IFBB Nordic Championships 2013 – Eesti sportlased puhtad!

Nagu hr. Tokko ütles, siis SA Eesti Antidoping sooritas 10 testi, mille valik tehti iga kategooria medalistide hulgast loosiga. Tuleb välja, et dopinguproovides põrusid 1 norrakas, 3 rootslast ja 1 taanlane ehk kokku 5 sportlast.

Kas see 50%-line põrumine on tavaline!? Mulle isiklikult tundub poolte inimeste dopingukontrollis põrumine vägagi suure osakaaluna. Kuna 10 sooritatud dopinguproovi moodustavad vaid väikse osa võistlustel osalenutest, ei tahaks spekuleerida, milline on ülejäänud võistlejate suhe keelatud ainetega…

Olles näinud erinevate tipptasemel põhjamaalaste vorme erinevatel suurvõistlustel, mis toimusid lühikest aega peale Põhjamaade MVd võib vaid eeldada, miks seekord põhjamaalaste esindused olid märgatavalt madalama tasemega kui tavaliselt. Sama juhtus ka 2011 aastal Eestis toimunud klassikalise kulturismi suurvõistlusel. 10 testi on sellise suurusega võistluse kohta isegi tegelt väga palju, olles kuulnud kuidas toimub asi maailma/euroopa suurvõistlustel.

Üks asi, mis mulle kummaline tundub, on see, et ülevalt kontrollis põrunud sportlase kohale ülendatakse automaatselt tema taga lõpetanud sportlane. Samas ei tunne keegi huvi, mis kütusega uus medalist sõitnud on.

Minu nägemuses võiks proovi võtta TOP 6 sportlastelt, kuid analüüsi saata vaid kategooria võitja oma. Kui see osutub valemänguriks, tehakse teise koha omanikule ettepanek tõusta esimeseks, kuid selleks peab analüüsima tema proovi (mis, kusjuures, võiks tulla sportlase enda, või siis tema toetaja vahenditest). Selle raha uus võimalik tiitlipretendent ikka leiab, motivatsiooni peaks ju olema ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Juhul, kui ta keeldub, diskvalifitseeritaks ka tema tulemus ning pöördutaks paremuselt III sportlase poole sama ettepanekuga. Muidugi võib esineda situatsioone, kus näiteks terve esikolmik põrub, IV mees on aga puhas ja saab I koha. Kas V ja VI koha saanud sportlastel oleks motivatsiooni maksta oma analüüside eest, et tõusta vastavalt II ja III kohale. Kaldun uskuma, et oleks.

Ma usun, et kui sportlane teab, et ta on puhas, leiab ta selle 400-500 EUR analüüsiks üsna lihtsasti – ka nii vaesel spordialal, kui seda on kulturism. Üsna radikaalne lähenemine, kuid kuidagi peaks sellele epideemiale mõistlike kuludega suutma päitsed pähe panna.

Ma usun, et kui sportlane teab, et ta on puhas, leiab ta selle 400-500 EUR analüüsiks üsna lihtsasti – ka nii vaesel spordialal, kui seda on kulturism. Üsna radikaalne lähenemine, kuid kuidagi peaks sellele epideemiale mõistlike kuludega suutma päitsed pähe panna.

See on vale suhtumine. Maksad osalemise eest ja lõpus kõige eest. Kus leiab noor selle 500.- euri ? Küsib isa ,ema käest”- kle mul vaja proovi eest maksta jne. Ma arvan, et see ei ole tõsiselt võetav korraldaja kes ei suuda siis proove ise tasuda.

Pigem mõte ,et kes vahele jääb ,peab tasuma ka proovi.

See on vale suhtumine. Maksad osalemise eest ja lõpus kõige eest. Kus leiab noor selle 500.- euri ? Küsib isa ,ema käest”- kle mul vaja proovi eest maksta jne. Ma arvan, et see ei ole tõsiselt võetav korraldaja kes ei suuda siis proove ise tasuda.

Pigem mõte ,et kes vahele jääb ,peab tasuma ka proovi.

Noortekategoriates minuteada ei võetagi proove. Kui aga täiskasvanud võistlejal üldse raha ei ole, siis usutavasti saab vähemalt alaliit aidata. Kui inimese suure eesmärgi vormistamisest on 500 EUR puudu, siis on ta ikka ise saamatu, kui seda raha enda teostuseks ei leia. Isegi noor. Toonitan siinkohal, et ma räägin pigem rahvusvahelistest tiitlivõistlustest. Loomulikult pole Reval Cupil või Lõuna-Eestikatel sellist asja mõtet teha. Ka panused on seal hoopis muud kui MM’l.

Ma olen täiesti kindel, et kui mõnel Eesti sportlasel oleks võimalus MM-kuld võita ja see dopingukontrolli raha on puudu, siis saaks selle kasvõi siinse keskkonna kümnete tuhandete inimeste annetuste najal kokku. Lihtsalt ise peab tegus olema ja võimalusi otsima, mitte nurgas nohisema ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Vaata, kuidas tennisistid, motosportlased ja teised näevad vaeva, et enda võistluseelarvet kokku saada…

“Kes vahele jääb, peab tasuma ka proovi” mõte on üllas, aga seda on väga raske jõustada. Esiteks – tagantjärgi kuskilt Iraanist mingit raha saada on utoopia. Mõistad seda kindlasti isegi. Seetõttu peaks tegema deposiidi – kõik võistlejad peavad kandma dopingukontrolli raha end registreerides IFBB’le ja pärast peab korraldaja selle tagasi kandma. Kui suurematel üritustel on tugevalt üle saja osaleja, genereerib selline rahade liigutamine nii palju lisatööd, et see ei ole samuti mõeldav.