Eluvaim tuleb alles õhtul sisse

Olen eluaeg püüdnud “mõistlikku” päevajaotust harrastada – ehk siis öö on magamiseks ja kuidagi teisiti see olla ei saaks. Aga, eriti viimasel ajal, hakkavad just 22-23 ajal mõtted palju välksamalt liikuma – iga õhtu hambaid pestes tuleb selline pump sisse et no kohe õudne hakkab ja kui hantel vannitoas oleks, küll alles tõmbaks. ??:”> Ilmselt on asi selles, et õhtupoole hakkab minu testosteroonitase suurenema..? Pidavat see just varahommikul haripunkti jõudma, ent hommikul ja päeval olen ma nagu laip – saaks ainult magada.

Jõusaali päeval ka minna mõtet pole – seal ei tule midagi välja. Mida hiljem, seda parem trenn tuleb. Kahjuks on aga õhtul käies on taastumine häiritud – 23 koju jõudes saab ühe hästi kiire söögi veel teha ja magama heita, samas tahaks just taastumisele rohkem tähelepanu pöörata.

Kusjuures söögiisu tõuseb ka päevapeale aeglaselt – hommikul pressid putru väevõimuga sisse, hilisõhtul läheb kõik ludinal alla. Selle tõttu on kujunenud välja, et 2/3 kilokaloraažist tuleb just õhtupoole, mis jällegi võiks teistpidi olla.

Ehk siis, õhtul on kõik ilusam ja parem. Annab seda kuidagi ümber harjutada või olen ma lihtsalt sündinud peolõvi? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> mis kahjuks ei lähe fitness elustiiliga väga hästi kokku..