Fitness.ee peatoimetaja veerg
- This topic has 924 replies, 110 voices, and was last updated 12 years, 8 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Kõik oleneb Sinust endast
Janika Jürgenson
vanus: 20
Sünni aeg: 06. juuni 1991, 2:15am
Tähtkuju: Kaksikud
Kasvanud ning õppinud: Pärnu
Hetkel elukoht: Tallinn
Haridus: Keskharidus
Rakenduskõrgharidus omandamisel Tallinna Majanduskoolis
Jõusaal: Arctic Sport Club Tallinn
Treener: Marek Kalmus
Töökoht: Fitness.ee
Koduleht: Janika Jürgenson
Pikkus: 162cm
Tere foorumlased, olen Janika, 20-aastane bodyfitnessist Pärnust. Selles foorumi alateemas on Teil võimalus lugeda minu minevikust, olevikust ning tulevikuplaanidest. Minu tegemistest, treenimistest, söömistest, harjumustest, vigadest.
Blogi sisukord:
September 2010
Oktoober 2010
November 2010
Detsember 2010
Jaanuar 2011
Veebruar 2011
Kas Bodyfitness on kallis spordiala?
Märts 2011
Aprill 2011
Trenninädal aprillis ja jalapress 300kg
“Oma keha skulptorid” artikkel veebiajakirjas FEMME
Eesti Karikavõistlused kulturismis ja fitnessis 2011
Mai 2011
Eesti I karikavõistlused Athletic Fitnessis, Orissaares +pildid
Kiire tortilla ja Maijooksuks lisandeid +pildid
Juuni 2011
Juuli 2011
Lubade saamine, treening ja puhkus Pärnus
August 2011
“Casting” Fit.Camp Orissaarest + video
Fitness Five Kimberi Klubi ootused
Fitness Five Kimberi Klubi tulemused
Fitness Five Kimberi Klubi + pildid
Planking ja owling Tallinna Arctic Sport Clubis Marjanaga + pildid
VivaSport Fitness, Viljandi spordiklubi, avamisel + pildid
Tallinna Majanduskooli jõusaal + pildid
September 2011
TRX Suspension Trainer course Lätis + pildid
Oktoober 2011
Fitness 5 finaal Spartas + pildid
—
Preili J.: See on elustiil!
Spordiklubide võidujooks:
Spordipunkt nr. 1 TTÜ jõusaal + video
Spordipunkt nr. 2 Status Club + video
Spordipunkt nr. 3 Planet Sport
Spordipunkt nr. 4 Arctic Sport Club + video
Spordipunkt nr. 5 Kodune treening – TULEMAS
Spordipunkt nr. 6 My Fitness Viru – TULEMAS
Spordipunkt nr. 7 Hurghada hotellijõusaal + video
Elu enne jõusaali
Olen pärit perekonnast, kus esmatähtis on töö ning selle nimel loobutakse korrektsest magamisest, söömisest. Vanemad kooliajal puutusid kokku spordiga, isa käib veel siiani vahetevahel sõpradega võrkpalli mängimas ning korvpall on tallegi tuttav. Kuid üldiselt spordiperekonnaks enda pere ei nimetaks. Küll aga onu ning tema perekond on jalgpalliperekond. Pisikesena, ~5-15-aastasena, suviti olin kogu aeg maal, mängisin venna ning nõbuga koguaeg jalgpalli. Seega ülesse kasvanud olengi poiste seltskonnas ning see avaldab mõju tänaseni. Ma tunnen end mugavalt, kui olen ümbritsetud meestega, naisteseltskonnas ma kaua vastu ei pea. Meessoost isikutega otsin kontakti sõpruse eesmärgil. Öeldakse, et mees ja naine ei saa olla sõbrad. No… saab ikka. Vb siit ka iha meheliku spordiala poole- jõusaal.
Kui mul oli veel kaks aastat käia lasteaias, pani ema mind tantsurühma ning tantsimisega tegelesin selle aasta kevadeni. Treenides MAI spordis, kus oli ka jõusaal, käisin paar korda ka jõusaalis end liigutamas, kuid olin täiesti võhik, tegin rinnaplokkmasinal paar seeriat ja siis ergomeetril, jooksulindil, ega rohkem ei mäleta ka, kuid sealt esmane kokkupuude jõusaaliga, vanus 15.
Mäletan, et 2007 kevad ma rääkisin enda tantsuõpetajaga garderoobis, et tahaksin tegeleda fitnessiga. Ega ma ei teadnud, kus mul see soov tuli. Nimelt polnud ma kokku puutunud ühegi kulturistiga ega näinud ühtegi võistlust või meediakajastust võistlustest. Jutt jäi sinnapaika.
Aasta hiljem, ühel öösel, olin internetis ning mõtlesin ja mõtlesin. Soov, iha, mis oli aasta otsa sisimas pesitsenud lõi äkitselt välja ning ma uurimise tulemusel sattusin lehele fitness.ee ning kirjutasin:
Mõned päevad hiljem leppisin kokku jõusaalitreeneri Raivo Piiberiga kohtumise. Läksin kohale ja teatasin, et hakkan tegelema fitnessiga. (Ma ei teadnud, et selle ala nimi tegelikult bodyfitness).
Mida kostaksid Sina, kui 16 aastane neiu teatab uhkelt, et hakkab endale muskleid treenima?
Raivo võib kirjutada, mis emotsioonid teda valdasid.
Raivo, aitäh Talle, hoolimata kõhklustest, tegi mulle treening- ning toitumiskava ning treeningud võisid alata.
2007 kaalusin ~53kg ning enda arvates olid mul paksud käed ning nägu.
Ohverdused, kuid seda positiivses mõttes
Mis mind teeb eriliseks või erinevaks teistest kehakujundajatest? Ehk on need ohverdused, mis on toodud spordi nimel, ohverdused, mis on end kuhjaga ära tasunud ning mille pärast, tagasimõeldes, mul kahju tunda ei tule.
Oma jõusaalielu elama hakates esimene poolaasta ei muutunud midagi trastiliselt peale selle, et käisin trennis, lihased läksid toonusesse.
Sai siiski endiselt sõpradega väljas käidud ja kõik oli peaaegu sama, isegi toitumist ei olnud vaja väga muuta, kuna enne treeningute algust nii aasta juba ajasin ma taga kaalunumbrit 49, mille ma ka saavutasin hõlpsasti ning eks see kaalunumber polnud teab mis suur üldse. Esimesteks võistlusteks, Eesti karikavõistlused 2009 hakkasin valmistuma 2009 aasta alguses ning pean häbiga tunnistama, et see polnud nüüd küll mingisugune ettevalmistus:
Eelolev pilt on tehtud 10.aprill. (Tähelepanelik lugeja paneb kokku, et EKV 2009 toimus 19.aprill) Tagantjärele mõeldes ehe totrus, see oli see koht, kus katus juba kergelt nö sõitis. Enne võistlusi sattusin ikka restoranidesse sööma, menüüväliselt ja üldse sai õudsalt palju patustatud.
Treeneri sõnad olid, et esimene valmistumine ei pea mis perfektne olema ja tuleb tõdeda, et jah, see oli kaugel perfektusest :$ Endal väga häbi ning kohati ka naljakas ja mitte treeneri, kaasaelajate või ennekõike iseenda ees.
Jah, siiamaani ei saa mingitest ohverdustest rääkida.
Kuid tuleb tõdeda, et ma ise sain aru, et nõnda väljas söömised ja patustamised on VALE. Ei saa ajada enda vigu teiste inimeste kaela, küll aga saavad sinu lähedased sind mõjutada või õhutada sattuma halvale teele. See isik, kellega ma nõnda väljas traalitamas käisin, tundus mulle olevat “halvale teele viija/minu eesmärkidest kõrvalekallutaja”. Siinkohal oleks siis esimene ohverdus: paar ööd enne EKV’d saatsin talle lühisõnumi: “Ära tule Viljandi, sel pole mõtet!”, ja siinkohal meie suhe lõppes. Hiljem, kui ma ala juurde pärast pisikest(kahekuust) pausi tagasi naasesin(2009 sügis), teatas too sama isik selle peale virtuaalsel teel: “kahju!”. Siis tundsin, et tegu oli siiski õige.
“Valmistudes” Eesti 2009′ karikavõistlusteks õnnestus mul juhuslikult osaleda ka Reval Cup 2009’l, need toimusid 28.märts Reval Spordis, kuhu ma läksin enda sõbrannaga(kellega nüüdseks samuti teed lahku läinud), ilma ettevalmistumiseta, ilma kogemusteta ja pean ütlema, et enda trikood ehtisin alles tunnid enne garderoobis. Registreerimisel anti siis DREAM TAN’ purk kätte ja eks ehmatas ära küll, kuid saime hakkama ning informatsiooni olin ka saanud Indrek Otsuse “Kulturism ja Fitness” grimmimine peatükist, aitäh selle eest ning aitäh Raivole, kes mulle selle raamatu kinkis!
Võistlus läks rappa eelkõige selle pärast, et ma ei osanud poseerida ning riiete lõiked olid valed. Ja ega ma polnud teab mis vormis ka. “Tavaline bikiinivormis tüdruk linnapealt”, kuid õppida oli nendelt võistlustelt palju.
Selline oli minu esimene hooaeg. Kaks võistlust, mõlemal korral viimasel kohal. Aga ma ei murdunud, minu oskamatus ei viinud motivatsiooni alla vaid lükkas ainult ja vaid hoogu juurde.
jätkub…
2009 suvi ja…
Oli möödas minu elu esimene hooaeg bodyfitnessistina. Sai täis üks aasta treeningustega ning ma tundsin endiselt, et see on See, millega ma tõesti tahan edasi minna, see oli see Õige. 2010 september- ja on seda siiani. Jõusaalitreening on mu südame täitnud kire ning naudinguga. Kui keegi on suutnud mulle hingeliselt haiget teha, siis ma ei saa öelda, et mu süda on murdunud, kuna raskel hetkel mõeldes, vaadates enda sisse ma näen seal hämarates toonides saali, kus pesitsevad lihastreeninguks masinad ning kangid ja hantlid. See on minu südame pilt.
2009 suvi möödus suurest töötähe all. Ma ei ole rannas peešitaja, suve nautija. Nii palju kui ma üldse mäletan enda elust, on kõik suved möödunud tööd tehes ning mitte sugugi kergelt. Puhkeaeg on olnud kooliajal(september-mai), siis ma saan öelda, et puhkus käib.
Tol suvel läksin tööle täiskohaga ettekandjaks Pärnu Rannahotelli restorani, kus eelneval suvel oli samuti tööl, küll aga abiettekandjana, kuna olin veel alaealine. Tööpäevad algasid siis 11/12 ja kestsid öötundideni. Igal hommikul ärkasin enne seitset, tegin end korda, kokkasin terveks päevaks söögid valmis ning sõitsin siis rattaga kella 8ks Tervisexi treenima. Ma olen õhtune treenija, tunnen end palju mugavamalt, kui saan trenni ära teha ja minna koju lebosse päeva lõpetama, mitte riietuda töövormi, jalas kontsad, ja esinduslikult ~13 tundi mööda restorani tellimuste ja söökidega ringi jooksma minna. Aga ega trenne tohtinud tegemata jätta, treeningud olid ja on mu prioriteet. Aga jah, paljud ja paljud unetunnid said katkestatud selle pärast ning see viis mõnigi kord endast välja, kui tööl läks varajaste hommikutundideni ja järgneva päeva treening seepärast ära tuli jätta.
Lähenema hakkas Eesti meistrivõistlused 2009 kulturismis ja fitnessis ning algas ka võistlusteks ettevalmistumine. Ma ei saanud nendega vedama, üldse mitte. Kaal ei läinud maha, tunne polnud õige ja keha polnud valmis. Olin nõrk ning ettevalmistused jäidki pooleli, katkestasin. See oli karm aeg, ma olin hingeliselt väga haavatud. Käisin ringi, mossis nägu peas, pisarad silmis ja nii pea iga päev. Olin päris rivist väljas ning nii ma jätsin lihaseid kasvatava treeningu, jätsin bobyfitnessi. Alustasin jõusaalis aeroobse tegemist- aeroobika, stepper, grosstrainer. Väntasin, sõtkusin palju ja pea iga päev pärast kooli. Ma võtsin pähe saada sihvakaks peenikeseks neiuks. See sai kesta üle kahe kuu. Kuni…
Olin tuttava juures ja mind juhuslikult nimetati fitnessitüdrukuks. See… lõi pikse südamesse. Ma ju enam polnud… Aga see hüüdnimi nii tahtis mulle sobida, mu hingele. Ja siis ma mõtlesin, et fitness tegi mu õnnelikuks ja ma enam ei tegele sellega. “Miks ma hoian end ja enda vaimu meelega õnnetuna?”
Suutsin seda mõtet keerutada terve järgneva päeva enda peas kuni.. õhtul ma ei suutnud uinuda, mõtlesin, et mida ma teen endaga. Ja mida ma tegin- järgmisel päeval ma võtsin spordikoti, pistsin sisse treeningriided nagu alati ja lisasin sinna jõusaalikindad ja treeningkava. Sihikindlalt hakkasin saali poole minema. Paar konsulteerimist tuttavatega andis mõista, et ma olin ainuke ja üksi, kes minusse usub, kuid ma ei lasknud pead norgu ja siit algas mu läbimurre iseenda jaoks. Põhimõtteliselt eemaldasin kõik segavad tegurid enda teelt, lükkasin halva endast eemale ja sellest ajast saati olen ainult ja ainult pühendunud enda keha ehitamisele- jõusaalitreeningule.
Tunne oli õige, olin küll selles kõiges üksi, ja ma alustasin dieediga, et 2010 EKVks end võistlusvormi ehitada. Aasta alguses sattusin ka IFBB kodulehele ja avastasin enda jaoks juuniorite kategooriatega võistlused. Pärast seda istusin mitmed ööd üleval internetis surfates, laadisin endale alla kümneid pilte eelnevate aastate juuniorite võistlustest ja sees oli väike häbelik saladus, unistus- Euroopa meistrivõistlused juunioritele kulturismis, fitnessis ja bodyfitnessis.
Võistluste eelne periood sujus, kõik oli paigas, koostasin endale plaanid treeninguks, toitumiseks, kõik, mis sõin, panin kirja, analüüsisin, puudujäävad vitamiinid tasakaalustasin, iga päev valmistusin. Samal ajal oli mul käsil 12. klassi lõpetamine, eksamid. Olin välja arvestanud, mis hinded mul lõputunnistusele tulevad ja mis ainetes ma nii väga pingutama ei pea, kõik oli paigas. Koolis lasin nö liugu kahe eelneva aasta peal, hinded läksid väga alla, eksamitetulemused ei olnud mulle tähtsad, neid käisin tegemas isegi paar päeva enne võistlusi, ei õppinud, ei jõudnud, oli vaja ju võistlusriideid teha, poseerida, treenida, keskenduda võistlusteks.
Aprillis, pärast EKVd, võttis mu treener Marek Kalmus mu enda nõu- ning abitiiva alla. Marek andis mulle hoogu juurde, andis usku, tahet ja mis peamine.. ka tema uskus minusse.
Gümnaasiumi lõpetasin keskmise hindega 4,1. Sooritasin 4 riigieksamit ja 1 koolieksami, lõpetamisel ma ei osalenud, olin samal ajal Donetskis poolfinaalidega laval. 2010 hooaeg koosnes suisa 4st võistlusest- EKV 2010, Balti Matš 2010, Läti lahtised meistrivõistlused ja “my goal” Euroopa meistrivõistlused. Ma kaalusin 44 kilo, rasva ma endalt küll kusagilt väga ei leidnud, vorm oli minu võimalikust parim, ma nautisin seda piina, seda piiratust ja seda kohusetunnet, mis mul iseenda ees oli. Ma nautisin seda, et polnud jõudu ja veelvähem tahtmist kellegagi suhelda, ärritused, melanhoolsed mõtted igapäevaselt. See oli karm, see oli ahistav, kuid see oli See ja… on seda siiani.
Mida ma soovin. Ma soovin, et leiduks euroopas/maailmas noori sportlasi, kes vaadates IFBB kodulehel võistlustest pilte, julgeks unistada võistlustele pääsemisest. Julgeks unistada, pingutaks selle nimel ja järgmisel aastal vaataks ka enda pilti juba IFBB kodulehel.
Väga huvitav on lugeda su juttu sest nii mõnigi probleem on mulle endalegi tuttav, eriti just fitnessiga seoses. Aga kõik kogemused tulevad ainult kasuks, ka halvad, sest siis õpitakse just rohkem
Väga väga huvitav oli lugeda. Sellise entusiasmiga saavutad palju, tüdruk
Loodetavasti satume tulevikus IFBB kodulehel ühele pildile
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Palju edu !
Loodetavasti satume tulevikus IFBB kodulehel ühele pildile” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Vot kus mesikeel, juba ajab jälle noortele tütarlastele kärbseid pähe
Ära kunagi põe oma põskede pärast. See on sinu trump…mitte vastupidi.
Edu!
Vot kus mesikeel, juba ajab jälle noortele tütarlastele kärbseid päheNo, ka minul on eesmärgid
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Vot kus mesikeel, juba ajab jälle noortele tütarlastele kärbseid päheEga ma nii lihtsalt ei sula küll.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
“>
