjustades sageli toiduallergiaid. Ülihappesus võib põhjustada tõsiseid allergilisi reaktsioone ja ülitundlikkust.Kui keha on liialt happeline hakkab ta tootma rasvarakke et siduda ja ladestada nendesse liigsed happejäägid. See on vajalik, et hoida mürgid eemal meie elutähtsatest organitest, säästmaks neid kahjustumisest. Rasvkihi moodustamine on siinjuures organismi kaitsereaktsioon ja rasv sel juhul meie “elupäästja”. Vaevalt aga rõõmustab keegi meist soovimatute lisakilode üle.

Samas võib ülehappelisus põhjustada ka alakaalu, kui probleemiks on organismis neile soodsates happelistes tingimustes vohama löönud pärm ja seened. Pärm ja seened kasutavad ära meie toiduaineid. Nad võivad vähendada toidu keemilist ja mehaanilist imendumist isegi kuni poole võrra. Tekib toitainete puudus. Tulemuseks on väsimus, nõrkus, haiglane tunne, paljudel inimestel põhjustab liigset kõhnumist, mis on ohtlikum kui ülekaal, sest rasvarakkude puudumisel ladestuvad happejäägid otse elutähtsatele organitele. Ilma valkudeta ei suuda organism moodustada ka uusi kudesid, toota ensüüme, hormoone ega sadu teisi keemilisi ühendeid, mis on olulised rakuenergia tootmiseks ja elutegevuseks.

Inimese kehas on 70% vett, 20% rasva, 7% valke, 1-2% vitamiine, 1% suhkruid ja umbes samas proportsioonis peaks olema ka tarbitavad toiduainete grupid. Lisaks on vajalikud veel omega-3, -6 ja -9 rasvhapped.

Kui toidusedelist moodustab 80 % happeline toit ja 20 % aluseline toit, siis keha hakkab käivitama erinevaid kaitsestrateegiaid sellega toimetulekuks, näiteks organism hoiab liialt vedelikku kinni, et happejääke organismist välja pesta või siis eespool juba nimetatud happejääkide rasvarakkudesse talletamise variant. Happeline keha tahab happelist toitu ja aluselisele toidule üleminek võib esialgu olla päris raske. Kui keha pH on juba aluselisem, siis tunduvad ka köögiviljad magusa maitsega ning maiustused tunduvad ülimagusad.

Keskajal, kui mindi üle keedetud toidu söömisele, hakkas levima katk. Selle kohta väidetakse, et töödeldud toit muutis kehad happeliseks ja haigustele vastuvõtlikuks.

Hea tervise hoidmise huvides oleks mõistlik nihutada menüüd aluseliste toiduainete tarbimise poole. Vere pH on võimalik aluselisena hoida kui süüa 70-80% aluselisi ning 30-20% happelisi toiduaineid, tarbida piisavalt vedelikku, anda kehale mõõdukalt füüsilist koormust ning väga oluline on emotsionaalse stressi puudumine. Negatiivsed tunded ja mõtted, nagu näiteks enesehaletsus, solvumine, viha jmt. muudavad keha kordi rohkem happeliseks, kui happelise toidu söömine. Ei ole mõtet süüa ka 100% aluselist toitu. Süües 70-80% värsket ja 20-30% keedetud või töödeldud toitu, püsib keha hästi tasakaalus.

Head teeb kui lisad aluselisele toitumisele ka kerge treeningu. Tugev pingutus või treening muudab keha pH jällegi happelisemaks.

Keha on nagu energiapank. Et sobival ajal energiat kasutada saaks, tuleb seda enne kehasse laadida.

Mõned toiduained annavad energiat ja mõned mitte. Toiduaine energiataset saab mõõta ning võime toiduainetest mõelda kui elektrist. Nii igal toidurakul, kui ka igal keharakul on erinev energiasagedus. Keha optimaalne energiasagedus on 75 megahertsi. Toores kurk on ideaalsel energiasageduse tasandil. Ka enamus rohelisi köögivilju on 75 mh taseme lähedal ja kui sööme neid töötlemata, siis tasakaalustavad need meie keha energiasagedust. Idude energiasagedus on 100 mh ja rohkem, lilledel 200 mh ja rohkem ning kõige kõrgema energiasagedusega on roos ja firma InnerLight Inc. poolt toodetav joogipulbrist + tilkadest veega segatav jook Super Green, s.o. 250 mh. Inimeste tüüpilise igapäevatoidu energiasagedus on umbes 40-53 mh tasemel. Pitsade ja mikrolaineahjus soojendatud toitude energiasagedus on vaid 10 mh. Süües madala energiasagedusega toitu langeb keha energiasagedus toidu energiasagedusega samale väärtusele. Kohe hakkavad keharakud energiataset optimaalsele tasemele tõstma, kulutades selleks palju energiat ning seetõttu tunneme end väsinuna. Kui sööme kõrge energiasagedusega toitu, siis ei ole rakkudel vaja energiasageduse balansseerimiseks energiat kulutada ning tunneme end energilisena.

Kui võrsed ja rohelised taimed muidu on kõrge energiasagedusega, siis nende kuivatamisel ja jahvatamisel energiatase langeb. Taimedest töötlemise teel saadud vitamiinide energiatase on samuti langenud ja keha ei suuda neid omastada, vaid kulutab väga palju energiat madala energiataseme vajalikule tasemele tõstmiseks. Idusid keetes nende energiatase hävib ning mikrolaine ahjus toitu soojendades kaob energia momentaalselt.

Külas või söögikohtades happelisi toiduaineid süües tuleb tasakaalustada pärast organism aluselise toiduga. Oluline on tervisliku toitumise rutiin, milles võib teha erandeid. Aluseline toitumine annab kehale rohkem energiat, tugevdab ja uuendab verd ning tasakaalustab pH. Et vesi aitaks keha aluselisemaks muuta, peaks selle pH olema vähemalt 9,5. Kraanivee pH on tavaliselt 7-8. Vee pH-d saab tasemele 9,5 tõsta vaid ionisaatoriga.

Karastusjookide nagu Coca-Cola ja Pepsi-Cola keskmine pH on 3.4. Sellisest happesusest piisab hammaste ja luude lahustamiseks. Inimese keha lõpetab luumassi tekitamise varsti pärast 30. eluaastat ning pärast seda lahustab ta igal aastal 8-18 protsenti luumassist, viies selle uriiniga kehast välja. Luukoe kaotamise kiirus oleneb suuresti tarbitava toidu happesusest.

Rinnapiima pH tase on 8, sõltub veidi ema elustiilist, kuid ei ole võimalik selle happeliseks muutumine. Ema organism kasutab kogu kaltsiumi luudest, juustest, küüntest ja hammastest piima tootmiseks. Kaltsiumi pH on 12. Beebide purgitoidu pH on 3-5. Kui pH taseme 8 ja 7 happelisuse vahe on 10 kordne, 8 ja 6 vahe 100 kordne, 8 ja 5 vahe 1000 kordne ning 8 ja 4 vahe 10000 kordne, siis rinnapiimalt purgitoidule üle minnes hakkab laps saama 10000 korda happelisemat toitu. Pole siis ime, et haigused hakkavad ka kohe kimbutama. Poe piimatoodetest organism kaltsiumit ei omasta, kuna need on pastöriseeritud ja homögeniseeritud.

Meie soolestikus on õrnad hatud, mis koguvad toitaineid ja energiat, et keha saaks toota verd. Peensoole hatud saavad kahjustatud happelist toitu süües. Coca-cola on nii happeline, et kui magu ei neutraliseeriks happelist jooki enne selle peensoolde jõudmist ja see läheks otse hattude vahele, siis hatud hävineks. Ideaalne happelisuse tase soolestikus oleks 8,2 pH. Soolteseinu kahjustab ka liha söömine, sest liha seedib väga aeglaselt. Liha hakkab sooltes roiskuma, tekib palju parasiite mis söövad soolestiku hattusid ja see kulutab soolte seinu.

Toidu aluselisus-happelisus ei sõltu mitte toidu maitsest, vaid kaaliumi-kaltsiumi-magneesiumi ja muude mineraalide ning fosfori vahekorrast. Erinevatel aegadel on erinevate meetoditega tehtud kindlaks aluselisi-happelisi toiduaineid. Viimased uuringud erinevad 80-ndatel aastatel esitatud andmetest kardinaalselt.

Materjalid tõlkis ja seadis kokku Kristel Saik.

Allikas:www.femme.ee