Effektiivne treening

Teemale mustvalgelt lähenedes võiks ju kokkuvõtvalt öelda:Oldmani seisukoht on väga teretulnud keskmise ja alla keskmise füüsilise põhja ja võimetega,samuti konkreetsete sportlike eesmärkideta inimestele,Mareki oma aga hea füüsilise põhja ja võimetega ennast tõsiselt arendada püüdvatele treenijatele.

Tegelikkus ei ole aga kunagi mustvalge.Isiklikult ma ei kahtle selles,et lihaste valulikkus on nende arenguks hädavajalik,sest lihaste tugeval koormamisel tekkinud erinevad metaboliidid (lihaseainevahetuse laguproduktid) on adaptiivse valgusünteesi üheks käivitajateks.Samas peab muidugi vältima organismi,eelkõige närvisüsteemi üldist väljakurnamist.Aga siin ju arengu saladus ongi!Kes ENDA jaoks leiab ja peab kinni õigest treeningu/puhkuse vahekorrast ja muudab seda vastavalt vajadusele(organismi seisundile),see areneb.

Kindlasti tuleb treeningkoormusi periodiseerida,et maksimaalne mõjutus antud lihasele pikema puhkusega järgmise treeningkorrani vahelduks kergema koormusega,aga see-eest tihedamini,sest lihast lõhutakse ja organismi koormatakse vähem.Kindlasti toodab üks lähenemisviis rohkem tulemust ja seda tuleks siis ka rohkem kasutada.

Ülekoormusest võib tekkida raskekujuline lihaste kahjustus, mille tunnusteks on lihasnõrkus, valu, palavik, punast värvi uriin. Sellega võib kaasneda uriini suur müoglobiinisisaldus, mis võib viia ägeda neerupuudulikkuseni.

Selleks et sellesse teemasse panustada ja “uuekesena” enda väärtust tõestada, siis lisan, et selle konditsiooni nimi on “rabdomüloos” (? eestikeelne kirjapilt) (rhabdomylosis). Peamiselt tekib see kahel juhul – kui näiteks mittepädev inimene teeb pika aeroobse pingutuse nagu näiteks ultramaraton VÕI kui tehakse väga suures mahus (total output) anaeroobset treeningut mitmel päeval järjest. Liigvähene vedelikutarbimine soodustab teket (s.t. ohus on ka “kaaluvõtjad”). Eriti halval juhul lõppeb see surmaga, tavaliselt peab paar päeva haiglas tugevate valuvaigistite all olema ning seejärel kulub hea aeg veel kahjustatud lihaste uuesti üles ehitamiseks. Valu pidi olema täiesti metsik (mõnel juhul ei aita isegi morfiin).

Asi millest siin teemas pole veel räägitud on EESMÄRGID – kas on eesmärk ruttu suureks saada, kas on eesmärk mingeid konkreetseid harjutusi suuremate raskustega teha, kas on eesmärk “üldine vormisolek”. Vastavalt sellele on ka vastus küsimusele natuke erinev.

Näiteks Pavel Tsatsouline on lehekülgede kaupa kirjutanud ja seletanud ja katsete ja füsioloogia põhjendanud sellest, kuidas maksimumjõu arendamiseks peamine kava võiks olla hoopis 2×5 esimene seeria 90% 1RM ja teine 80-85% 1RM tema pakub välja veel ainult kaks harjutust kah… jõutõmbe ja püsti ühe käega surumise – nii ei teki mingit valu ja võlga kuskil, rõhk on neuromuskulaarse tee programmeerimisel suurte raskustega. Ise pole proovinud, sest see pole eesmärgiks ja see eeldaks rohkem püsivust kui mul on. Tõin näite lihtsalt selleks, et näidata isegi faktilisel põhjal olevate arvamuste paljusust.

Minu arvamus jääb sinna vahepeale, varém arvasin ka, et iga treeningu järgi peaks kaasnema lihasvalu, kuid nüüd olen veendunud, et tuleks treenida tsüklites ehk tagada ka taastumine, peab mainima, et vigastusi on märksa vähem ja ei saa öelda, et see treenig peale mida ei ole lihas valus ei tooks kaasa arengut. Ega kogu aeg nagunii ülesmäkke tulemus lähe, vahepeal on vaja lasta ennast paar sammu tagasi, selleks et edasi liikuda. Kuid igasugune treeningu muutmine vähemalt esialgu toob kaasa lihasvalu, mis on normaalne nähtus ehk keha reaktsioon muutusele. Kuid jah pidev lihasvalu, eriti siis kui tuleb peale sama lihasrühma treening ja eelmisest on alles lihased valusad, minuarvates arengut ei tega, pigem viitabki ületreeningule ja seda et taastumisaega napib. See on minu seisukoht selles küsimuses.

Mismoodi siis yka korralik seeria peab lõpema valuga või ilma valuta?