Effektiivne treening

Ma ei liialda, kui ütlen, et foorumeist olen kõige rohkem tarkust saanud OldMan-i ja M.K. postitustest.

Siiski ei anna mulle rahu see lihasvalu ja stressi teema. Sa, OldMan väidad, et räägite ühest-samast asjast, ainult et erineva nurga alt. OK, aga milline see õige nurk siis on:kas valus või valutu. Kas võib olla nii, et valu piimhappest-halb;valu mikrorebenditest-hea. Samas on keegi (BULDOOSER) kirjutanud, et ka piimhape on hea lihaskasvu seisukohalt.

Võib-olla oleks hea, kui Sa, OldMan lahti seletaksid, mis on stress, mida Sinu sõnutsi ka lihasmassi treeningul vältida tuleb. Saan aru,et psühholoogiline stress vallandab katapoolseid protsesse tekitavad hormoonid ning sedalaadi stressi tuleb igal juhul vältida. Kuid kui räägitakse (k.a. M.K.), et valu lihastes, st. füüsiline stress lihastes on kasvamiseks vajalik, siis ei saa see ju ometi halb olla.

Raske lihastreeningu käigus tekkivate katapoolsete ja anapoolsete protsesside temaatikast saan aru nii, et katapoolsed protsessid on paratamatud, kuid anaboolseid protsesse ilma lihastreeninguta ju võimalik saavutada ei ole. Võtmeküsimus lihasmassi suurenemise seisukohalt on selles, et kuidas võimalikult kiiresti elimineerida lihaste lagunemine raske treeningu tagajärjel, et domineerima saaksid hakata anaboolsed protsessid.

Lühidalt-palun asja veelkord selgitada, et asi oleks klaar nii mulle ja kõigile teistele, kellele kogu see asi pisut segasevõitu on.

Diskussioon on olnud vägev ja seda on huvitav jälgida, ent avaldamaks siinkohal oma arvamust, pean ka väitma, et Marek räägib õiget/õigemat juttu.

Valu tunne lihases – tõepoolest see on ainult ühe ja ainsa – piimhappe tulemus. Piimhappe tekkimise, kuhjumise, selle hulga dikteerib pingutuse suurus. Kui pingutus on suur, maksimaalne või submaksimaalne, siis lihas on sunnitud kiiresti ja võimsalt töötama, ning selle võimsuse (pingutuse) juures ei jõua hapnikku transportivad mehhanismid piisavalt hapnikku lihasrakuni toimetada. Nagu juba Marek ütles, verevool maksimaalselt pingutavas lihases on tugevasti häirunud/ vähenenud. Ühtepidi tõepoolest, see lihas jääb hapnikuvõlga, teiselt poolt, tööd tehakse ju edasi. Teame, et kang ei kuku ju käest nii kui vähegi raskeks läheb. Me pingutame ja töötame ka viimaste raskete korduste ajal. Ent kuskilt peab ju ka nende viimaste raskete korduste jaoks energia tulema.

Ja kuna hapnikku on vähe rakenduvadki tööle anaeroobsed (laktaatsed) energiatootmismehhanismid.

Anaeroobsete energiatootmismehhanismide eeliseks ongi see, et glükoosist saadakse ATP-d ka ilma hapnikuta, kuid seda mitukümmend korda vähem kui aeroobsete mehhanismide korral ning teiseks miinuseks ongi see, et kõrvalproduktina tekib tohutu hunnik laktaati.

Ning tõepoolest, laktaat ongi see, mis selle kibeda tunde viimaste põletavate korduste ajal tekitab, samuti see treeningjärgsete päevade lihasvalu on laktaadi süü.

Ning jah, ühineksin ka selle kildkonnaga, kes soovitavad, et enne järgmist treeningut, peaks see valu kadunud olema. Nagu öeldud, see valu tähendab, et laktaat on lihases. Samal ajal see lihases olev laktaat halvab ensüümide tööd. Nende samade ensüümide, mis vastutavad ka energiatootmise eest anaeroobsetes tingimustes ja mitte ainult, õigem oleks öelda, et laktaat häirib kõigi lihases olevate ensüümide funktsioone ja nende tegutsemist.

Seega, kui uus treening tuleb peale ja ensüümid ei saa korralikult oma tööd teha, ei saa see treening olla nii intensiivne ja efektiivne kui oli eelmine treening.

Kuhu see laktaat (piimhape) üldse kaob. Vastus oleks, et ei kuhugi, lihas töötab seele ümber ja kasutab energiaks.

Tegelikult taastumise kiirus ongi päris suures sõltuvuses sellest kui kiiresti lihas, organism selle tekkinud laktaadi ümber töötavad.

Seda annab veidi ka kiirendada, esiteks venitusharjutuste läbi, teiseks, kerge aeroobne treening.

Kuulun ka nende hulka, kellel lihas jääb pärast igat trenni valusaks ja kohe tõsiselt. Arvan et see on iseenesest hea trenni indikaator.

Ja kui küsida, et kas valusa lihasega uut trenni siis peaks tegema või mitte, siis mina arvan, et mitte. Õigemini, treeningkava, kehaosade splitting peaks juba iseenesest olema nii jaotatud, et jõuaks ikkagi taastutud. Nt. Suurte lihaste puhul (selg, rind, jalg) on minu lihased valusad vähemalt 4 – 5 päeva. Seepärast soovitataksegi treenida igat lihasgruppi uuesti iga 5 – 7 päeva tagant. Jah väikeste lihastega on muidugi iseasi ja see on, ma ütleksin isegi, et individuaalne. Kindlasti taastuvad biitseps, triitseps kiiremini ära.

Ja siit ka põhjus, miks ma ei saa neist aru, kes treenivad väga suure sagedusega. Isegi kui ma teeks rinda 6 seeriat ja võtaks endast viimase, ei taastuks ma ikkagi ülejärgmiseks päevaks või ka kahe päevaga ära ja lihas oleks väääga valus!!!

Vähemast mulle see ei sobi!!!

Ps. jäi veel kripeldama, et need mikrorebendid või traumad, mis lihastööl tekivad, tõesti nii see on, need tekivad. Kuid arvan, et seda ei ole valuna eriti üldse tunda. Ägrem võtkem seda nii, et midagi suurt nüüd kuskilt kohe ära rebitakse või rebestatakse. Või kui on tunda, siis vähemasti mina ei suuda küll eristada, kui suur osa lihasvalust läheb nende mikrotraumade arvele ja kui suur piimhappele. Arvan, et neid mikrotraumasid inimene valuna ei tunne. Kes tunneb lihase peenmehhanisme ja ehitust, teab mida see mikrotraumade tekkimine tähendab. See mikroskoopiline rebend või trauma tähendab lihase struktuur-funktsionaalsete üksuste – müofibrillide – lagunemist, nende struktuuri häirumist, mistõttu häirub ka funktsioon. Arvan, et meie tajume seda pigem töövõime languses, st. kui me teeme 1 seeria biitsepstõstet 60 kg 10 korda ja kui me oleme endast ikka viimase andunud, siis on peaegu et kindel, et teine seeria sama raskusega (60 kg) enam 10 korda ei tule. Kuna justnimelt esimene seeria põhjustas biitsepsis juba tetavaid kahjustusi – mikro rebendeid.

Lõppkokkuvõttes julgen väita, et valu, kui selline, mida kogeme viimaste korduste aeg ja hiljem taastumisel, on ikkagi piimhappe tulemus. Ja piimhape tekib seetõttu, et suured pingutused toimuvad anaeroobses keskkonnas.

http://www.bodybuilding.com/fun/mayner1.htm Veel midagi selle kohta.

3×3 on natuke eksitav nimetus . Tehakse 5-8 seeriat 5 kordust ja seda üle päeva. Vastupanu on 58-64 % maksimumist. See , et sa ei lähe absol. kurnatuseni, ei tähenda , et piimhapet ei teki ja pealekauba ei ole piimhape kindlasti ainus tegur, mis anaboolseid protsesse esile kutsub.

Kogu see teema on siin raamatutarkus vs. praktika.

Imselt neid uuringuid, mille põhjal raamatud kirjutatakse tehakse nö. tavaliste inimestega?

Niisiis, andke targad nõu kuidas peaksin edasi treenima, et saada nii suureks nagu Coleman? Oldman! Kas peaksin siis üle päeva puhkama, et ka süda saaks taastuda. Muuseas olen seda kellegi profi artilkist lugenud, et ideaalis oleks asi nii, trenn , puhkus, trenn puhkus.

Imelik? Millest siis mina olen tehtud, kuidas minul need verenäidud taastuda saavad? Ületreeningut kui sellist on esinenud küll, kuid seda päris algus aastatel ja siis ka mitte eriti karmilt.

Huvitav miks mu süda siiani korras on ja närvidega pole ka midagi hullu just lahti.

Mingi MÜSTIKA? ” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ära unusta, et sul on jalgrattasõidust tugev füüsiline põhi all, mida enamusel ei ole + geneetiline eelsoodumus + teadmised + katsetamine.

Seda sa tead ka , kuidas saada nii suureks kui Coleman, aga sellest ei räägita siin foorumis. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Effektiivse treeningu moodustavad treeningmahtude õige planeerimine, õige toitumine ööpäevaringselt ja enne ning peale trenni ning oskuslik taastumine. See kõik nõuab teadmisi ja kogemusi ning analüüsivõimet.