Fitness.ee peatoimetaja veerg

Kui avastad, et oled oma elus millegi eest pōgenenud ja enda keha taha peitu pugenud. Siis tea, et pōgenemine pole lahendus! Mine probleemi juurde tagasi ja korja enda killud eluteelt üles ning jätka enda tegemisi täisväärtuslikult- tervikuna. Peamine, et Sa iseendale ei valetaks!

Kaks aastat iga päev sama päevakava: samad kellaajad, sama trenn, sama toit, samad piirangud ja seda oma keha voolimise nimel. Palun saage tuttavaks raudse iseloomu ja kaunilt tugeva kehaga Kati ja Janikaga – naiskulturistidega, kes on loobunud nn tavainimeste elust ja pühendanud end ainiti oma kehale. Nagu Janika naljatades ütleb, on nad oma keha orjad.

Ei tea, kas see tuleneb nende spordialast, aga naised istuvad laua taga väga sirgelt ja ametlikult, nii et ei oskagi neid kohe kuidagi kõnetada. “Tuleb küll, jah,” naerab 2010. aasta parim naisjuunioride kulturist Janika Jürgenson (19) ja lisab, et nende esimene lavapoos võistlustel ongi õlad taga ja selline uhke olemine, mis on nii sisse jäänud, et ka vabamal ajal hoiavad nad antud poosi. Loetud päevade pärast 24aastaseks saav Kati Grabbi valiti möödunud aastal parimaks nais bodyfitnessistiks.

Võistlus nagu missivalimine

“Meie teeme bodyfitnessi, kus laval on ainult poseerimine, neli kohustuslikku poosi. Fitnessis aga on ka tantsuline kava,” püüavad naised selgitada, mis on mis. “Katiga oleme ühes kategoorias, oleme konkurendid, aga tema on vapustavalt parem,” kiidab Janika. Bodyfitness ja kulturism on sisuliselt samad. Mõlemad naised on sellega kaks aastat väga aktiivselt tegelenud. “Võistlustel on must bikiinivoor, trikoovoor, värviline bikiinivoor – missivõistlus, täiesti!” muigavad naised oma edeva spordiala üle. “Bikiinid on kivikesi täis ja kõik sätendab, naised püüavad hästi kenad olla,” kirjeldab Janika.

Jõusaali läks Janika esmakordselt 3. juunil 2008. “See oli see esimene kord, kus treener ootas mind ja oli valmis mind treenima. Olin varem tantsija ja rääkisin garderoobis teistele, et tahaksin kulturistiks hakata – see tuli nagu täiesti tühja koha pealt, see oli nagu sisemine teadmine! Ma ei ole isegi sportlaste perest pärit,” jutustab Janika, kuidas ta 16aastasena võttiski pähe, et hakkab kulturismiga tegelema.

Janika peab argipäeviti ka tööl käima, ehkki sooviks ideaalis, et saaks ainult spordile pühenduda. “Eestis on raske, et ainult kulturismiga tegeleda ja sellest ära elada. Mul ei ole veel sellist keha, et nõuda reklaame ja sponsoreid – tuleb veel palju tööd teha,” arutleb Janika.

Kunagi kergejõustikuga tegelenud Kati on jõusaaliga kokku puutunud juba põhikooliajast. “Tegelesin sprindiga, aga jalgadesse tekkis piimhapet liiga palju, nii et jalad vajusid lihtsalt ära. Siis mul tekkis eesmärk, et kui saan kunagi spordikeskusesse tööle, hakkan jõusaaliga tegelema ja nii see läkski,” räägib Kati oma algusest.

“Sain küll spordikeskusse tööle, aga esimesel aastal ma ei vaadanud absoluutselt jõusaali poolegi. Ükspäev läksin aga treeneri juurde, et kuule, nüüd ma tahan hakata tegelema ja tema jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama, kuid nõustus mulle algelise kava tegema,” jutustab Kati. Hiljuti puutus ta üle kahe aasta oma esimese treeneriga taas kokku. “Treenisime koos jõusaalis ja ta imestas, et teen juba suuremate raskustega kui tema. Ütlesin talle, et olen juba paar võistlust võitnud ja ta imestas, et olen selle ala juurde jäänud,” meenutab Kati. Need naisterahvad on tõestanud, et kahe aastaga on võimalik mitte millestki vormida väga hea keha. “Jah, on, peaasi, et endal tahet on!” kinnitab Kati.

“Mul on vend ka noorest peast jõusaalis käinud ja arvan, et olen temalt selle suuna saanud,” mõtiskleb Kati, kuidas ta just bodyfitnessi juurde jõudis – oleks võinud ju pärast kergejõustikku valida mis tahes spordiala: tennise, iluuisutamise, ratsutamise. “Keha, mille jõusaalist saan, on minu jaoks vapustav. Kui peeglisse vaatad, siis on ilus vaadata,” tutvustab Kati kulturismi võlusid. “Kui ennast katsud, siis see vaev on kõik ikka tunda,” lisab Janika ja ütleb, et selle ala võlu on ka lisandunud enesekindlus.

Töö, trenn ja uni

Milline võiks aga ühe naiskulturisti argipäev välja näha, mis on täis kindlaid reegleid? “Käin graafikuga tööl, vahel ärkan hommikul kell viis, mis eeldab seda, et panen eelmisel õhtul oma toidu karpi kaasa,” alustab Kati oma päevakava tutvustamist. Põhitoit on tal kolm korda päevas, millele lisandub kaks vahepala. “Mina kaalun oma toitu, mul on kava külmkapi peal ees ja selle järgi teengi täpselt. Treeneriga koos on kõik grammi pealt paika pandud,” kirjeldab Kati.

Hommikut alustab ta pudruga ja meenutab, et kui alaga tegelema hakkas, ei võtnud ta seda suu sissegi. “Kuna tahtmist on olnud, siis harjub kõike sööma, ka seda, mis ei maitse,” lausub Kati, et nüüd meeldib talle kõik ning ta suisa ootab oma toidukordi. Lõunaks sööb ta kana ja juurvilju, kõrvale jogurtit ja mahla. Õhtusöök on sama. “Päevast päeva ongi sama toit,” tunnistab Kati. Vahepaladeks on pulbrist tehtud valgujoogid.

Kati treeningkavas on esmaspäeval ja teisipäeval trenn, kolmapäev on vaba, neljapäeval-reedel trenn, laupäev vaba ja pühapäev on aeroobse trenni päev.

Janika läheb õhtul kell üheksa magama ning tema jaoks on oluline kindlasti üheksa tundi und täis saada. “Ärkan enne kuut üles ja teen hommikuti trenni, seda seepärast, et kui tööpäeva kella kuuest lõpetan, olen inimestega suhtlemisel kogu energia ära andnud ega suudaks õhtul trennis midagi teha. Trenn ja töö, rohkem ei jõuagi,” kirjeldab Janika. Vahel harva, kui hommikul trenni pole, lubab ta endal õhtul paariks tunniks välja minna. “Võistlusele eelnevalt ongi ainult trenn, see, mis raha sisse toob – ja ongi kõik. Teelt kõrvale kalduda ei tasu,” lisab Janika.

Kulturistide toitumisest rääkides lausub Janika, et reeglid on lihtsad: valku annab kana, süsivesikud riis, veidike brokkolit juurde ja ongi korras. “Mõnikord tuleb neid asju natukene vahetada, kana asemel vahel kodujuustu või kohupiima. Paljudel on toitumisel kolme või nelja tunni reegel – nii tekibki päeva viis söögikorda,” selgitab Janika.

Janika piirab süsivesikuid – tema ei söö hommikuti putru ega kana kõrvale riisi, tema organism vajab palju valku. “Iga päev sama toitu süüa viskab mõnikord küll üle – see kana lihtsalt ei lähe mingi hetk alla, kui ikka kaks aastat iga päev seda söönud oled,” tunnistab Janika, et toitumine on kulturistidele tegelikult hell teema.

Aga ahvatlused? “Kui ma vaatan McDonaldsi poole, läheb mul süda pahaks!” ütleb Janika ja küsib, kuidas Katil on. “Ega ta hea ei ole küll,” ütleb Kati. “Minul oli juba siis alguses raske, kui treener mulle toitumiskava andis, et mida ma sööma pean hakkama. Putru – nalja teete! Kodujuust – misasja? Pole elu sees söönud ja ei taha ka!” kirjeldab Kati kahe aasta tagust aega, kuid lisab, et nüüd talle need maitsevad. “On olnud ka selliseid momente, mil toit ei lähe alla. Pudru ja kodujuustu puhul oli alguses nii. Aga nüüd on treener mulle öelnud, et mulle võib ette sööta kas või mädamuna ja mulda, ma söön seda – mul on selle koha pealt tugev iseloom,” ütleb Kati. Janika kiidab, et seda on ka tulemustest näha.

“Kui alustasin, siis kuus-seitse kuud enne seda keerasin veidi ära. Hakkasin ainult salateid sööma ja kaalusin ebanormaalselt vähe. Sõbrannadega 16aastaselt võistlesime, kes vähem kaalub ja hommikuti rääkisime, et oo, kaalusin 48 kilo! Siis polnud väga raske kulturisti söömiskavale üle minna,” ütleb Janika, et oli rangete reeglitega juba veidike harjunud.

“Toidu talumatus käibki lainetena näiteks kanaliha vastu, tihti käib see suus ringi ja mõte käib, et kus see prügikast on,” räägib Janika. Treeningutega alustades ostis Janika sõbrannaga ringi jalutades poest huvi pärast katsetamiseks kodujuustu, teades, et peab seda varsti sööma hakkama. “Ostsin väikse lusika ja keset tänavat sõin – mäletan, kui võtsin esimese ampsu, siis küsisin, et kas see peabki selline olema – see on kohutav ju!” meenutab Janika esimest reaktsiooni, kuid eelistab nüüd kodujuustu tihtipeale kanale. “Mina söön seda soolakurgi ja tilliga maitsestatud kodujuustu,” märgib Kati vahele, mille peale Janika reageerib õhinal, et just see on ka tema lemmik.

Inimsuhted takistavad sportimist

Janikale ei meeldi asjade eest üle maksta, nii et kui mõni soodukas on, ostab ta pea terve külmkapi kodujuustu täis. Sama põhimõtet jälgib ta ka trennis: ei maksa üle rahmeldada. “Minimaalsete raskustega maksimaalsed tulemused, nagu venelased ütlevad. See kehtib elus ka, et ei tasu asju üle maksta,” ütleb Janika.

Neil kahel naisel on toidupoes oma kindla nimekirjaga lihtne käia. “Aga lonkimistunnet tekib ka vahepeal, eriti kastmelettide juures,” tunnistab Janika. Kati ütleb, et üritab ikka nii poes käia, et võtab omale vajaliku ära ning püüab muid riiuleid mitte vaadata.

Kindlad reeglid, unetunnid, trennid, toitumiskava – jääb mulje, et kulturist peab alaga tegeledes justkui kogu oma eelmisest elust loobuma. “Jah, päris kindlasti!” kinnitab Janika, justkui see polekski raske. “See ongi meie eluviis, teistmoodi ei oskagi enam,” lisab Kati.

Janika sõnul on keerulisem olukord sõpradega. “Sõbrad helistavad, tule sünnipäevale, joo, söö ja kui püüad selgitada, et sa ei taha, siis sünnipäevalaps solvub. Sõpradest jääb selle spordi puhul ilma,” ütleb Janika, kuid lisab optimistlikult, et jõusaalis tulevad uued asemele. “Aga ma ei tea, kuidas Kati hakkama saab – temal on elukaaslane. Mina elan üksinda ja mul on hea ennast üksinda piinata, aga Kati?” küsib Janika. “Ta saab aru, mida ma teen ja kuidas ma söön, ta on leplik, aga minule täielik vastand. Sporti ta ei armasta, muusik rohkem,” vastab Kati. Ta lisab, et on vahel mõelnud, et mis tunne on mehel, kui naisterahvas seisab peegli ees ja vaatab oma biitsepsit. “Ma ei ole seda tema käest küsinud, aga huvitav oleks teada,” sõnab Kati.

“Endale meest sellise ala puhul kõrvale leida on suhteliselt võimatu. Kui asi läheb inimsuhete peale, siis see takistab sporti. Sul ei olegi jõudu ega jaksu mehe jaoks,” arvab Janika, kuid naljatleb, et kunagi võib ju Mister Olümpiale proovida naiseks minna. “Vahel tekib tõesti küsimus, kas see teeb mind õnnelikuks, kui ma nii surnud olen kogu aeg. Vahel tekib ahastus, miks ma seda teen,” lausub Janika, mõeldes võistluseelsele raskele perioodile, mil tuleb veel rangemalt oma toitumist ja päevakava järgida. Kuid samas tunnistab ta naljatledes, et nad ongi oma keha orjad.

On uskumatu, kui rangete reeglite ja suurte piirangutega tuleb elada, et tegeleda kulturismi ja oma keha voolimisega. On uskumatu, millise iseloomuga naisterahvaid Maarjamaal leidub: et nad suudavadki sel viisil elada ning saada selle eest võistlustel kõrgeid kohti, rääkimata loomulikult supervormis kehast. Aplaus selliste uskumatute tegude ja eluviisi eest! Ja kes soovib seda uskumatust oma silmaga näha, läheb aplodeerib 23. aprillil Tartus Vanemuise teatris 26. korda toimuvatel Eesti karikavõistlustel kulturismis ja fitnessis.

Täiendus:

Ilma toetajateta ei oleks ma selline nagu ma olen ja kas üldse tegeleksingi alaga? Õnneks ei oska öelda, tean vaid, et tänu on väärt Marek Kalmus(minu treener), ja toidulisandifirma FAST ühes Fitness.ee‘ga.

Ja loomulikult minu pere ja lähedased!

-Janika

Mul tütreke nägi, kui surfasin fitnessis sinu teemas ja uuris, et mis seal toimub. Peale lühikest selgitust ütles, et teeme ära ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

NB! Purk pani natuke vehkat peale esimesi kordusi.

Siin see siis on:

Nii armas tütrik ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

TUBLI TÖÖ BERIT ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> !