Fitshop Sparta: “Vedel kuld”

Hea oleks kevadel teha üks korralik vitamiinide kuur. Tule astu läbi ja soeta endale Victell Elite!

Hind enne 395.- nüüd 297.-!!!!

Täna on degustatsioonis päevajoogiks veel Hera80 karamelli maitsega.

Lisaks tutvustame uhiuusi batoone tootjalt Olimp.

Ahjaa – NB! täna on viimane päev kui vahetame sheikereid!!!

Toiteväärtus batooni kohta (80 g) 100g

Kaloreid 1042 kJ / 248 kcal 1303 kJ / 310 kcal

Valku 26,2 g 32,8 g

Süsivesikuid 21,1 g 26,4 g

– suhkruid 3,7g 4,6g

– polüsahhariidid 15,9 g 19,9 g

Rasva 8,2g 10,3g

-küllastunud 4,3 g 5,4 g

Kiudained 0,2 g 0,3 g

Naatrium 0,18 g 0,23 g

Õige SUURUS!!!!

Mmmm… siuke käsi

Sheikeri vahetuse kampaania hakkab vaikselt läbi saama “>

Täna on degusteerimisel Hera80 ja loomulikult tootja Olimp uus kookosemaitseline batoon!

Esimene maiustaja oli tänane sünnipäevalaps Marek Morozov. Palju – palju õnne ja päikest veelkord!!!!!!!!

Lihavõttepühade kohta ka natukene infot:

Keelud

19. sajandil keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld – nimelt ei lubatud lastel külla minna – neile visati vanad pastlad kaela.

Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel – uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.

Toidud

Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.

Kiriklik tähendus

Lihavõtted on sünkroniseeritud juudi paasapühadega (heebrea keeles pesah). Kristuse surma ja ülestõusmise pühana tähistatakse neid alates 8. sajandist.

Lihavõttemunad

Kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli oluline see, et kanad olid juba munema hakanud, s.t munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega – neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad.

Inglismaal käisid keskajal vaeste perede lapsed majast majja salme lugemas ja mune korjamas. Meil on see olnud ikka noormeeste tava – kes neist enam mune sai, see oli igati tehtud mees. Oli tava anda oma lemmikule või muidu meeldivale poisile ilusamaid või rohkem mune ja poistel mune tüdrukutele vastu kinkida. Mune käidi otsimas üksinda ja kambaga. 20. sajandi alguses on mõnikord lausa korvidega külas kogumas käidud ja saagid olnud nii suured, et mõnel poisil tekkis suure munasaagi söömisega hiljem lausa raskusi. Mitmel pool on noored kogunenud tantsima ja ühiselt mune sööma.

Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna – nii tekkis koorele õrn taimekujutis.

Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades, mis olid 20. sajandil väga levinud värvimistehnikad. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega munalakke saada polnud, siis asendati neid muude värvivate ainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega.

Üha laiemalt levis aga mitme tehnika kasutamine. 20. sajandil ja tänapäevalgi kasutatakse värvitud munade kaunistamiseks vesipilte ja kleepsukesi, väljalõigatud ja pealekleebitud pilte, muna külge liimitud värvitud sulgi. Eelmise sajandi alguses ja samuti selle lõpukümnenditel kirjutati munadele ka kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistati südameid ja lihtsamaid pildikesi.

20. sajandi teise poolde kuuluvad munad, millest on osava näputööga tehtud tibud, koomilised inimkujud või lihtsalt -näod, loomakesed või mida tahes, milleks jätkus fantaasiat.

Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.

Munade värvile omistas kristlik traditsioon rangelt sümboolse tähenduse. Näiteks punased munad sümboliseerisid Jeesuse verd, munade veeretamine kivi veeretamist Kristuse haualt; munade aeda peitmine sümboliseeris oma poega aiast otsivat Maarjat. 19. sajandil kandus munadele üle üldine värvisümboolika, mis võimaldas värvi, nime ja jooniste abil väljendada munasaajale oma meeldimust ja tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.

Euroopa maades ja Venemaal valmistatakse hinnalisi munakarpe, mis sisaldasid kaunilt värvitud puust, šokolaadist või väärismetallist mune. Paljudel Euroopa rahvastel on olnud tavaks mustriliste dekoratiivmunade valmistamine.

Munakoksimine

on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Setumaal, õigeusu aladel ja väga mitmel pool Euroopas, kuid ka nt Inglismaal, veeretati mune mäest alla või piki puust munarenni. Kelle muna teise muna vastu puutus, sai selle omale. Veeretada sai senikaua, kuni teistelt mune võideti, seejärel võis saagi kokku korjata ja järgmine pääses veeretama. Võidetud munad söödi kohe ära, kuid võitja võis need ka kokku koguda ja kaasa viia. Munaveeretamine nagu nende koguminegi oli eeskätt meeste tava.