Fred Vunk blogi

Suhteline. Mida sa selle funktsionaalsusega ikka niiväga peale hakkad? Lendad tänaval mingile suvalisele selge ja viskad üle õla? Tõstad peakohale? Või ronid puu otsa ja viskad saltosid? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Muidu oleks jutuga nõus aga mida enam ma mõtlen sellele, seda enam jõuan järeldusele, et sporti võiks teha pigem tervislikel kaalutlustel. Tervislikel kaalutlustel sportimine eeldab aga mõõdukust, sest tipp-tasemel on sport pigem kahjulik. Seega kui tegeleda asjaga mõõdukalt siis on kulturism just üks parimaid valikuid kuna rõhku pööratakse võrdväärselt kogu lihaskonna arendamisele, tegeletakse tihti aeroobsete treeningutega lisaks ning samuti on tähtsal kohal toitumine.

Lihaste otsene eesmärk funktsionaalsuse mõistes läheb võib-olla suuresti kaduma, aga samas ei ela me ka enam minevikus. Tänapäeval on ajutöö au sees ning oskus rasket kangi peakohale tõsta või kuskil rõngaste otsas kekselda on põhimõtteliselt vaid hobistaatuses. Lahe, huvitav, enda võimete mõõtmine ja ületamine – jah, aga IMO sellega ka asi piirdub. Mõõdukalt kulturismiga tegelemine, üldine keha arendamine, see sobib hästi tänapäeva elustiiliga, sest – “Terves kehas, terve vaim”.

Paljud kindlasti minu jutuga nõus ei ole, aga ega ma ei sunnigi. Pigem jagan neid järeldusi, milleni ise senise elu käigus jõudnud olen ja las igaüks mõtleb ise järele. Mõnes mõttes naljakas, et just mina sellist juttu ajan… oh jah, generatsioonide vahelised erinevused. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Viskad üle õla? Kellegi tänaval? – muidu suhteliselt intelligentselt tüübilt primitiivne lähenemine.

Funktsionaalsus = kaklemisoskus ?

Ja kui Fdvk ei ole mitte sümbioos heast füüsisest, tervislikust liikumisest & toitumisest, siis kes veel on. Terviklik lähenemine.

Minu arust on suht madal funktsionaalset jõudu kellegile lõuksi andmise näiteks tuua.Ning see moodsa inimese näide ei istu ka kuidagi.Kui mul on näiteks vaja mööblit kolida,autol ratast vahetada,naist sülle võtta… mida iganes,siis vahest on ka hea ,kui kehas leidub veidi jõudu.Pluss isiklikult endal on ka töö füüsilist laadi.Ühiskond on tänapäeval üldse päris pehmoks muutunud,ei imesta kui varsti lambipirni vahetamiseks ka keegi kusagil teenust pakkuma hakkab.Muidu sellega nõustun ,et sporti tuleks teha tervislikel kaalutlustel,aga jällegi iga ala võib harrastada mõistlikult ja ennast lõhkumata. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Viskad üle õla? Kellegi tänaval? – muidu suhteliselt intelligentselt tüübilt primitiivne lähenemine.

Funktsionaalsus = kaklemisoskus ?

Ja kui Fdvk ei ole mitte sümbioos heast füüsisest, tervislikust liikumisest & toitumisest, siis kes veel on. Terviklik lähenemine.

Primitiivne lähenemine? Ole nüüd. Tõin pooleldi naljatades ekstreemse näite kuna sõnakõlks “funktsionaalne” on tobe.

Pole rääkinud kaklemisest. Üritasin vaid ette kujutada olukorda, kus läheks vaja sellisel tasemel toorest jõudu, et sarnaselt olümpitõste aladega midagi plahvatuslikult pea kohale tõsta.

Fdvk lähenemine on muidugi hea. Kui talle meeldib siis andku minna.

Olümpia alade harrastamisel ei pea olema eesmärk tippsport ja minek olümpiale. Eesmärgiks võib olla väga edukalt tervisesport või rahvasport.

Tugev on kasulik olla. Mitte tänaval kaklemiseks; vaid näiteks tugevas laines purejamisel racer-tüüpi purjekaga, kipsplaatide lakke kruvimisel, Estfieldi doonorilt rattalaagri otsamutri lahti keeramisel jne jne jne. Igaühele oma põhjus. Kuigi tänapäeval on võimalik absoluutselt kõik “sisse osta”, võiks ka moodsal mehel olla siiski ambitsioon midagi ise oma kätega ära teha.

Mis iseloomustab seda argielus vajaminevat jõudu? See, et liigutused hõlmavad reeglina korraga mitut liigest samal jäsemel (kui mitte tervet keha korraga), et jõudu rakendatakse samal ajal jalgadel tasakaalu hoides (mõnikord ka ebatasasel või ebakindlal pinnal). Kuidas treenib kulturist? Iga liigutus rakendab reeglina vaid ühte liigest korraga, harjutusi sooritatakse istudes või lamades. See tähendab, et liigutused on eluvõõrad ja pole eriti üle kantavad tavaelus jõudu nõudvatesse tegevustesse: ehk siis düsfunktsionaalsed.

Vanakooli spordialade harjutused on liigutuste iseloomu tõttu palju elulisemad, lisaks ka efektiivsed. Jõutõstmise harjutused (rinnalt surumine, jõutõmme, kükk) ja klassikalise tõstmise harjutused (rinnale võtt, rebimine, tõukamine) on väga paljude teiste spordialade harrastajate kavades. Üheainsa gümnastika harjutuse – jõutõus rõngastel – kaudu treenib fdvk ära lihaseid sellises koguses, mille treenimiseks isoleeritult kulub kulturistil 10 harjutust kahe erineva päeva jooksul (ja ei kata ka siis kõike seda, mis jõutõusus mängu pannakse).

Maadlust jms kontaktalasid ei harrastata lõuksi andmiseks tänaval vaid pigem treeningu põnevuse ja ka adrenaliini pärast. Sinu “treeningvahend” on lisaks vastupanule ka intelligentne, ta kasutab sinu nõrkusi sinu vastu. Kontaktsport vajab ja seeläbi arendab lisaks jõule ka reaktsiooni ja tasakaalu (kulturismitrennis ei arene reaktsioon ega tasakaal mitte põrmugi). Jõusaalis 3×15 korduse biceps curlide lugemine on selle kõrval surmavalt igav.

Muidugi võib arvata, et milleks tänapäeva inimesele jõud, reaktsioon või tasakaal: arvuti taga istumiseks ei ole seda vaja. Tõsi. Aga seda enam ei oleks vaja kulutada oma aega ka rinnapäeval rinnalihast 5-6 erineva igava ja isoleeritud harjutusega mõjutamiseks.

Sa räägid nagu kulturistide treening annaks 0 jõudu. Absoluutselt kõik näited “funktsionaalsusest” mida sa välja tõid, saavutate täiesti tavalise jõusaalitreeninguga. Selleks pole vaja harrastada traditsioonilisi olümpiatõste alasid. Liiatigi on kükk, jõutõmme, seistes surumine enamike treenijate kavades, või peaks olema, sest baasharjutused on lihaskasvule igati kasulikud.

Jutt, et kulturistide treening tekitaks olukorra, kus lihased eksisteerivad vaid isoleeritult ning jõud ei kandu üle igapäeva tegemistesse on lihtsalt öeldes lollus. Eluvõõrad? Ole nüüd. Täpselt sama eluvõõras on mingi rebimine, suure raskusega kükk (mis niivõinaa paljude kulturistide kavades on), tõukamine jms. Pigem on praktilises elus palju tõenäolisem olukord, kus loeb vastupidavus, mitte plahvatuslikkus. Võime raskusi liigutada stabiilselt, neid hoida – siin on kulturisti treening üldjuhul kasulikum kuna rõhku on pandud ka paljude väikeste lihaste tunnetustele ja arengule. Ega ilma-asjata Kulturistid igasugu rahvavõistlustel häid tulemusi tee.

Fdvk võib oma jõutõusuga rõngastel edasi tegeleda, pole selle kohta midagi halba otseselt öelnud, andku aga minna. Harjutus pole ju paha, paljudel gümnastika harrastajatel on hämmastavad ülakehad, mis on igati võrreldavad näiteks klassikaliste kulturistide omadega. Samas on tegemist siiski suhtetliselt spetsiifilise harjutusega mille tegemist enamikes saalides pole võimalik harrastada ning keskmine inimene lõhuks ilma juhenduseta endal arvatavasti õlad ka ära.

Edasi – kuidas me maadluse ja kontaktaladeni jõudsime? Igastähes vaidlen osaliselt vastu selle kaklemise teema suhtes. Kas nende aladega tegelejad just ise kaklusi otsivad, aga see enesekindlus mida nende aladega tegelemine kaasa toob, lõpeb vägagi tihti tänaval kaklustega. Olen töötanud ööklubides 7a turvana. Äärmiselt suur osa kaklejaid nii klubides sees, kui ka väljas on kontaktsportidega tegelejad. Inimene, kes pole elu sees kakluses olnud ei taha kakelda. Ta ei oska, ta kardab ning parimal juhul kuidagi kaitseb end. Kes aga füüsilise kontaktiga harjunud, küll see juba julgeb virutada ning ei karda ka lööke sisse saada. Veidi alkot sisse, mõni naine mängu ja ongi tükid taga. Nii mõnigi on mulle öelnud, et käivadki meelega linna peal nokkimas, et harjutada kuna see on lõbus. Nagu sa mainisid – adrenaliini ja põnevuse laks, mida kontroll-tingimustes sparring tihtipeale ei paku.

Igastähes sinu point oli seega see, et kontaksport on parem valik kui kulturism, kuna õpetab sulle “mõtlemist” ning parandab tasakaalu ja reaktsioonikiirust? No kasulikud asjad muidugi… talvel jää peal käies võiks küll veidi paremini osata tasakaalu hoida. Aga ära kulturismi nii kehvaks ka pea. Vabaraskustega harjutuste puhul õpid sa väga kiiresti tasakaalu hoidma, samas lihaseid tunnetades, pingutades. Reaktsioonikiiruse paranemise ja “mõtlemise” võib küll kontaktspordi plusside poolele kirjutada.

Tore, et sul kulturismist nii tore arvamus on. Minu poolest võib igaüks tegeleda millega tahab, kuid ärge nüüd looge meeletuid fantaasiaid, et kulturism on mõttetu, ühe koha peal istudes, isoleeritud lihaste nühkimine mille kasutegur reaalses elus on ümmargune null ja sobib vaid rannas edvistamiseks.

Kulturismi stiilis baastasemel jõutreening peaks olema hea füüsise ja tervise loomisel vundament. Muidugi võib tegeleda ka muude asjadega, aga enamik teisi spordi-alasid ja treeningu liike on kindla suunitlusega. Arendatakse kindlaid liigutusi, sooritusi, aetakse tagasi spetsiifilist funktsionaalsust. Midagi kandub alati igapäeva ellu üle. Kulturism samas ei aja taga spetsiifilisi füüsilisi näitajaid. Toimub kogu keha areng, mis kandub palju üldisemalt üle.

Minu arust on suht madal funktsionaalset jõudu kellegile lõuksi andmise näiteks tuua.Ning see moodsa inimese näide ei istu ka kuidagi.Kui mul on näiteks vaja mööblit kolida,autol ratast vahetada,naist sülle võtta… mida iganes,siis vahest on ka hea ,kui kehas leidub veidi jõudu.Pluss isiklikult endal on ka töö füüsilist laadi.Ühiskond on tänapäeval üldse päris pehmoks muutunud,ei imesta kui varsti lambipirni vahetamiseks ka keegi kusagil teenust pakkuma hakkab.Muidu sellega nõustun ,et sporti tuleks teha tervislikel kaalutlustel,aga jällegi iga ala võib harrastada mõistlikult ja ennast lõhkumata. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kus kohas ma lõuksi andmisest rääkisin. Panete mulle sõnu suhu.

Mööbli kolimine, auto ratta vahetamine, naise sülle võtmine – mitte ükski neist asjadest ei vaja tõsist jõudu. Mööbli ja muude asjade transpordi puhul ei jää enamasti toorest jõust puudu, vaid faktoriks saab esemete kuju, ruumala jms, mis ei võimalda adekvaatselt jõudu rakendada. Ole sa nii tugev kui tahes, suurt diivanit sa üksi kuskile ei tassi. Siledat, metallist suurt pesumasinat sa ka sülle siiski ei kraba, ole nii tugev, kui tahes, sest see lihtsalt ei mahu sulle sülle. Ja kui ka mahuks, enamasti ei ole võimalik seda üksi maast kätte krabada või hiljem sellega manööverdada. Muidugi jõud aitab – aga ärge nüüd rääkige, et jõusaalis kulturisti moodi treenides tugevaks ei saa ning peab olümpia-alasid tegema minema. Meil siin kulturiste nii, et tapab kes sadu kilosid regulaarselt küki ja jõutõmbe puhul peale laovad ning nii mõnigi teeb 100+ kiloga seistes surumist.

Auto ratta vahetamist ja naise sülle võtmist pole mõtet kommenteeridagi. Sellega saaks isegi treenimata naine üldjuhul hakkama… väide nagu selleks oleks vaja sadu kilosid peakohale õppida tõstma… olge nüüd.

Muidugi võib iga ala harrastada mõistlikult ja ennast lõhkumata, aga klassikaline tõstmine on spordi-ala, mis kujutab endast maksimaalselt suurte raskuste liigutamist kindlate tehnikavõtetega. Muidugi võid sa neid teha niisama füüsise tugeva hoidmise eesmärkidel ja et tervis oleks parem, aga sa ei suuda mulle kuidagi selgeks teha, et see oleks keskmisele inimesele parem valik, kui kogu keha võrdselt arendav kulturismi stiilis jõutreening.

—

Isiklikult ma arvan, et probleem on üleüldises arusaamades. Jõusaalis treenimist ja kulturismi vaadatakse kui tuima nühkimist mille eesmärk on end punni ajada. Muudes spordialades on käega katsutavad tulemused mida saab otseselt igate pidi objektiivselt mõõta. Eneseareng on selgem, paremini määratletud. Kulturismis on treeningu tulemused vaid üks osa mida liiga paljud peavad üleüldse teisejärguliseks. Enamikes teistes alades on väga kiiresti enamikel selge, et iga trenn peab paremaks muutuma. Areng on käega katsutav. Viska kaugemale, tõsta rohkem, suru rohkem, löö kiiremini, täpsemini, põikle eest vms. Kulturismis vaadatakse oma lihaseid, kus muutusi näeb võib-olla kuude, aastate lõikes jooksavalt tasapisi. Ei pöörata tihti piisavalt tähelepanu progressiivsetele treeningutele kuna “jõud” ei ole ju eesmärk. Lihaseid tahetakse. Otsitakse mingeid imeprogramme ja toitumisnippe, mis lihaseid kasvatama peaksid. See on tobe, aga millegi pärast on paljude arvamus kulturismis ja tavalisest jõutreeningust just selline.

Tegelikkuses on kulturismi ja üleüldse jõusaali treeningute ülesehitus suuresti sama, või vähemalt peaks olema, mis ka muudes alades. Progressiivselt kasvavad raskused/koormus. Õiged puhkeperioodid, kindlad programmid, mille eesmärk mingit võimekuse osa eraldi parandada. Aja jooksul omandatud kogemused mida kasutada enda spetsiifika timmimiseks jms.

Oeh. Pikk kirjatükk… aga noh, mõtteid on ikka hea kirja panna.

Ma ei arva, et kulturistid on nõrgad. Palun mulle sõnu suhu mitte panna.

Lihtsakoeliste harjutuste tõttu on kulturisti neuroloogiline süsteem halvemini kohanenud jõu rakendamiseks keerukates olukordades kui muude raskejõustiku alade meestel. Välja jäävad arendamata jõuga haakuvad muud kvalitatiivsed omadused. See tähendab, et nad ei pruugi valitseda oma keha ja jõudu nii hästi kui nad võiksid.

Seetõttu oleks hea ka kulturismiga paraleelselt mingit muud sporti teha. Või siis integreerida keerukamaid harjutusi oma rutiinidesse. Paljud kulturistid kasutavadki regulaarselt baasharjutusi ja see on väga hea. Samas pole baasharjutused kulturismi puhul kohustuslikud. Klassikalise tõstmise harjutuste üle mõistuse keerukus on müüt, seda levitavad inimesed kes pole mitte ühtki korda tühja kangigagi proovinud.

See on küll väga imelik väide, et muude jõualade sportlaste lihased on arenevad kuidagi vähe, ebasümmetriliselt või liiga spetsiifiliselt. Kas sa Heiki Nabit tead? Viimasest medalist võib järeldada, et tal on nii maadluse-spetsiifilised lihased kui võimalik aga ma ei ütleks küll, et kuskilt midagi on oluliselt puudu.

Viitsid , viska siia kirja millised on maadlus-spetsiifilised lihased. Loeks huviga…

Mina seda ei tea, aga siin üks mees kirjutas, et

“Kulturismi stiilis baastasemel jõutreening peaks olema hea füüsise ja tervise loomisel vundament. Muidugi võib tegeleda ka muude asjadega, aga enamik teisi spordi-alasid ja treeningu liike on kindla suunitlusega. Arendatakse kindlaid liigutusi, sooritusi, aetakse tagasi spetsiifilist funktsionaalsust.”

Mina seda ei tea, aga siin üks mees kirjutas, et

“Kulturismi stiilis baastasemel jõutreening peaks olema hea füüsise ja tervise loomisel vundament. Muidugi võib tegeleda ka muude asjadega, aga enamik teisi spordi-alasid ja treeningu liike on kindla suunitlusega. Arendatakse kindlaid liigutusi, sooritusi, aetakse tagasi spetsiifilist funktsionaalsust.”

Ja peris heasti kirjutas.R6hk s6nal enamik.Maadlus selle “enamiku” alla ei kuulu…

Arc’i arvamuses ei näe ma midagi valet. Hea lugemispala, ja ka hea blogi siin.

Arc võiks julgeda ka ise nüüd siin blogima hakata muidu, hirmust tuleb üle saada. Hirmutajad ohjame ka ära kui vaja. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>