Eesti kulturismi ajalugu…

Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu juubeli teenetemärk
“50 aastat võistluskultrismi Eestis 1966 – 2016” autorid: Jüri Arrak; Ado Tuuga; Arnold Tokko
Omistatakse ajavahemikus 1966 – 2016 Eesti kulturismi ja fitnessi edendamise, propageerimise ja toetamisega silmapaistnud isikutele.

EKFL teenetemärgiga”1966 – 2016″ austatud:

Igor Liiv, Kalle Mihkels, Ülo Kurgpõld, Arnold Tokko ( teenetemärke üleandmas), Arvo Mere, Alar Laev, Einar Laigna

Alar Laev: perioodil 1958-1963 kasutasin kulturismi harjutusvara tõstmiseks vajalike lihasgruppide arendamiseks.

Kasu: tõusin kehakaaludes -67,5 kg ja -75 kg kiiresti Eesti NSV noorte ja juunioride paremikku, ka rekordiomanikuks. Tulin 1959.a Leedus Klaipedas NSVL Baltimaade noortemeistriks -67,5 kg klassis kogusummaga 300 kg. Olin selle tulemusega sakslase Werner Dietrichi järel Euroopas teisel kohal.

Kehakaalus -75 kg püstitasin ENSV noorterekordi kogusummaga 347,5 kg , mis püsis 7 aastat, kuni NSVL 10 parema hulka tõusnud Igor Algus selle ületas.

1963.a võistlesin Moskvas NSVL III rahvaste spartakiaadil.

Pärast 5-aastast vaheaega, kui alustasin taas tõstmise treeningutega. Olin aastail 1969-1971 kahel korral Eesti kulturistide esindajana kaasas võistlustel Leedus ja korra olin ka kohtunikuks Tallinnas.

Alar Laev on ka üks Eesti Jõutõsteliidu asutajaid ja aktiviste.

Mati Õun, Eesti kulturistide, jõutõstjate ja sõjaajaloolaste aupresident, on sündinud II

maailmasõja haripunktil, 17. juulil 1942. Nagu siinsest loendistki näha on ta püsimatu

tegelane, kes üheainsa asjaga tegeleda ei suuda.

Õun sattus Eesti võistluskulturismi juurde selle algaastal 1966, hakkas ka ise usinalt

treenima, kuid siis selgus, et keegi ei korralda enam kulturistide konkursse. Tuli see

korraldustöö tal endal ette võtta, kuid siis tuli välja, et nii kange mees ta ei ole, kes võistlusi

korraldab ja ka ise samal ajal tippvormis püsib. Aga valikuid Õunal ei olnud, sest mis mõte

on olla kõva mees, kui teised seda ei tea. Õun jäi konkursside organisaatoriks, sõites eesti

meestega mitmel korral ka Leedus korraldatud võistlustele. Lätlased võistluskulturismiga

veel ei tegelenud ja Nõukogude Liidu piiridest välja võistlema saada oli lootusetu üritus. Ka

naistele ei saanud tollal konkursse korraldada, sest nn Kremli vanadekodu vaatevinklist olid

saledad musklis naised ebaesteetilised; ilusad naised olid parajalt paksukesed.

1972. aastal andis Õun Eesti kulturismi juhtimise üle Innar Mardole, pannes 1979.

Aastal siinmail käima jõutõstmise ja 1988. Aastal Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi.

Õun on lõpetanud Tartu ülikooli sõjaajaloolasena, aastail 1992-2005 on ta ise

õpetanud sõjaajalugu pooles tosinas kõrgkoolis.

Õuna esimene raamat ilmus 1994. Aastal, tänaseks on tal neid (osalt sõprade

osalusega) ilmunud 87. Valdavalt on need sõjaajaloost ja sõjatehnika ajaloost, aga ka

“Jõutõstmine Eestis” koos Alar Laeva, Raimo Kaasiku ja Rain Suurkiviga; soolona

“Kuningate raamat, ehk keisrid, kuningad, vürstid ja hertsogid 20. sajandi Euroopas” ning

ulmelugu “Unerändur”.

Lõpetuseks ütleb ta uhkelt, et on teinud tubli panuse ka Eesti Vabariigi tulevikule —

tal on 5 last ja tänu neile veel kümme lapselast.

Olev Annus, tänaseine kõige tituleeritum kulturist Eesti.