Sõjaväes olles hakkas hommikupuder lõpuks nii ära tüütama: 8 kuud järjest pea iga hommik on mingisugune vedel lurr iga kord enam vähem sama maitselise moosiga. Kõik pudrud ei olnud hullud: manna ja kaerahelves olid päris head kuid tatrahelbed ja hirss olid küll veidi kehvemad. Hirss minu meelest üldse ei ole moosi ehk “magus” puder vaid ta on või puder ehk “soolane”.
Muide tartaga on hea nipp ta eelneval õhtul vette panna: hommikuks on ta end ilusti vett täis imenud ja siis vaja vaid ta soojaks ajada, mitte ei pea pikalt keetma.